Veebruaris tutvustatud Euroopa Komisjoni uus põllumajanduse ja toidutootmise visioon annab lootust, et arvestatakse nii praeguste kui ka tulevaste põllumajandus- ja toidutootjate vajadustega.
Arutelud teemadel, millised saavad olema konkreetsed sammud sinna jõudmiseks ja kuidas jaotuvad selleks vahendid, seisavad veel ees. Sektori sisend aruteludeks on ääretult vajalik. Visioonist kumab läbi, et väiketootjate roll peab kasvama ja tegevusi selle soodustamiseks tuleb soosida. Kuidas aga hoolitseda selle eest, et väiketootmine Eestis säiliks ja aitaks seatud eesmärkide poole püüelda?
Väiketalunikud rohepöörde eestvedajaks
Kuidas säilitada väiketalude konkurentsivõime ja aidata selle juures kaasa kestlike toidusüsteemide arengule? Keskkonnahoid on aina suureneva osakaaluga ja põllumajanduses toimub igapäevane koostöö looduskeskkonnaga. Muutused elukeskkonnas, kus tooni andmas põllumajandusmaastik, on silmaga näha. Seetõttu ei ole imekspandav, et Euroopa Liidu visioonidokumendis nähakse just väiketalunikke rohepöörde eestvedajatena, kes mitmekesistavad seda pilti.
Loomulikult saab palju ära teha efektiivsuse tõstmisega tootmisprotsessides ja seeläbi vähendada sektori jalajälge. Kõige suuremat kokkuhoidu saab saavutada kulutamata ressursside arvelt (kütus, väetised, tööaeg), kasutades efektiivsemaid ning suuremaid masinaid ja seadmeid. Kuid seeläbi eemaldutakse tihtilugu looduslähedasest tootmisest ja tehtud investeeringud on suuremahulised, mistõttu protsesside ümberkujundamine võib kujuneda kalliks ja aeganõudvaks.
Väiketalude suurim eelis on paindlikkus muutustele reageerimisel. Oluline on säilitada ja laiendada väikeettevõtjate ringi ja luua võimalusi, kuidas efektiivselt muutusi ellu viia, et kohaneda pidevalt arenevate turgudega ja ootustega põllumajandussektorile.
Eilsed probleemid segavad homsele keskenduda
Aktiivse kogukonnaeluga paistavad silma paigad, kus tegutsevad tugevad ettevõtjad. Põllumajandussektor on praegu olukorras, kus eelnevate aastate ilmastiku ja turgudel toimuva tõttu on liigagi paljude ettevõtjate rõhuasetus eelnevate aastate kahjumite katmisel. Keerulisemasse seisu on jäänud väiketalunikud, kelle jaoks väiksus tähendab seda, et eriliselt on raskendatud reservide kogumine, mis aitaksid hakkama saada viimastel aastatel sektorit tabanud katsumustega.
Olukorra leevendamiseks on püütud võimalusi leida nii finantsinstrumentide kui ka toetusmeetmete kaudu. Kuid sektori elujõulisus on jätkuvalt löögi all, sest raskustes ettevõtjate ressurss kulub eilsete probleemide lahendamisele, mitte tulevikuvõimaluste avardamisele. Meeldiv on tõdeda, et tähtsustatakse väiketalunike rolli tuleviku toidusüsteemide arendamises: soovitakse suunata rohkem tähelepanu bürokraatia vähendamisele ja rätsepalahendustele, tahetakse parandada tootjate positsiooni tarneahelates ja toetada püüdlusi keskkonnasõbraliku tootmise poole. Aga siiski jääb küsimus, kas sektoris on ka pärast 2028. aastat piisavalt selliseid ettevõtjaid, kellega need sammud ellu viia?
Käibemaksulangetus toetaks ka toidutootjaid
Esmatasandi tootja on alati olnud turgude meelevallas, kus toodangu hinna määravad eelkõige temast mitte sõltuvad asjaolud.
Tervitatav on Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi algatus uurida põhjalikumalt toidukaupade käibemaksu langetamise mõju ja jätkata toetusmeedet haridusasutustes mahepõllumajandusliku toidu pakkumiseks. Algatatud on ka eelnõu toitlustusettevõtetes pakutavate lihasaaduste päritolu märgistamiseks.
Kõik need sammud aitavad kohalikku tarbijat toidule rohkem mõtlema panna, kuid lõplik otsus tehakse leti ääres. Kuniks toidukaubad võtavad aina suurema osa pere eelarvest, siis taandub ostuotsus aina kindlamalt pelgalt odavama kasuks ja mõtted kodumaise toidu eelistamisest jäävad teisejärguliseks.
Põllumehed näevad toidukaupade käibemaksumäära langetamist olulise meetmena varustuskindluse tagamisel ja kohaliku toidu kättesaadavuse parandamisel. Lisaks aitaks erisus saada sisendkäibemaksu mahaarvamisel tagasi suurema summa, mille arvelt vabaneks tootjatele rohkem vahendeid tootmise arendamiseks ja investeeringuteks, misläbi saaks talunike positsiooni tarneahelas parandada.
Need sammud ühtivad ka visiooniga tuleviku EL-i põllumajanduspoliitikast, milles nähakse ette samme põllumajandustootjate sissetulekute suurendamiseks ja konkurentsivõime tõstmiseks.
Milliseks on kujunemas põllumajandus- ja toidutootmises toimuv pärast 2028. aastat, seda näitab aeg. Suund, kuhu liikuma hakata, on välja hõigatud, kuid vaid konkreetsed sammud viivad sektori sinna kohale. Raskusi, mida ületada, on juba praegu küllaga nii sektoris laiemalt kui ka igal ettevõtjal endal. Kuidas toetada nende katsumustega hakkamasaamist erinevate meetmete ja tegevuste abil? See ei ole mitte ainult tulevikuarutelude koht, vaid nõuab pidevat tähelepanu, et sellel teekonnal kedagi maha ei jäetaks. Mitmekesine põllumajandussektor saab olema see, mis on võimeline reageerima vajalikele muudatustele laiemalt.
