Taastav põllumajandus aitab Žõtomõri piirkonna põllumeestel otsida lahendusi olukorras, kus sõda, kliimamuutused ja aastakümnetega kurnatud mullad panevad tootmise järjest suurema surve alla. Eesti põllumeeste kogemus jõuab nüüd Ukraina põldudele – ja esimesed tulemused on juba käes.
Ukrainas ei ole põld kunagi lihtsalt põld. See on toit, eksport, sissetulek ja riigi majanduslik selgroog. Täiemahuline sõda on kestnud juba viiendat aastat, kuid ka sõja ajal tuleb külvata, kasvatada ja koristada. Inimesed vajavad toitu ning Ukraina vajab hädasti eksporditulu, mida annavad teravili ja õlikultuurid.
Ukraina põllumajanduse mõõtkava on muljetavaldav. Haritava maa osakaal on seal Euroopa riikidest üks suuremaid – põllumajandusmaa moodustab enam kui poole kogu riigi pindalast. Teravilja ja õlikultuuride eksport toob riigile ligikaudu kümme miljardit dollarit aastas. Ent samal ajal seisab Ukraina põllumajandus silmitsi probleemiga, mis ei kao ka siis, kui relvad vaikivad.
Muld väsib lõpuks
Aastakümneid kestnud intensiivne kündmine, mullatekkeprotsesside häirimine ja vananenud tootmisvõtted on põllumaade seisundit halvendanud. Kliimamuutused lisavad omalt poolt survet: kõrgemad temperatuurid ja vähesemad sademed tähendavad kuivemaid muldi ning suuremat erosiooniriski.
„Põllumajanduskriis oleks meie piirkonnas olnud märkimisväärne ka rahuajal, sest muldade seisund halveneb kiiresti,“ ütleb Ukraina põllumajandusettevõtte Korostyshivzeminvest juht Oleksandr Vozniuk.
.jpg "heworitz")
Tema sõnul on viimase viie aasta muutused olnud lausa ehmatavad. Kunagi eelkõige USA ja Lääne-Euroopaga seostatud põllumajandusmaa kõrbestumise ja degradeerumise protsessid on jõudnud ka Ukrainasse. Põllumehed seisavad üha sagedamini silmitsi olukorraga, kus nii uute kui ka traditsiooniliste kultuuride kasvatamine muutub keerulisemaks ning samal ajal kahanevad tootmise kasumid.
Sõda ei jäta põldu puutumata
2025. aasta alguses pöördus Žõtomõri regioonis tegutsev Korostyshivzeminvest Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) poole. Otsiti partnerit, kellega koostöös katsetada uuenduslikke tootmisviise ja leida võimalusi muldade seisundi parandamiseks.
Ettevõte kuulub Ukraina ühte suurimasse põllumajandusettevõtete gruppi Agroprosperis, kuhu kuulub ligikaudu 40 ettevõtet üle riigi. Tegemist on Musta mere piirkonna ühe suurema teravilja ja õlikultuuride eksportijaga.
Korostyshivzeminvest harib ligikaudu 6600 hektarit põllumaad. Ukraina mõistes on tegemist keskmise suurusega tootjaga. Žõtomõri mullad ei ole nii viljakad kui riigi lõunaosa kuulsas mustmullavööndis, mistõttu on iga tootmisvõtte mõju siin eriti hästi näha.
Žõtomõr asub Kiievist paaritunnise autosõidu kaugusel. Otsest sõjategevust piirkonnas praegu ei toimu, kuid sõja mõju on igapäevaelus olemas. Regiooni põhjaosa Valgevene piiri ääres oli sõja alguses umbes 40 päeva Venemaa okupatsiooni all.
Kõige teravamalt annab sõda tunda aga tööjõus.
Põllumajandusettevõtetes on vaid umbes pool meessoost töötajatest mobilisatsioonist vabastatud ehk niinimetatud „bronni“ all. See tähendab, et põllumehed peavad oma tööd tegema olukorras, kus piisavalt töökäsi lihtsalt ei ole.
Kuid isegi siis, kui saak õnnestub põllult kätte saada, ei tähenda see veel, et töö on tehtud.
Saak on põllul, aga kuidas see turule jõuab?
Tänavu on Ukraina põllumehed seoses Musta mere sadamate blokaadiga erakordselt keerulises olukorras. Ukraina Põllumajanduse- ja Toiduministeeriumi andmetel eksporditi augusti esimesel poolel riigist 522 000 tonni teravilja – kõigest umbes viiendik potentsiaalsest ekspordimahust.
Sõja tõttu on vilja senised liikumisteed muutunud. Praegu liigub umbes 40–45% põllumajandussaaduste ekspordist raudtee- ja maanteepiiripunktide kaudu ning veel 40–45% Doonau sadamate kaudu. Autotranspordi osa on ligikaudu 7%.
Iga uus ümberlaadimine, piiripunkt ja pikem teekond tähendab aga põllumehele suuremat kulu. Logistika on muutunud märgatavalt kallimaks ning see surub niigi keerulises majandusolukorras tootjate kasumimarginaalid veelgi õhemaks.
Seda tunnetab otseselt ka EPKK Ukraina partnerettevõte Korostyshivzeminvest. Saagi müümine on muutunud keeruliseks ning koos kasvavate tootmis- ja logistikakuludega on see viinud ettevõtte majandusliku olukorra suure surve alla.
Nii tuleb Ukraina põllumehel korraga lahendada mitu kriisi. Ta peab leidma viisi, kuidas kasvatada saaki mullal, mis on aastatega kurnatud ja muutunud kliima tõttu üha suurema surve all. Ta peab leidma tööjõudu ajal, mil riik peab sõda. Ja kui saak lõpuks valmis on, tuleb leida sellele tee turule.
Just sellises olukorras muutub iga hektari tootlikkus veelgi olulisemaks.
Eesti kogemus jõuab Ukraina põllule
Just siin algas Eesti ja Ukraina koostöö, mille eesmärk ei ole üksnes suurema saagi kasvatamine ühe hooaja jooksul. Küsimus on palju sügavam: kuidas panna muld uuesti elama ja tootma nii, et seda ei kurnataks veelgi?
EPKK alustas Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel koostööd Korostyshivzeminvestiga 2025. aasta sügisel. Projekti keskmes on taastava põllumajanduse praktikate katsetamine ja tutvustamine.
Taastav põllumajandus tähendab muu hulgas mullaharimise vähendamist, vahe- ja kattekultuuride kasutamist ning toitainete täpsemat juhtimist. Eesmärk on toetada mulla struktuuri, hoida põldu rohkem kaetuna ning parandada mulla bioloogilist mitmekesisust.
Ukraina põllumehed on valmis uusi lahendusi proovima. Probleem pole tingimata tahtes, vaid teadmistes ja võimaluses uusi võtteid oma tingimustes katsetada. Seetõttu lähevad Eesti eksperdid seekord mitte lihtsalt rääkima, vaid ka põllule.
Esimene katse annab põhjust lootuseks
Ühel katsepõllul külvati hernele kaaskultuuriks kaer. Lisaks kasutati tavapärasest keerukamat väetusskeemi, mis lähtus mullaanalüüside tulemustest. Väetamisel võeti arvesse muu hulgas magneesiumsulfaadi ning mikroelementide, nagu molübdeeni, tsingi ja magneesiumi, vajadust.
Katseid nõustavad eksperdid Stefan Gernert Eestist ja David Ian Robertson Inglismaalt.
Tulemus tuli esimesel aastal kiiremini, kui ehk oodata osati.
Vaatamata keerulistele ilmaoludele ja koristusaegsele umbes 35-kraadisele kuumusele saadi hernest peaaegu kolm tonni hektarilt. See on Korostyshivzeminvesti tavapärase hernesaagiga võrreldes ligikaudu 17–20% rohkem.
Üks hooaeg ei anna veel lõplikke vastuseid. Kuid põllumehe jaoks on selline number oluline. See näitab, et muutus võib alata kohe.
Pärast saagikoristust lubjatakse põld ning seejärel külvatakse sinna vahekultuuride segu – võte, mida selles piirkonnas varem ei ole kasutatud. Jätkub ka mikroelementide kasutamine vastavalt sellele, mida mullaanalüüsid tegelikult näitavad.
Järgmisel aastal külvatakse katsepõllule sojauba ja jätkatakse leheväetiste kasutamisega. Siis saab juba hinnata, kas tänavused muudatused annavad järgmise aasta saagile veel suurema mõju.
See ongi katsete mõte: mitte lihtsalt näidata, mida teha, vaid tõestada põllul, miks ja millal see töötab.
Muld ei tunne riigipiire
Ukraina projekt ei ole Eesti jaoks esimene kogemus taastava põllumajanduse lahenduste tutvustamisel väljaspool Eestit. Sarnane koostöö algas 2024. aasta sügisel Gruusias Kahheetia piirkonnas. Ka seal viidi kahe aasta jooksul läbi põldkatsed ning tulemused olid väga head.
Tänavu saadi katsepõllult talinisu 6–7 tonni hektarilt ajal, kui Gruusia keskmine saagikus jääb umbes kahe tonni juurde. Ka seal kasutati uuenduslikku väetamisskeemi ja leheväetamist.
Gruusias katsetatakse ka kaaskultuuride kasutamist söödatootmises. Nii saab hoida mulda kuumal ja kuival suveperioodil kaetuna ning samal ajal saada veel üks kvaliteetne söödaniide.
Ukraina ja Gruusia on põllumajanduslikult erinevad, kuid probleemides on palju ühist. Mõlemas riigis on puudus uutest teadmistest mullasõbralike ja uuenduslike tootmisviiside kohta. Ukrainal on võrreldes Gruusiaga kasutada kaasaegsem tehnika – kuigi sageli on see juba üsna palju töötunde näinud – ning noortel on põllumajandusharidus paremini kättesaadav. Kuid ka kõige moodsam masin ei lahenda iseenesest mulla probleemidega seotud küsimusi.
Vaja on teadmisi. Ja teadmised liiguvad piiridest sõltumata.
Põldpäevad, õppereisid ja uued ideed
Koostöö ei piirdu katsepõlluga. Ukrainas toimuvad praktilised seminarid ja põllupäevad, kus Eesti kogemusi jagatakse kohalike farmeritega.
Tänavu juunis külastas Eestit 20 Ukraina põllumeest ja spetsialisti. Viie päeva jooksul tutvuti Eesti põllumajandustootjate kogemustega ning arutati, kuidas erinevaid mullasõbralikke võtteid Eesti tingimustes rakendatakse.
Mõlema riigi partnerid on osalenud Tallinnas toimuval foorumil Northern Roots, kus on saanud kuulata teiste riikide põllumehi ja eksperte ning arutleda selle üle, kuidas kasutada põllumajanduses rohkem neid võimalusi, mida pakub loodus ise. See mõtteviis on taastava põllumajanduse üks alustalasid. Muld ei ole lihtsalt kasvusubstraat. See on elus süsteem.
Järgmine küsimus: mida teha sõnnikuga?
Projekt „Taastava põllumajanduse praktikate rakendamine Žõtomõri piirkonnas Ukrainas“ kestab Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel 2027. aasta lõpuni.
Järgmised sammud on juba kavandamisel. Koostööd soovitakse teha Ukraina Piimatootjate Assotsiatsiooniga, et leida võimalusi sõnniku keskkonnasõbralikuks ja jätkusuutlikuks kasutamiseks põldude väetamisel.
Samuti on plaanis järgmisel aastal koolitada Ukraina agronoome ja nõustajaid, et nad oskaksid mullasõbralikke tootmisviise oma piirkonnas paremini rakendada ning põldkatseid iseseisvalt läbi viia.
Eesmärk on, et teadmised ei jääks ühe katsepõllu piiridesse. Üks hea põld võib anda hea saagi. Üks hea katse võib anda uue teadmise. Aga kui teadmine jõuab sadade põllumeesteni, võib muutuda terve piirkonna põllumajandus.
Ukrainas on selleks vajadus erakordselt suur. Riik peab sõja ajal oma rahvast toitma ja samal ajal teenima eksporditulu. Kuid selle kõige aluseks on muld, mis peab vastu pidama mitte ainult tänavusele hooajale, vaid ka järgmistele kümnenditele.
Sõda võib muuta põllumehe elu üleöö. Mulla taastamine võtab kauem.
Ent Žõtomõri katsepõllul on esimene samm juba tehtud. Peaaegu kolm tonni hernest hektarilt ei ole veel suur revolutsioon. Kuid see võib olla märk sellest, et ka kõige keerulisemas olukorras on võimalik alustada muutust sealt, kust kogu põllumajandus tegelikult algab – mullast.
