Tartumaale Luunjasse kerkiv Grüne Fee viis miljonit eurot maksev kõrgtehnoloogiline kurgikasvuhoone on märgiline investeering Eesti aiandussektorile – ta on ses vallas ajaloo suurim. Ajendatud on uue kasvuhoone rajamine mõistagi vajadusest muutuda palju energiasäästlikumaks ja efektiivsemaks.
Grüne Fee algus ulatub aastasse 1993, kui Luunja sovhoosi Anne aiandi baasil see Soome-Eesti ühisettevõttena asutati. Sellest ajast kuni 2024. aastani juhtis ettevõtet üks omanikke Raivo Külasepp. Pärast tema pensionile minekut sai juhiks Kristo Eisenberg, kes varem töötas Grüne Fees arendusdirektorina. Veel varem oli Eisenbergi töökohaks Salvest ning samast ettevõttest on pärit ka kurgitootja praegune turundus- ja müügijuht Anna-Liisa Rossi.
Käibe poolest on Grüne Fee Eesti suurim aiandusfirma. Ettevõtte aastakäive on 12 miljoni euro ümber ja sellest umbes poole moodustab kõigile tuntud Luunja kurkide müük. Üksiti on Grüne Fee ka ainukene ettevõte Eestis, kes tegeleb aasta ringi kurkide kasvatamisega. Lisaks kurkidele leidub Grüne Fee kasvuhoonetes ka erinevaid salateid ja maitsetaimi. Kuigi salativallas on tegutsemas veel paar aastaringset kasvatajat, siis nii nigel ongi katmikalaaianduse seis Eestis. „Ega siin midagi rõõmustavat pole – aiandussektor on Eestis juba aastaid keerulises seisus. Kahjuks väheneb Eestis köögiviljadega isevarustatuse tase aasta-aastalt,“ nendib Grüne Fee Eesti juhatuse liige Kristo Eisenberg.
Kuidas kurgid talvel kasvavad?
Ilmselt on nii mõnigi talveõhtul Luunjast mööda sõitnud ja valgusest säravaid kurgikasvuhooneid näinud inimene imestanud, mis saab olla aasta ringi kasvuhoonetes kurke kasvatava ettevõtte ellujäämise võlutrikk. Eisenbergi sõnul on ellujäämisnipp siinsamas ettevõtte territooriumi keskel asuv oma energiatootmine – gaasil töötav koostootmisjaam. „90% vajaminevast soojusenergiast ja kolmandik elektrienergiast tuleb siit. Tänu sellele me püsimegi. See sõltumatu lahendus on meil toiminud aastakümneid ja oli olemas ammu enne seda, kui asjad energiaturul hulluks läksid,“ sõnab Eisenberg. Energiakulutusi aga saab vähendada ka teistmoodi ehk investeerides uude kasvuhoonesse.
Eisenbergi sõnul valmib Grüne Fee territooriumil esmalt uus ja senisest efektiivsem kasvuhoone ning pärast selle kasutuselevõttu on plaan üks vana kasvuhoone maha võtta. Investeering saab teoks tänu PRIA investeeringutoetusele, mida saadi ligi miljon eurot. „Siia tulevad kõige uuemad saadaolevad tehnoloogiad. Referentsi kasvuhoone ehitamiseks oleme võtnud Soomest, kus on tehtud kurgikasvatusel rekordeid,“ selgitab ta. Uude kasvuhoonesse tuleb niiskuse kogumissüsteem, soojustagastus, ledvalgustid, putukavõrgud luukide ette, energiakardinad ja varjutuskardinad selleks, et valgus ei pääseks kasvuhoonest välja. „Eestis ei ole varem sellist kasvuhoonet olnud ja tõenäoliselt on see kogu meie piirkonnas kõige kõrgtehnoloogilisem,“ sedastab Eisenberg.
.jpg "heworitz")
Ühelt poolt kulub tema sõnul uues kasvuhoones kurkidele sobivate tingimuste hoidmiseks vähem energiat, aga teisalt on tingimused ka nii palju paremad, et saak peaks tulema praegusest märgatavalt suurem. Nimelt on talvise kurgikasvatusega selline lugu, et sa võid pakkuda küll taimedele maksimaalselt häid tingimusi (mis on muidugi väga kulukas), kuid hoolimata sellest jääb saak suvisest tippajast kaugele.
Uus kavuhoone valmib aasta lõpus
„Pikas plaanis vajab ka ülejäänud tootmisbaas etapiviisilist uuendamist, kuid nii mahukaid investeeringuid ei ole võimalik teha korraga. Igal juhul saab uus kasvuhoone valmis juba aasta lõpus ja uue aasta alguses peaks sealt tulema ka esimene saak. Oleme väga põnevil ja ootusärevad,“ sõnab Anna-Liisa Rossi. Kas uue säästlikuma kasvuhoone valmimine annab alust arvata, et talvine kurgihind võiks poelettidel ka natuke taskukohasem tulla? „Uus kasvuhoone aitab meil vähendada tootmiskulusid ja parandada saagikust, kuid madalamat hinda ei saa siiski lubada. Talvine kasvatamine nõuab palju energiat ja jääb ka senisest efektiivsemas kasvuhoones tunduvalt kallimaks kui suvine tootmine. Lisaks ei sõltu lõplik hind poelettidel ainult tootjast,“ selgitab Rossi.
Uus kurgikasvuhoone saab küll olema ülimoodne, aga inimeste kätetöö ei kao aianduses kuskile. Grüne Fees on palgal üle saja töötaja ja suvel vajatakse ka lisatööjõudu. Eisenberg sõnab, et õnneks on lisakätepaare ikka leidunud, aga aina raskem on neid leida. „Rasket tööd ei taha keegi teha. Suvel on kasvuhoones 30 kraadi kuuma, päike paistab lagipähe, tööpäev algab mõnikord kell 4 hommikul. Kurke külvatakse, hooldatakse ja korjatakse endiselt käsitsi, seda tööd ei tee ära mingi äpp ega AI. Ka salatikasvatuses on väga palju käsitsitööd,“ räägib ta.
Salatid on leidnud koha tarbijate taldrikul
Kui muidu on aianduses sügisest kevadeni puhkeaeg, siis Grüne Fees on just sel ajal kõrghooaeg. „Meie kurgid, salatid ja maitsetaimed peavad olema lettidel, Eesti tarbija ei kujuta vist enam teisiti ettegi. Värskus on meie toodete puhul a ja o: tänu lühikesele tarneahelale jõuab kurk poelettidele võimalikult kiiresti ja maksimaalselt värskena,“ räägib Rossi.
Viimase aja tootearenduste hulka kuuluvad alustaldrikule pakitud värskelt lõigatud till, petersell, roheline sibul ning tilli ja sibula segu. Väiksema netokaaluga pakendid pakuvad tarbijale mugavust ja aitavad vältida toidu raiskamist, sest kogus on sobiv ühe või paari toidukorra valmistamiseks. Salativalikusse on lisandunud ka Rooma salat ja kähar lehtsalat. Samuti on uuendatud salatite ja maitserohelise pakendikujundust, kus kodumaine päritolu on senisest selgemalt esile toodud märgistega „Eestis kasvatatud“ ja „Tartumaine toit“.
Grüne Fee põhifookus on Eesti turul ja ettevõtte tooted on saadaval kõigis suuremates jaekettides. Väiksemas mahus müüakse toodangut ka Lätti ja Leetu vastavalt partnerite tellimustele ja kampaaniatele. Tarbijate kindlad lemmikud on endiselt Luunja kurk, frillis ja lehtsalat, kuid hästi on vastu võetud ka uued salatid ja alustaldrikul maitserohelised. Maitsetaimedest kogub järjest enam populaarsust koriander, millele aitab kaasa Aasia köögi ja teiste rahvusvaheliste maitsete kasvav populaarsus Eestis. „Tarbijad hindavad üha enam mugavust, kuid samal ajal on neile oluline ka toote värskus ja kodumaine päritolu. Seetõttu peame ka meie pidevalt arenema ja oma valikut uuendama,“ ütleb Rossi.
Mõnda aega tagasi küttis köögivilja alal kirgi Euroopa Komisjonis võrsunud idee, et alates 2030. aastast kehtiksid piirangud alla 1,5-kiloste värskete puu- ja köögiviljade ühekordsetele plastpakenditele. Samas võimaldab määrus erandeid juhtudel, kui pakend on vajalik toote kvaliteedi säilitamiseks, hügieeniriskide või toidukao vähendamiseks. Rossi sõnul tuleb nende nõuete rakendamisel kindlasti arvestada toodete eripäraga. Kurgi ümber olev kile aitab säilitada selle kvaliteeti ja värskust ning kaitseb toodet transpordi ja kaupluses käsitsemise ajal. „Kui müüksime kurke üksnes lahtiselt, võib suureneda riknenud toodete hulk ja koos sellega ka toiduraiskamine. Pakend ei ole iseenesest halb, oluline on, et seda kasutataks põhjendatult ja võimalikult mõistlikult,“ ütleb Rossi. Ka salatite puhul on pakend vajalik, et õrn toode jõuaks tarbijani värske ja kvaliteetsena.
Soome „imel“ lihtne põhjus
Kristo Eisenbergi sõnul valitseb Eestis millegipärast arvamus, et kui aiandus toimub katmikalal, siis ilm seda ei mõjuta. Ta toob näiteks eelmise aasta, kui liigniiskuse tõttu riknes vili ja köögivili põldudel ning põllumehed said ilmastikukahjude hüvitist. „Meie kasvuhoones kannatasid taimed ka väga väljast tuleva liigniiskuse tõttu ning saak oli palju väiksem, aga ilmastikukahjude toetust me ei saa, sest meil on ju katus peal,“ toob ta näite. „Eestis asub kasvuhooneaiandus täielikult väljaspool muud põllumajandust. Katmikaiandusel puuduvad Eestis tootmise igapäevaseid kulusid tasandavad otsetoetused. Grüne Fee on saanud kasutada investeeringutoetust, kuid tegevus- ja energiakulude katmiseks samalaadset tuge ei ole.“
Nii mõnigi tarbija on võibolla poes imestanud, et kuidas küll Soomes saab toota täiesti edukalt kurki ja muid köögivilju, kui nende ilm on veelgi külmem ja pimedam kui meil. „Neil on korralikud toetused, väga suured tootmised ja mahuefekt. Neil on energia kaks korda odavam kui meil. Just seetõttu neil ala arenebki,“ ütleb Eisenberg. Ka Lätis ja Leedus on aastaringse katmikaianduse maht suurem ning sektor on viimastel aastatel jõudsalt arenenud. Eestis tegutseb vaid üks aastaringne kurgikasvataja, mistõttu vajavad valdkonna konkurentsivõime ja areng senisest rohkem tähelepanu.
Kas tarbija üldse eelistab veel eestimaist? „Kodumaise toidu eelistus on mõnevõrra vähenenud, kuid päritolu on suurele osale tarbijatest endiselt oluline. Lõpliku valiku määrab siiski üha enam hind. Samas mõtleme, et Eestis toodetud toode jätab läbi kogu ahela siia 2,5 korda rohkem makse kui impordi ostmine,“ sõnab Eisenberg. Rossi lisab, et võib-olla ei peagi kodumaine toode olema kõige odavam, aga hinnavahe peab olema talutav. „7-eurone kilohind võib tunduda tõsiselt hirmus, aga me ei saa öelda, et me talvel kasumit teeniksime. Suur teema on ka toiduainete käibemaks – meie ümber teevad kõik toidule erandeid, aga meie katsume üksi olla kõige targemad. Ega me oma kodumaist toidutootmist niimoodi ei arenda,“ sõnab ta.
Kommentaar: Grüne Fee investeering on väga oluline
Eesti Aiandusliidu tegevjuht Raimond Strastin kiidab Grüne Fee tegutsemist ja uue kasvuhoone rajamist – sellist aastaringset täisautomaatset kasvuhoonet pole ehitatud üle kümne aasta. „Sellise investeeringu ettevõtmine nii suure omaniku panusega on kogu valdkonnale oluline,“ sõnab ta.
Strastini sõnul on meie köögiviljaga isevarustatuse numbrid praegu ajaloo kõige kehvemad – me suudame endale kasvada alla 30% vajalikust köögiviljast ning vaid 10% marjadest ja puuviljadest. „Need on kurvad numbrid. Veel 15 aastat tagasi kasvatasime endale ise 63–64% köögiviljadest ja tahtsime jõuda 75% peale. Tehti päris uljaid plaane, aga siis pakkis ennast kokku Sagro, mis andis suure kukkumise ning riburada pidi on toimunud vähenemine.“
Raimond Strastin ütleb, et kuigi meediat jälgides võib jääda mulje, et Eestis kasvatatakse kõvasti marju, siis tegelikult ei ole see nii. „Kui rajada toetusega hektariline marjaistandus ja pakkuda seal isekorjamise teenust viis eurot kilo eest, siis see ei ole tegelikult äriplaan, millega kasvataks isevarustatust,“ sõnab ta. „Riigi materiaalne ja ka moraalne tugi sektorile on oluline. Kunagi tehti otsus eelisarendada piimafarme ja me näeme, millisel tasemel on nüüd Eesti piimandus – Euroopa tipus! Aiandus aga on olnud aastaid alakapitaliseeritud ja sealt algavadki kõik mured – sa tegeled ainult ellujäämisega.“
