Tundliku teema hoiatus: artiklis kirjutatakse enesetapumõtetest ja suitsiidist. Kui teema puudutab sind või su lähedast, ei pea sa üksi olema. Abivõimaluste kohta leiad infot peaasi.ee, pakilise mure korral helista 112.
Põllumajanduses on elu täis vastutust: loomad ja nende eest hoolitsemine, põllud ja teadlike valikute tegemine, tehnika korrashoid, arvete õigeaegne tasumine. Teinekord jääb seejuures inimene oma sisemaailmaga tahaplaanile. See võib kaasa tuua vaimse tervise probleemid, sageli esineva depressiooni, mis omakorda on enesetapu riskitegur.
Miks on vaja enesetappudest rääkida? Kahjuks võtab Eestis endalt elu üsna suur hulk inimesi, ligikaudu 200 inimest aastas. Üks suitsiid mõjutab omakorda 60–135 inimest, mis tähendab, et haavatavas seisus on Eestis 12 000–27 000 inimest aastas. Seda on ju liiga palju? Lisaks ütleb USA-s läbiviidud uuring, et põllumajandustöötajatel on umbes 3,5 korda suurem tõenäosus surra enesetapu läbi kui teiste elualade esindajatel.
Olulisimad suitsiidi riskitegurid on depressioon, peamiselt just diagnoosimata ja ravimata depressioon, kus sümptomid on olemas, aga inimene pole saanud vajalikku tuge. Lisaks võib suitsiidikatseid mõjutada ka riskikäitumine, näiteks alkoholi liigtarvitamine, ja sotsiaalne tõrjutus, sh kiusamise kogemine või vähemusgruppidesse kuulumine.
Ohumärgid põllumajanduses
Miks just põllumajandustöötajad on haavatavamad? Põllumajandusettevõte on sageli rohkem kui lihtsalt äri – see on kodu, peamine elatise allikas, tihtipeale mitme põlvkonna pärand. Selline sügav isiklik side pakub küll uhkust ja rahulolu, kuid toob kaasa ka vastutuse ning pinge. Majanduslik ebakindlus, ilmastikust tulenev määramatus, võlgade ja investeeringutega seotud otsused, töö ja eraelu piiride hägustumine võivad kaasa aidata vaimse tervise seisundi halvenemisele, mis omakorda võib kaasa tuua depressiooni ja halvemal juhul ka suitsiidiriski.
.jpg "heworitz")
Asjaolud teeb veelgi keerulisemaks sotsiaalne stigma. Paljudes kogukondades on vaimse tervise teemad endiselt tabu ja nendest avalikult ei räägita, see aga jätab inimesed oma muredega üksi. Tekib tunne, justkui keegi ei tunne samu tundeid, kellelgi pole sedalaadi probleeme ega pole neid ka kunagi kogenud. See soodustab eraldatust ning takistab abi otsimist. Väljakutse on ka enesestigma: inimene tundub endale nõrgana, kuna ei saa eluga hakkama. Ometi tuleb meeles pidada, et tugev inimene ei ole see, kes üksinda kõik ära kannatab, vaid see, kes vajadusel abi otsib.
Märka märke endas ja teistes
Enesetapu ennetuse puhul võib ohumärkide märkamine olla elupäästev otseses mõttes. Märke tasub tähele panna nii enda kui ka teiste puhul. Enda puhul saab märgata enda mõtteid, näiteks uskumust, et teistel oleks ilma minuta parem. Aga ohumärk võib olla ka teistest eemaldumine (nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt), emotsionaalne tühjus, aga ka tavapärasemad vaimse tervise muutused, nagu unerežiimi või isu muutus ning alkoholi ja muude meelemürkide tarbimine.
Teiste puhul saab samuti märgata muutusi. Otsesed ohumärgid võivad olla asjaolud, kui keegi räägib või naljatab enesetapust, avaldab lootusetust või ka kergendust enda surmast („Soovin, et ma kaoksin igaveseks …“). Võib juhtuda, et suitsiidikavatsusega inimene jagab ära endale väärtuslikke esemeid, kustutab endast pildid, jätab pere või lähedastega erilisel moel hüvasti. Lisaks otsestele ohumärkidele võib esineda ka ebamäärasemaid märke, näiteks hügieeni ja välimuse eest mittehoolitsemine, rõõmu ja huvi kadumine. Need märgid ei pruugi otseselt enesetapuriskile viidata, kuid võivad olla signaalid vaimse tervise seisundi halvenemisest. Põllumajanduses võivad ohumärkideks olla ka majapidamise hooletusse jätmine, arvete mittetasumine, teistest eraldumine või riskantne käitumine.
Kuidas murest rääkida?
Muutuste märkamisel on kõige parem inimese käest küsida, kuidas tal läheb. See pakub selgust ja annab inimesele võimaluse end avada. Võimalik, et inimene pole ka valmis kohe esimese pöördumise peale reageerima, eriti kui olukord on uus ja ootamatu. Sel juhul võib küsida luba, et pöörduda mõne aja pärast küsimusega uuesti.
Kui inimesel on mure kellegi võimaliku enesetapukavatsuse pärast, tasub küsida temalt otse, kas ta on mõelnud enesetapule. Uuringutest on teada, et see ei suurenda enesetapuriski, vaid annab võimaluse olukorrast rääkida, samuti vajadusel abi otsida.
Vestluse algus olgu toetav ja hinnanguvaba, näiteks võib kommenteerida muutust: „Olen pannud tähele, et sa oled viimasel ajal palju omaette. Kuidas sul päriselt läheb?”. Sellega väljendatakse hoolimist. Kui inimene jagab enda olukorda, tasub olla kannatlik kuulaja. Kui inimene jagab enesetapumõtteid või -kavatsust, tuleb hinnata olukorda, kas tegu on kiireloomulise hädaolukorraga või on pigem inimesel vaja enda mõtteid jagada, kuid konkreetset kavatsust tegudeks ei ole. Suitsiidiga seotud mõtetest ja plaanidest tuleb rääkida psühhiaatrilise ja ravitava haiguse kontekstis, kinnitades, et keegi ei ole midagi valesti teinud, et sellised mõtted tekivad. See on haigus ning on ravitav. Tähtis on ka meeles pidada, et konkreetse enesetapukavatsuse korral ei pea hoidma konfidentsiaalsust, vaid siis on vaja kiiresti abi otsida, isegi kui inimene saladuse hoidmist palub.
Sageli on enesetapumõtete puhul inimestel ka kaitsetegurid, mis aitavad keerulises olukorras toime tulla: teinekord võib see olla raske füüsiline töö, telefonikõne lähedasele või usaldusisikule. Küll aga on vaja lisaks lühiajalistele toimetulekuvõtetele otsida ka professionaalset abi, et haigusest paraneda.
Enesetappudega seotud olukorrad on keerulised ja tekitavad segadust ning küsimusi. Artiklis on vaid mõned asjaolud, mis pakuvad toetust keerulisteks olukordadeks, spetsiifilisemalt käsitletakse neid olukordi peaasi.ee vaimse tervise esmaabi koolitustel. Nii on võimalik enesetappe ennetada, kui pakutakse turvalist ruumi, kus saab jagada, kuidas inimestel tegelikult läheb. Ja kui on ka hetkel pimedust ning lootusetust, siis toetavate lähedaste ning professionaalse abiga saabub valguskiir.
Kust saada abi?
Abi saamiseks saab vaimse tervise murega pöörduda perearsti poole. Nõu saab küsida üleriigilisel tasuta perearsti nõuandetelefonil 1220. Veebinõustamist pakuvad keskkonnad peaasi.ee ja lahendus.net.
Kui sinu või kellegi teise elu on ohus, siis helista hädaabinumbril
- Kiirabi: 112 (24 h)
Teiste tugi aitab!
Tugigrupid lähedastele
Peaasi.ee kutsub tasuta tugigruppi neid, kes on kaotanud lähedase enesetapu tõttu või kelle lähedasel esineb suitsiidimõtteid ja -käitumist. Tugigrupp annab võimaluse jagada oma kogemust inimestega, kes on olnud sarnases olukorras, saada teadmisi suitsiidileina ja -mõtetega toimetuleku kohta ja õppida, kuidas toetada lähedast nii, et ka enda vaimne tervis oleks hoitud. Tugigruppi registreerumine: www.peaasi.ee/olenolemas.
Facebooki tugigrupp
Suitsiidi tõttu lähedase kaotanud on oodatud liituma peaasi.ee modereeritud Facebooki tugigrupiga „Elu pärast enesetappu: Toetusgrupp lähedastele“. Kui oled sellise kaotuse läbi elanud, ei pea sa sellega üksi olema. Turvalises grupis saad jagada oma kogemusi, kuulata teisi ja leida tuge. Liituda saab siin: https://www.facebook.com/groups/2064108190416949.
Abimaterjal lähedastele
Kui sinu lähedane on võtnud endalt elu. Abimaterjal lähedastele ja nende toetajatele. https://peaasi.ee/kui-sinu-lahedane-on-votnud-endalt-elu-abimaterjal-lahedastele-ja-nende-toetajatele.
