Juuli lõpus kogunes Eesti Mulla Koostöökeskus Sadala Agro põldudele arutama, kuidas tulevad Eesti põllumajandustootjad toime järjest muutlikuma ilmastikuga. Arutelu lähtekoht oli praktiline: põllumees ei saa ilma valida, kuid saab kujundada oma tootmist nii, et keeruliste aastatega paremini toime tulla.
Tootjate kogemustes kordus mõte, et iga aasta nõuab erinevaid otsuseid. Sademete aastane hulk ei pruugi olla oluliselt muutunud, kuid nende jaotus kasvuperioodil on ebaühtlasem. Ühel hetkel on põld liiga märg, mõne nädala pärast napib vett. Jahe kevad, põuaperiood või väga suur sademete hulk lühikese aja jooksul panevad proovile nii kultuuri kui ka mulla.
Seetõttu ei saa ühte harimisviisi või muud praktikat pidada lahenduseks, mis sobib kõikjale. Sadala arutelu üks läbivaid mõtteid oli vajadus säilitada tootmises paindlikkus. Otsus peab lähtuma mullast, kultuurist, ilmast ja sellest, mis konkreetsel põllul parasjagu toimub.
Samas ei teki võime ilmastikuäärmustega toime tulla ühe hooaja jooksul. Mulla struktuur, orgaanilise aine sisaldus, vee sidumise võime ja mullaelustik kujunevad aastatega. Seetõttu jõudis arutelu kiiresti nende võtete juurde, millega tootjad oma muldade seisundit pikema aja jooksul mõjutavad: orgaanilised väetised, lupjamine, mitmekesine külvikord, taimkatte hoidmine ja sobiva harimisviisi valik.
Mulla seisundit parandavad võtted peavad sobima ka ettevõttele
Sadala kohtumisel jagatud kogemused näitasid, et mulla eest hoolitsemine on otseselt seotud ettevõtte igapäevase majandamisega. Orgaaniliste väetiste kasutamine on võimaldanud vähendada mineraalväetiste ostu ning happelistel muldadel on regulaarne lupjamine oluline eeldus toitainete tõhusaks kasutamiseks.
.jpg "heworitz")
Üks pikem arutelu tekkis vahekultuuride üle. Siin tuleb eristada vahekultuuri toetuse mõistes ja kultuuri agronoomilist ülesannet. Mulla seisundi seisukohalt võib väärtuslik olla kultuur, mis püüab toitaineid, hoiab mullapinda kaetuna, surub umbrohtu alla, parandab mullastruktuuri või lisab mulda orgaanilist ainet. Tootja jaoks on samal ajal oluline, kas samalt hektarilt on võimalik saada ka müüdavat toodangut.
Näidetena toodi välja seemnekasvatuseks kasvatatav valge ristik ja timut ning kanep, uba ja hernes. Kui nende saak koristatakse ja müüakse, ei käsitleta neid toetuse mõistes vahekultuurina, kuid agronoomiliselt võivad nad täita mitmeid samu ülesandeid. See on oluline ka meetmete kujundamisel: toetuse definitsioon ja kultuuri tegelik mõju mullale ei pruugi alati kattuda.
Loomad mullaviljakuse kujundajana
Sadala kohtumisel käsitleti ka loomade rolli mullaviljakuse kujundamisel. Loomakasvatus võimaldab viia orgaanilist ainet ja toitaineid mulda tagasi nii sõnniku kui ka karjatamise kaudu. Taime- ja loomakasvatuse järjest suurem eraldumine tähendab aga, et kõigil taimekasvatajatel ei ole orgaanilistele väetistele head ligipääsu. See tõstatab ka küsimuse, kuidas saaks taime- ja loomakasvatusettevõtted toitainete ringluse seisukohalt paremini koostööd teha.
Põllul jagatud kogemused näitasid, kuidas karjatamisega saab orgaanilist ainet ja toitaineid otse põllule tagasi viia. Talvisel karjatamisel viiakse hein või silo põllule ning loomi liigutatakse järk-järgult edasi. Loomad söövad osa söödast, osa tallatakse maapinnale ning sõnnik ja uriin jäävad samale alale. Nii väheneb vajadus sööta lauta vedada, sõnnikut koguda ja hiljem uuesti põllule transportida. Kõrgema rohuga maal karjatamisel jääb osa taimikust maapinnale, aidates hoida mullapinda kaetuna. Teise näitena räägiti kanade karjatamisest rohumaal, kus karja liigutatakse regulaarselt uuele alale. Tootja kogemuse järgi on rohukasv paranenud, taimik muutunud mitmekesisemaks ja samblakiht vähenenud.
Sellised praktikad ei sobi automaatselt igasse ettevõttesse. Arvestada tuleb maa, tööjõu ja tehnika vajaduse, karja liigutamise ja jootmise ning ettevõtte kuludega. Sama kehtib taime- ja loomakasvatajate koostöö kohta. Sõnniku ja teiste orgaaniliste väetiste liikumist ettevõtete vahel piiravad eelkõige transpordikaugus ja käitlemiskulud.
Siit jõuti Sadala arutelul väga praktilise vajaduseni: mulla seisundit parandavate võtete kohta on vaja rohkem tasuvusarvutusi. Tootjal on vaja teada, mida võtte rakendamine maksab, millist tulemust võib realistlikult oodata ja kui pika aja jooksul tehtud investeering end ära tasub. See puudutab nii orgaaniliste väetiste kasutamist, lupjamist, vahekultuure kui ka erinevaid karjatamissüsteeme.
Andmeid on palju, kasutatavat infot vähem
Otsuste tegemiseks on vaja head infot. Eestis kogutakse muldade, vee, elurikkuse ja põllumajanduskeskkonna kohta palju andmeid. Arutelust tuli välja, et info riikliku keskkonnaseire, selle käigus kogutavate andmete ja nende kasutusvõimaluste kohta ei jõua alati tootjateni. Andmete väärtus kasvab siis, kui need jõuavad kasutajani arusaadaval ja rakendataval kujul. Tootjal on vaja arusaadavat infot selle kohta, mida andmed tema piirkonna või põldude kohta näitavad ja kuidas olukord on aja jooksul muutunud. Samuti tasub seire kavandamisel küsida tootjatelt, millist mulla-, vee-, elurikkuse või muud keskkonnainfot neil oma otsuste tegemiseks tegelikult vaja on.
Sarnane küsimus tekkis e-põlluraamatu puhul. Tootja sisestab sinna suure hulga oma ettevõtte andmeid. Süsteem võiks aidata neid ka ettevõtte juhtimisel kasutada – näiteks jälgida põldude ajalugu ja võrrelda aastaid. Praegu peavad ettevõtted enda jaoks vajalikku infot sageli paralleelselt Excelis hoidma.
Andmete parem kasutamine on ka üks Eesti Mulla Koostöökeskuse praktilisi tööülesandeid. Praegu kaardistame olemasolevaid mullaandmeid, uuringuid, projekte, põldkatseid ja poliitikaid. Eestis toimub mullaga seoses palju, kuid tervikpilti on keeruline saada. Enne uue uuringu, projekti või andmekogu loomist peaks olema võimalik lihtsalt teada saada, mida on juba tehtud, millised andmed on olemas ja kes millega tegeleb.
Põllumees peab jõudma arutellu varem
Andmete kõrval jõudis arutelu paratamatult ka selleni, kuidas teadmised jõuavad poliitikategijateni ja nõuetesse. Sadala kohtumisel kõlas tootjatelt selge soov olla põllumajandust puudutavate nõuete ja toetustingimuste kujundamisse kaasatud võimalikult vara. Kui põllumehelt küsitakse arvamust alles valmis eelnõu kohta, on suuremate muudatuste tegemiseks sageli juba hilja.
Selleks on vaja rohkem kohtumisi ka väljaspool koosolekuruume. Ametnikel, teadlastel, nõustajatel ja tootjatel tasub koos põllule minna. Seal on näha, kui erinevad võivad olla ühe ettevõtte mullad, kuidas tehnika tegelikult töötab ja miks võib paberil loogiline nõue anda erinevates tingimustes väga erineva tulemuse. Ka kaasamise aeg loeb. Aprill, mai ja august on põllumajanduses töömahukad kuud ning suuremate arutelude kavandamisel tuleb sellega arvestada. Kui tootjate sisulist panust soovitakse, peab neil olema ka reaalne võimalus osaleda.
See on oluline ka lähiaastatel, mil Eestis valmistatakse ette uut mullaseadust ja Euroopa mullaseire ja mulla vastupidavuse direktiivi rakendamist. Otsuste tegemiseks on vaja korraga tootjate praktilist kogemust, seireandmeid ja teaduslikku teadmist. Koostöökeskuse üks ülesandeid on tuua need osapooled kokku juba lahenduste kujundamise ajal.
Koostöökeskus seob teadmised ja praktika
Eesti Mulla Koostöökeskus alustas 2026. aasta veebruaris. Koostöös osalevad põllumajandustootjate organisatsioonid, teadusasutused, ministeeriumid, Keskkonnaagentuur ja teised mullaga seotud osapooled.
Esimeste kohtumiste jooksul on saanud selgeks, et Eestis ei ole mullateadmist vähe. Meil on pikaajaline mullaseire, mullastikukaart, teadustöö, põldkatsed, tootjate kogemused, nõustajad, projektid ja järjest rohkem digitaalseid andmeid. Puudu on eelkõige parem ülevaade sellest, mida juba tehakse, ja kiirem teadmiste liikumine nende vahel, kes muldadega eri vaatenurkadest tegelevad.
Koostöökeskuse esimese aasta töö on seetõttu keskendunud konkreetsetele ülesannetele. Lisaks projektide, katsete, andmeallikate ja poliitikate kaardistamisele osaleme mullaseaduse ja Euroopa mullaseire direktiivi rakendamise aruteludes ning tegeleme sellega, kuidas muuta mullaalane nõuanne, teadmussiire ja olemasolevad andmed maa kasutajale paremini kättesaadavaks.
Sadala kohtumine tõi sellesse töösse tugevalt tootjate vaate. Samuti näitas see, miks on vaja eri osapooli regulaarselt ühe laua taha tuua ja miks võiks see laud tihemini asuda otse põllul.
