Parim taimekasvataja elab linnas

Mõne aja pärast asus Sell tööle maailma suurima väetisetootja Norsk Hydro (nüüd Yara – toim) Eesti harusse ning töötas seal kuni 2008. aastani agronoomina ja hiljem osakonnajuhatajana.

„Tegelesin kõigega, mis puudutas taimekasvatussisendite sisseostu, müüki ja viljaeksporti. Töö oli aga suuremalt jaolt kontoris laua taga ja ega see mulle väga hästi ei istu. Otsustasin, et lõpetan ja hakkan ise vilja kasvatama,“ räägib Raivo Sell.

Soovin rentida põllumaad!

Umbes taolise kuulutuse pani Raivo Sell ajalehtedesse ning, oh rõõmu, pakutigi sobilikke maid rendiks. Esimesed viljad külvas Sell 2008. aastal ja alguses oli põldusid vaid 50 hektarit. Samal ajal tegeles ta ka atesteeritud taimekasvatusnõustajana põllumeeste nõustamisega.

Igal aastal laiendas Sell oma põllumaid ning praegu on tema kasutuses 800 hektarit põlde, valdavalt rendimaad.

See on täiesti taotluslik, sest maasse investeerimise asemel on Sell otsustanud panustada tehnoloogiasse. Kuna tema põllud ei asu ühe keskuse ümber kobaras koos nagu enamasti põllumajandusettevõtete puhul harjunud ollakse, käib nende majandaminegi veidi teistmoodi.

„Minu filosoofia on see, et ma olen pidevas liikumises. Mu masinad ei seisa paigal ja meil ei olegi sellist kohta, kust me igal hommikul tööd alustame. Kui on Moostes tööd, jäävad masinad sinna paariks päevaks ja seal on sõiduauto, millega ära tulla. Samamoodi on teistes kohtades. Pole vahet, et on pikad vahemaad, sest kui logistiliselt ja taimekasvatuslikult paned distantsid paika, saab hakkama küll. Näiteks koristasime Saadjärve ääres põllud ära ja tulime hilisõhtul kombainiga Moostesse. Liiklus väike, koristada nagunii öösel ei saa ja hommikul sai alustada tööd juba uues kohas,“ kirjeldab ta.

Töötajaid on Sellil abiks kaks, põhikohaga ja aastaringselt. „Neile ka sobib see, et täna on nad siin ja homme peavad hoopis kuskile mujale sõitma. Auto on mul nagu kontor ja remonditöökoda, traktoritel on ka peale ehitatud suurendatud tööriistakastid,“ kirjeldab Sell. Töömeestele maksab ta aastaringselt sama palka. Mehed tulevad tööle märtsi viimastel päevadel ja sügisel lõpetavad novembri keskpaigas. Seejärel võivad uue hooaja alguseni teha, mida tahavad.

„Hooajal teeme tööd pingelise graafikuga, kuid nädalavahetused katsume vabaks jätta, sest mõlemal mehel on väikesed lapsed ja see ei lähe mitte, et peret üldse ei näegi. Meil on selline süsteem, et kui töö on tehtud, siis saab koju. Parim motivaator! On ka juhuseid, et saame neljapäeval tehtud ja ongi pikk nädalavahetus.“

Osad teenused tasub sisse osta

Lisaks põhimõttele „pigem rendin, kui ostan maad“ ei pelga Sell vajadusel mõnda teenust sisse osta. „Mõnikord on valida, kas teha töö ise ära või teenus sisse osta ning samal ajal tegeleda ise teiste töödega. Teenus aitab pingelisi hetki kergemini lahendada, nii ei pea ise väga suuri ressursse omama, et kõik asjad agronoomiliselt õigeaegselt tehtud saaks,“ räägib ta.

Näiteks tasus see põhimõte ära üle-eelmisel aastal, kui oli vaja ülikiiresti viljakoristamist alustada. „Mul oli enda kombain, rentisin teise kombaini juurde, töömees oli endal ning hooaja alguses võtsin veel kolmanda teenusepakkujana appi. Selleks hetkeks, kui teised mehed hakkasid koristama ja kirusid ilma, mis paremaks ei läinud, oli mul juba 25% pindadest koristatud. Teenuse sisseostmine tasus rahaliselt ära,“ nendib Sell. Mullu sügisel tellis ta külviteenust, kolme päevaga tehti kõik, mis vaja ning Sell ise sai samal ajal teha muid asju.

„Mõnikord on mõistlik kasutada abi ja mitte karta raha eest teenust osta. Sageli on kulu väiksem kui tulu, mis tõuseb sellest, et saad kiiresti asjad ära tehtud,“ leiab parim taimekasvataja.

Kui suvi möödub põllumehel mõnikord 18-tunniseid tööpäevi tehes, siis on loogiline, et talv kulub tervise turgutamiseks ja puhkamiseks. Ja mõtlemiseks.

„Ma mõtlen väga palju selle peale, mida tahan saavutada ja kuidas sinna jõuda. Panen aga numbrid juurde ja hakkan arvutama. Vabalt võib olla, et alustan novembris tööd ühe ideega, kuid kahe kuu pärast on see arenenud hoopis millekski muuks. Kevadel, kui töö reaalselt algab, peab olema kõik detailideni valmis mõeldud ja siis ainult kasutan oma valmis mõtteid,“ räägib ta.

„Ilma perekonna toetuseta pole põllumehe ametit võimalik pidada, sest suvel kuulun ma 100% põldudele. Talv on perekonna jaoks. Olen väga tänulik oma perele, et nad lasevad mul seda tööd teha,“ kõneleb Raivo Sell.
Kas pärast kolme väga keerulist aastat pole tekkinud mõtet taas palgatööle minna? „Ei, seda küll mitte. Need aastad pole olnud isegi mitte keskmised, vaid miinusaastad. Samas tagasi palgatööle ei taha küll minna, kuigi eks ma iseendale olen veel karmim tööandja kui keegi teine olekski.“

Tehnika on Raivo Sellil viis-kuus aastat vana. Kõik töövahendid on olemas, kuid seni on töö käinud üsna piiri peal. „Saan kõik tehtud, kuid mõnikord mitte kõige paremal ajal,“ ütleb Sell. See on ka põhjus, miks ta tänavu ettevõttes muudatusi teeb – vähendab külvipinda ja tegeleb edaspidi vaid taliviljaga, kuigi seni on kasvatanud nii suvi- kui ka talivilja: nisu, otra, rapsi ja rüpsi.

Suvivilja asemel läheb maha üheaastane ristik ja edaspidi juba talivili. Miks suviviljast loobuda? „Ükskõik, kuidas arvutada, suviviljadega oled pluss-miinus nullis. Siis tekib küsimus, miks seda teha. Parem valmistada maa ette talivilja külviks – saan õigel ajal külvata ja talivilja potentsiaal on suurem,“ selgitab ta.

Eks investeerimast hoiab praegu tagasi ka karm reaalsus – kolm halba vilja-aastat järjest on sundinud kõiki põllumehi kõvasti püksirihma pingutama. „Ma parem teen natuke vähem, aga ei investeeri praegu juurde. Kui pinda on vähem harida, pikeneb ka masinate tööressurss – saan neid kauem kasutada.“

Kommentaar: Uudne lähenemine põllumajandusele

Raul Rosenberg, Maaelu Edendamise Sihtasutuse juht

Ühes heas põllumehes on alati mitmeid omadusi, mis väärivad esile tõstmist. Lisaks oskusele teravilja, vaarikaid ja teisi põllukultuure kasvatada ongi Raivo Selli puhul oluline tema mõtlemine põllumajandusest kui ärist ning uudne lähenemine ehk oskus rendimaade ja liisitud tehnika abil majandada. Sedasi on ta toimetanud juba kümme aastat.

See jäi ka hindamiskomisjonile silma ja oli üks oluline argument, sest analoogset lähenemist saaks soovitada ka nendele, kes tahavad põllumajanduses kätt proovida ehk siis alustavatele põllumeestele. Mina tean veel mõnda inimest, kes sedasi majandab, kuid vaja oleks natuke aega, et neid esile tõsta.

Konkurents 2018. aasta parima taimekasvataja tiitlile oli suur, tugev konkurent oli näiteks Ott Läänemets. 2018. aasta eripära oli aga asjaolus, et Lääne-Virumaal tegi põud palju kahju, samas nendes piirkondades, kus Raivo Sell majandab, olid saagid enam-vähem korralikud.

Töökasvatus maasikapõllul

Lisaks teraviljale kasvatab parimaks taimekasvatajaks tunnistatud Raivo Sell Tartumaal lennundusmuuseumi lähedal ka maasikaid ja vaarikaid.

„Need sobivad mu tööde plaani. Varakevadel tegeleme teraviljadega, kuid maasika põhiline tööhooaeg on 10. juunist juuli alguseni ehk just sel ajal, kui teraviljapõllul pole eriti midagi teha. Saan oma meestele tööd pakkuda, kuid maasikakorjamisel on abiks ka hooajatöölised,“ räägib Sell.

Maasika- ja vaarikamaal on lisaks ärilisele tähendusele ka oluline roll laste töökasvatuses. „Ma ise tegin suviti tööd ja leian, et ka praegu on see väga hea võimalus harjutada töötegemist. Mu oma poisid teenivad ka maasikapõldudel palka. Maasikapõllud on omamoodi töökasvatuse baas. Samas ei eelda ma sugugi, et minu lastest saaksid põllumehed. Mul on hea meel, kui nad jäävad Eestisse ja leiavad endale tegelemiseks meelepärase ala, mis võib olla põllumajandusest väga kaugel.“

Kust toit tuleb?

Paljude jaoks poest ja kuidas ta poodi saab, polegi enam väga oluline. Põllumehena tunnetab Sell vahel negatiivset suhtumist maa-harijatesse. „Ma ei lähe kritiseerima bussijuhti, kuidas ta sõidab, aga kui sõidan traktoriga, siis on tavaline, et näidatakse mööda sõites rusikat. Ühel tuttaval pilluti traktorit õunte ja munadega, kui ta öösel tööd tegi ja müra tekitas. Kas siis inimesed üldse ei söö enam?“ imestab ta.

„Tundub, et negatiivne suhtumine on seotud heaolu tõusuga – inimesed on justkui unustanud, kust nende toit tuleb. Väga paljud räägivad asjadest, millest nad midagi ei tea. Näiteks põldude pritsimine on üks selline teema. Või ülistatakse ökotootmist, kuigi ka see ei ole mustvalge ja üdini positiivne. Vaevalt, et mõni ökopooldaja on mõelnud selle peale, mis toimub mahepõllul pärast seda, kui seda on kolm-neli korda umbrohutõrje eesmärgil äestatud. Seal ei ela pärast seda enam ühtegi hiirt, konna ega pole ka linnupesi. Maheköögiviljanduses põletatakse vagude vahelt umbrohtu – ka seal ei jää järgi erilist elurikkust.“