Eesti mahepõllumehed on mures: euroliidu eesmärk jõuda kümne aasta pärast selleni, et 25% põllumajandusmaast oleks mahe, on meil juba peaaegu saavutatud. Kuid eesmärgi sajaprotsendilise täitmise asemel ennustatakse Eestis lähiaastail mahepõllumaa drastilist vähenemist.
„Euroopa Liidu rohepööre tõmbab Eesti mahepõllumajandusele joone alla. See on surmahoop,“ avaldas Raplamaal maheviljakasvatusega tegelev Rait Verrev otsekoheselt arvamust.
Kuna Euroopas on mahemaad praegu keskmiselt vaid 8% – võrdluseks, Eestis mullu ligi 23% –, on Kesk-Euroopas hakanud mahemaa osakaal kiiresti suurenema ja mahetootmine niisamuti. Näiteks Saksamaal kasvas mahetoodete tarbimine 2019. aastal peaaegu 10%.
„Kui Prantsusmaal ja Saksamaal muudetakse rohkem põllupinda mahedaks, siis pole meil enam mõtet mahevilja kasvatada,“ nentis Rait Verrev, et me ei suuda Kesk-Euroopa tootjate turule paisatavate suurte mahtudega konkureerida. Verrev viitas ka asjaolule, et mahetootmine on tavatootmisest kallim, kuid mahevilja hind on aastatetaguse kuldajaga võrreldes langenud. Langenud nii palju, et ka maheda eest makstavad toetused pole enam põllumehe motiveerimiseks piisavad. „Eestis on maheda protsent praeguseks nii suur mitte toetuste tõttu, vaid kunagise kõrge viljahinna tõttu,“ lisas Verrev.
Mahevilja hind aastatega tublisti kukkunud
„Praegused suuremad maheviljakasvatajad alustasid tegevust siis, kui maherukki eest maksti 300 eurot tonnist, kaera eest 325. Tänavu aga läks maherukis tavarukki hinnaga Keila terminali, maheodra hinnavahe oli naeruväärne. Kui oleksin suvel õigel ajal pannud tavaodra hinna lukku, oleksin saanud tonnist 15 eurot kõrgema hinna kui sügisel maheodra eest sain. Söödanisu puhul oli hinnavahe 10 eurot tonnist maheda kasuks,“ kirjeldas Verrev, mööndes samas, et kaera, herne ja rüpsi puhul on hinnavahe maheda kasuks suurem, kuid ega ainult kolme kultuuri ka kasvatada ei saa.
Mahetoetused tema hinnangul enam viljakasvataja kulusid ei kata, sest toetuse ühikumäär on aastaid sama püsinud, aga viljahinnad on alla läinud.
Verrev ennustab, et järgmisest aastast hakkab meil mahemaa osakaal langema. „Põhiline pauk tuleb siis, kui selguvad uue eelarveperioodi mahetoetuste määrad. Ma arvan, et need pole sellised, mis kataksid ära mahetootmise kulud. Mahetoetus peaks olema kompensatsioon täiendavalt tehtavate kulutuste ja kehtivate piirangute eest,“ sõnastas Verrev põllumehe ootuse.
Mahemaa osakaal võib Eestis kukkuda 5%-ni
„Kui toetuste tase mahetootja kulusid ei kompenseeri, siis kukub mahemaa osakaal aastaks 2023 minu hinnangul 5–8%ni. Mahepõllumehed lähevad tavapõllumajandusse, ja need, kes ise ei märka ära lõpetada, neil lõpetab elu ise mahetootmise ära. Mahedaks jäävad need 5%, kelle jaoks mahetalupidamine on elustiili küsimus, neil pole suuri finantskohustusi ja seetõttu saavad nad jätkata,“ prognoosis Rait Verrev.
Tema hinnangul töötab rohepööre Eestis soovitule täiesti vastupidises suunas: mahepind väheneb, sest mahetootjad lähevad tavatootmisele üle. Tavapõllumajandusele ülemineku tõttu suureneb aga pestitsiidide kasutus.
Verrevi sõnul peaks Eesti riik otsustama, kas mahetootmine on meile oluline või mitte. Ka tuleks mõelda, kuidas kavatsetakse meie olukorda arvestades täita Euroopa Liidus paika pandud eesmärk, et 25% põllumaast oleks mahe.
Organic Estonia tegevjuht Krista Kulderknup leidis samuti, et mahepinna vähenemine on Eestis lähiaastatel reaalne.
Toetuste suurendamine pole lahendus
Kulderknup ei arva, et toetuste suurendamine oleks maheda päästmisel võti. „Kui me ei õpi oma mahemaal õigeid kultuure kasvatama, kui me ei kasuta innovaatilisi lahendusi, et paremat saaki saada ja ei vähenda tootjatelt maheda puhul nõutavat paberimajandust, siis tuleb käed üles tõsta,“ nentis Krista Kulderknup.
Ta tõi näiteks taanlased, kes on mahepõllumajandusest nii raha teeninud kui ka keskkonda hoidnud, samuti kodumaal kasvanud toorainest kohapeal valmistatud mahetoodangu ka ära söönud.
Eesti tootjad ei saa toodangu odavusele apelleerida
„Igas keerulises olukorras tuleb olla nutikas, innovatiivne ja paindlik. Toota sama, mida kõik teised, lihtsalt odavamalt, ei ole mõtet. Meil on tootjaid palju, aga mahud on väikesed. Järelikult peavad tootjad seljad kokku panema, et tööstused saaks meilt suuremas mahus mahetoorainet tellida,“ leidis Kulderknup. Ta tõi näite, et Eestis kasvatatakse palju mahekaera ja tarbijate seas suureneb kaerapiima tarvitamine. „Aga kust see tuleb? Välismaalt! Kas meil on kaera vähe? Ei ole,“ nentis Kulderknup, et ilmselt me ei oska veel tooret piisavalt väärindada.
Mahemajandus on Krista Kulderknupi hinnangul Eesti erilisus nii bioressursi kui ka keskkonna mõttes. „Mahepõllumajandus ja mahealad ei mõjuta mitte ainult toidusektorit, vaid mitut muudki sektorit, näiteks turismi ja haridust. Peame vaatama suuremat pilti,“ rõhutas Organic Estonia juht Kulderknup lõpetuseks.
Hea teada
Tänavu mais võttis Euroopa Komisjon vastu elurikkuse strateegia ja „Talust taldrikule” strateegia. Neist viimane seab aastaks 2030 rida eesmärke, sealhulgas:
- vähendada pestitsiidide kasutamist ja nendega seotud riske 50% võrra
- vähendada väetiste kasutamist vähemalt 20% võrra
- vähendada põllumajandus- ja vesiviljelusloomadel kasutatavate antimikroobikumide müüki 50% võrra
kasutada 25% põllumajandusmaast mahepõllumajanduseks
Allikas: Euroopa Komisjon
Miski pole veel täiesti kindel
Maaeluministeeriumi teatel pole Euroopa Komisjoni seatud eesmärk saavutada 2030. aastaks mahepõllumaa osakaaluks 25% veel kivisse raiutud.
Küsimustele vastas maaeluministeeriumi taimetervise osakonna juhataja Sigmar Suu.
Millised on Eesti mahepõllumajanduse väljakutsed seoses eesmärgiga kasvatada EL-is 2030. aastaks mahemaa pindala 25%-ni põllumajandusmaast?
Eesti puhul on eesmärk jõuda tulemuseni, kus põllumaast 25% on kasutatav mahemaana, realistlik. 2019. aasta andmete põhjal on Eestis mahepõllumajandusmaa osakaal haritavast põllumaast peaaegu 23% (221 000 hektarit) ja võrreldes 2018. aastaga kasvas maheda osakaal 7% võrra. Sellega oleme EL-is teisel kohal ja Eestis on umbes kolm korda rohkem mahemaad kui EL-is keskmiselt (2018. aastal oli EL-i keskmine 8%).
Samas on Eestile väljakutseteks eelkõige mahetoodete nõudluse ja sellega seoses turuosa suurendamine ning tarbija usalduse tagamine mahetoodete suhtes. Selleks, et mahetoodangule oleks turul nõudlus, on vajalik järjepidev teadlikkuse suurendamine mahepõllumajandusest. Täiendavalt saab nõudlust kasvatada, eelistades mahetoidu pakkumist avaliku sektori asutustes, avalikel sündmustel ning koolides ja lasteaedades. Lisaks on oluline, et järelevalvevõimekus käiks sektori kasvuga käsikäes, et tagada mahetoodete usaldusväärsus tarbijate silmis.
Veel võib väljakutseks kujuneda selle sama eesmärgi täitmine. Suurte riikide puhul tähendab ka ainult mõneprotsendiline mahemaa kasv olulises mahus toodete lisandumist EL-i maheturule, ehk suureneb märgatavalt konkurents ja hinnasurve turgudel, kus ka meie tootjad opereerivad. Seega kui eesmärk 25% mahemaad peaks kogu EL-tasandil edukalt saavutatama, võib see Eesti kontekstis tähendada hoopis väljakutset säilitada olemasolev mahemaa.
Kas EL-i ülene 25% mahemaa eesmärk on näide sellest, kuidas EL-is kokku lepitud strateegia ei arvesta riikide erisusi, vaid arvestab keskmisega. See seab riigid, kes on keskmisest paremad, ebavõrdsesse seisu.
Oleme nõus, et eesmärk on väga ambitsioonikas ja selle täitmine paneb mõnede liikmesriikide põllumajandussektorid väga suure surve alla. Samas kõik kõnealuses strateegias toodud eesmärgid on esiteks EL-i ülesed ja teiseks ei ole need veel kokku lepitud, vaid see on alles Euroopa Komisjoni nägemus. Edasised kokkulepped võivad muuta eesmärke ja lisaks peavad tekkima liikmesriigipõhised eesmärgid-tegevused.
2020. aasta mahetoetuste taotlusvoorus ei saanud võtta uut viieaastast mahedakohustust. Kas Eestis hakkab mahemaa osakaal vähenema?
2020. aasta on „Eesti maaelu arengukava 2014–2020“ toetusperioodi viimane aasta. Samas, vaatamata sellele, et sel aastal alustanud tootjad mahepõllumajanduse toetust ei saa, esitas Põllumajandusametile tunnustamise taotluse veidi enam kui 100 uut tootjat, kes soovisid alustada mahetootmisega. Seega sel aastal mahemaa osakaal veel ei vähene.
Toetustel on oluline mõju mahepõllumajandusega tegelevate ettevõtjate arvule ja mahemaa kogupinnale. Samas just kõnealuse EL-i eesmärgi valguses peab arvestama kaasneva sotsiaalse ja majandusliku mõjuga. Seetõttu peaks mahetoodangu tootmiseks kasutatava maa osakaalu suurendamine eeskätt tulenema turunõudlusest.
Mil moel muutuvad mahetoetuste tingimused ja toetuste määrad, arvestades, et me oleme peaaegu EL-i strateegias seatud eesmärgi saavutanud?
Praegu on koostöös sektoriga väljatöötamisel ÜPP strateegiakava 2021–2027 toetusskeemid. Uut perioodi ette valmistades püüame kujundada võimalikult head toetusskeemid, sh lahendused, millega mahetootjatele avada juurdepääs teistele sobilikele keskkonnameetmetele. Seega järgmisel toetusperioodil toetuste tingimused ja toetuste määrad kindlasti muutuvad, seda eelkõige meetmete lihtsustamiseks ja kaasajastamiseks.
Enne uue kava rakendumist on 1–2 aastat üleminekuperioodi, mil kehtivad MAK 2014–2020 toetuse saamise tingimused ja toetuse määrad. Eeldatavasti saab olemasolevaid kohustusi pikendada ja otsitakse võimalusi uute lühiajaliste kohustuste võtmiseks. Seega 2021. aasta toetuse saamise tingimusi ja määrasid ei ole kavas muuta.
