Kui 2027. aasta Riigikogu valimiste programmid valmis kirjutatakse, ei tohiks põld, laut ja mets jääda lehekülje joonealuseks viiteks.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda (EPKK) on erakondadele koostanud üle saja ettepaneku, mille sisu taandub ühele küsimusele: kas suudame ka kriisi korral, kui piirid on kinni ja tarneahelad katkevad, end ise toita?
See ei ole ühe majandusharu toimetuleku teema – see on riigi julgeoleku küsimus, mis puudutab iga Eesti perekonna toidulauda vähemalt kolm korda iga päev.
Kui toidutootmine, põllumajandus ja mets jäävad 2027. aasta programmides kõrvalteemadeks, on ohus midagi palju suuremat kui ühe sektori kasumlikkus – ohus on Eesti võime end ise toita ka siis, kui olukord on kõige raskem. See mõte on nurgakivi, millele koja dokument toetub, ja selle saab kokku võtta kümnesse sammu.
Kümme sammu
- Toidujulgeolek riigi julgeolekuna. Põhitoiduainete isevarustatus peab püsima vähemalt 100% juures ja see tuleb kirja panna riikliku julgeoleku strateegiasse, mitte jätta soovunelmaks.
- Stabiilne ja prognoositav majanduskeskkond. Ettevõtjad vajavad selgeid maksureegleid: madalam käibemaks põhitoiduainetele, ilma uute toidumaksudeta, õiglane ja proportsionaalne maamaks ning konkurentsivõimelised tööjõu- ja energiamaksud.
- Vähem bürokraatiat. Aruandluse dubleerimine ja kasvav halduskoormus söövad aega, mis peaks minema ettevõtte arendamisse. Vaja on lihtsamaid nõudeid, eriti väiketootjatele.
- Tugevam positsioon toidutarneahelas. Toodete müük alla omahinna tuleb keelata, ettevõtete koostööd ja ühistegevust toetada ning riigihangetes eelistada kodumaist toitu nii koolides, haiglates kui ka kaitseväes.
- Väärtusliku põllumajandusmaa kaitse. Maa on strateegiline ressurss. Vaja on riiklikult siduvat definitsiooni ja õiguslikku kaitset, samuti toetust noortele tootjatele ja põlvkonnavahetusele.
- Metsandus kui julgeolekusektor. Mets ei ole ainult keskkonnaküsimus, vaid ka majandus- ja energiajulgeoleku ressurss, mis vajab selget regulatsiooni ja õiglast kompensatsiooni piirangute eest.
- Tasakaalustatud keskkonna- ja kliimapoliitika. Uued piirangud peavad tuginema mõjuanalüüsile. Maaomanike õigused, taimekaitsevahendite kättesaadavus ja paindlikud, vabatahtlikud meetmed peavad käima käsikäes tootmise jätkusuutlikkusega.
- Taskukohane ja kindel energia. Tööstuslik suurtarbija vajab konkurentsivõimelist hinda, samal ajal tuleb arendada kodumaist biogaasitootmist ja lihtsustada taastuvenergia edastamist võrku.
- Kriisivalmidus. Kriitiliste sisendite – väetised, loomasööt, energia – varud ja kaardistus, kriisiaegne ligipääs elektrile, gaasile ja veele ning toimiv riskijuhtimise raamistik on toidutootmise toimepidevuse alus.
- Haridus, teadus ja Eesti toidu bränd. Kvalifitseeritud järelkasv, rakendusuuringute rahastus ja digipõllumajanduse toetamine käivad käsikäes sellega, et Eesti toitu nähakse osana rahvuslikust identiteedist, mitte lihtsalt kaubaartiklina.
Need sammud pole ammendav nimekiri, vaid raamistik, mille sisse mahuvad EPKK sada ettepanekut. Koos moodustavad need teekaardi, mis näitab, kuidas Eesti saaks olla riik, mis suudab end kriisis toita, mitte riik, kes loodab, et keegi teine seda tema eest teeb.
.jpg "heworitz")
Küsimus, mille erakonnad enne 2027. aasta valimisi lahendama peavad, on lihtne: kas põllumajandus, toidutootmine ja metsandus on Eesti jaoks strateegiline prioriteet ja milliseid poliitikameetmeid need valdkonnad vajavad või jäävad need valimisprogrammi kaunistuseks, mille elluviimisele ei mõelda enne, kui riiulid tühjad?
