Põllumullal toimetamine nõuab palju hoolt ja tarkust, et see oleks tulus ning jätkusuutlik. Mullaanalüüs annab ülevaate mulla seisundist ja kindlustunde, et liigud õiges suunas. Vajaduse korral juhib see tähelepanu probleemidele, mis vajavad lahendamist. Mullas on palju keemilisi elemente, millest igaühel oma roll, olles kas kasulik, kahjulik või nii üht kui teist, sõltuvalt olukorrast.
Teadusuuringud aitavad leida lahendusi maakasutaja ette kerkivatele probleemidele. Kuigi alumiinium on happelistes muldades taimedele oma mürgisuse tõttu kahjulik, saab seda kasutada näiteks fosfori leostumisriski hindamisel. Aasta-aastalt on põllumuldade fosforisisaldus märkamatult, kuid murettekitavalt suurenenud. Liigne fosfori sisaldus mullas ei tähenda üksnes väetise raiskamist ja majanduslikku kahju. Halbade mullaomaduste koosmõjul võib sellistest muldadest fosfor laskuvate vetega liikuda veekogudesse, põhjustades koos lämmastikuga nende eutrofeerumist.
Taimed on piisavalt fosforiga varustatud, kui Mehlich 3 meetodil määratud mulla fosforisisaldus (PMeh3) on 45–60 mg/kg (keskmine tase). Kui fosforisisaldus ületab 90 mg/kg, suureneb oluliselt fosfori leostumise risk. Põllumuldade uuringust selgus (vt tabel 1), et üle 90 mg/kg fosforisisaldusega muldadest kuulus 18% keskmise või suure leostumisriskiga muldade hulka, samas kui alla 90 mg/kg fosforisisaldusega muldade puhul oli see näitaja vaid 4%.
Samas ei kaota kõik üle 90 mg/kg fosforisisaldusega mullad kohe võimet liigset fosforit siduda. Siin on oluline fosfori ja alumiiniumi suhe ehk fosfori küllastusaste (vt valem 1). Kui leostumisindeks on üle 13, on fosfori leostumisoht keskmine kuni väga suur ning fosforväetise kasutamine on sellisel juhul pigem põhjendamatu. Uuringus esines ka mullaproove, mille leostumisindeks oli vahemikus 50–100, mis viitab väga suurele fosfori leostumise ohule.
Valem 1. Leostumisriski indeks (Degree of Phosphorus Saturation – DPS)
DPS=P/Al*100 (Wang, Y. T. et. al 2012)
Kui leostumisindeks on üle 13, on soovitatav fosforväetise kasutamist vähendada või sellest mõneks ajaks loobuda, kuni mulla fosforisisaldus langeb optimaalsele tasemele, s.o 60 mg/kg. Kasutades vastavalt vajadusele, teisi taimetoiteelemente ei ole senistes katsetes fosforväetise ärajätmine saagikust oluliselt vähendanud.
Koristatud saagiga viiakse fosforit mullast välja ning selle kogus sõltub kultuurist, saagikusest ja fosforisisaldusest. Näiteks viiakse maisisaagiga fosforivaesest mullast välja 18 kg/ha, kuid kõrge fosforisisaldusega mullast kuni 33-55 kg/ha (mõnel juhul isegi kuni 75 kg P/ha). Odra saagiga viiakse mullast välja umbes 17-20 kg P/ha.
Miks siis mitte kasutada ära mullas leiduvat liigset fosforit (P) ning suunata selle arvelt mõne teise taimele vajaliku, kuid puuduses oleva toiteelemendi, näiteks kaaliumi lisamisele ja/või muldade lupjamisele?
Tabel 1. Uuringu kokkuvõte: Põllumuldade fosforist ja alumiiniumist
Artikkel on avaldatud postuumselt ning on üks Valli Loide viimastest kirjutistest, mis jäi tema eluajal veel avaldamisjärge ootama.
Mälestame Vallit suure tänutundega ning jääme hoidma ja edasi kandma tema väärtuslikku pärandit agrokeemias ja Eesti põllumajandusteaduses.
Puhka rahus, kallis Valli!
