Rukkifänn Ahti Aruksaar

Rukis on põllumehe jaoks hea kultuur

Rukkikasvatus ei ole olnud Eestis viimasel ajal väga levinud, sest seda ei kasutatud loomasöödana ning kehva kvaliteediga rukis leidis kasutust piiritusetehastes. Viimasel ajal on aga leitud, et rukist saab siiski loomasöödana tarvitada ehk turgu on. Aruksaar on rukist kasvanud aastaid ja kiidab seda teravilja väga. „Uued hübriidsordid on saagikamad kui liinisordid. Rukis lööb saagiga ja teda on teistest kultuuridest odavam kasvatada,“ ütleb rukkikülvaja aunimetuse saanu, kes on oma rukkipõldudelt ka viljelusvõistluste tipptulemusi koristanud.

Möödunud aastal tuli suurepärane rukkisaak

Eelmisel aastal andsid tema rukkipõllud aidakaalus saaki 10,2 tonni hektarilt, tänavu täpselt kaks tonni vähem. Sellest aga polevat Aruksaare sõnul lugu, sest tänavu kasvaski tal rukis põldudel, kus eeldatav saagikus väiksem. Kogu Viljameister OÜ rukkisaak realiseeritakse vahendajate kaudu piiri taha.

Ahti Aruksaar loetleb veel rukkikasvatusel plusse: rukis on ideaalne eelkultuurina, surub alla umbrohud, kasvab vähem viljakamatel maadel, tal on tugev juurestik, annab suurema saagi. „Teda on odav kasvatada. Ma olen temaga alati plussi jäänud,“ ütleb Aruksaar. „Ainuke miinus on koristamine, mis on jõukulukas, sest rukki mass on suur. Mõistagi pole tänapäevased sordid nii kõrged nagu Sangaste rukis, mis ulatub kahe meetrini, kuid nabani kasvab rukis ikkagi.“

Viljavaheldusele lisab rukis samuti mitmekesisust. Palju kasvatatakse tänapäeval rapsi ja nisu, aga mis erilist viljavaheldust sa kahe kultuuriga ikka teed. „Rukis annab põldudele vaheldust,“ sõnab Aruksaar, kes tänavu külvas seda kultuuri 150 hektarile. Eesti mõistes on seda palju. „Mul ei ole eesmärk külvata võimalikult palju rukkihektareid, vaid kasvatada teda efektiivselt.“

Maa headus sõltub hoolest, mida sellele pühendatakse

Ajame Aruksaarega juttu Utukolga külas põllu ääres, kus käib talinisu külv. „See on viimane põld ja kolme tunni pärast on siin tööd tehtud,“ rõõmustab peremees. „Hea tunne on! Samamoodi oli suur pingelangus, kui saime kõik põllud koristatud. Ilm nöökis koristamise ajal ja umbes neli nädalat sadas järjest. Närve mul sisuliselt enam pole ja kohati käis ilmateate vaatamine iga poole tunni tagant.“

Oma maade kohta ütleb Aruksaar, et õnneks ei ole need sellised, kus põld moodustub mullaga määrdunud kividest. Tõsi, osa maid on turbasemad ja seal annab ikka mõelda, kuidas ja mida kasvatada.

Maa kündmise lõpetas Aruksaar 16 aastat tagasi ja teeb minimeeritud harimist. Järgmised mõtted on juba otsekülvi juures, mis aga nõuab investeeringuid spetsiaalsesse külvikusse.

Muudatused taimekaitses tekitavad küsimusi

Kõik põllumehed on praegu küsimuse ees, kuidas järgnevatel aastatel areneb taimekaitsevaldkond. Järjest keelatakse toimeaineid ja tõenäoliselt on varsti lõpp ka kurikuulsa glüfosaadi kasutamisega.

„Meil ei ole praegu alternatiive senistele taimekaitsevahenditele,“ ütleb Aruksaar. „Rapsi puhul on juba küsimus, kuidas tõrjuda kahjureid. Jah, on variant kasutada kontaktseid vahendeid, kuid see tähendab, et tõrjekordi tuleb rohkem. Ma ei tea, kas see on loodusele parem. Saksamaal on
rapsikasvatus palju vähenenud, sest pole võimalik kasvatada, kuna putukad söövad saagi ära,“ räägib Aruksaar ja lisab, et selge on see, et ükski põllumees ei tee tõrjet programmi või kalendri järgi, vaid seda tehakse ainult vastavalt vajadusele.

„Infot saad regulaarselt põlde jälgides. Näiteks tänavu mul ei olnud vaja hernemähkurivastast tõrjet teha, sest mähkur jäi hiljaks – hernes oli selleks ajaks juba ära õitsenud, kui nad ilmusid.“

Põllutööd vajavad inimestele tutvustamist

Aruksaar leiab, et põllumeeste tööd ja tegemised vajavad inimestele rohkem selgitamist ja sellega võiks tegeleda mõni põllumeeste esindusorganisatsioon. „Muidu ongi nii, et kui inimene näeb suurt masinat põllul, siis on kohe küsimused ja pahanduski, et mis ta seal mürgitab,“ ütleb ta.

Hea teada

Eesti Rukki Selts on andnud tublidele rukkikasvatajatele rukkikülvaja tiitlit alates aastast 2012. Tänavu tunnistati tiitli vääriliseks Elva vallas Kobilu külas tegutsev Ahti Aruksaar, kes on ka varem parim rukkikasvataja olnud.

„Ma näiteks kasutan valdavalt vedelväetisi, mille panemine võib eemalt välja näha nagu umbrohutõrje, kuid tegelikult on mõistlikum mineraalväetiste tarvitamisest. Ma püsin väetamisega täpselt põllu piires, doseerimine on täpsem, väetis ei satu kuhugile kraavi veerde või põllu kõrvale,“ selgitab ta. „Asjatundmatut kriitikat on põllumajandusega seoses kahjuks järjest enam. Üks mu sõber ütleb, et jube hea on kritiseerida, kui sul on kõht täis. Enamik inimesi elab tänapäeval linnades ja nad ei mõtle kritiseerides selle peale, kust ja kuidas toit tuleb.“

Ainult oma põllumehed saavad tagada toidujulgeoleku

Omaette küsimus on toidujulgeolek – mis siis, kui tekib olukord, kus meil ei õnnestu enam toitu osta. Umbes nii nagu juhtus tänavu kevadel näomaskidega: ühtäkki vajas neid kogu maailm ja isegi raha eest ei olnud neid võimalik hankida.

„Sama võib juhtuda ka toiduga ja siis ei maksa loota, et küllap keegi sulle müüb. Ei müü, kui endalgi pole. Just sellepärast tuleb hoida oma põllumehi,“ ütleb ta. „Surve põllumehele järjest suureneb. Küllalt raske on inimestel mõista seda, et põldudel toimetamine ei sõltu nädalapäevast, vaid ilmast. Tullakse keset põlde elama ja siis imestatakse, et põldudel käib majandamine – müra, masinad liiguvad, ja seda isegi nädalavahetustel. Ei mõisteta, et vili põllul ei kasva ilma harimata. Asjade selgitamine on meie, põllumeeste, pidev töö. Tõsi, mõnikord ei ole selleks lihtsalt aega.“

Ahti Aruksaar ei usu ka, et mahekasvatus oleks lihtne lahendus keskkonnaprobleemidele. „Kui tahad mahedalt korralikult kasvatada, on see tavapõllundusest palju kallim. Väetised on kallimad, taimekaitse samuti, saagid väiksemad. Konkurents sel alal väga tihe,” nendib Aruksaar.

Tema sõnul on raske öelda, mis mahekasvatusest edasi saab, sest põllumajandus muutub tervikuna pidevalt. „Kindlasti haritakse 20 aasta pärast põlde teistmoodi kui praegu. Muutused ei toimu üleöö ja tarbijal on siin võtmeroll protsesside suunamisel,“ lisab Aruksaar. „Ühelt poolt on surve all halb tegutseda, kuid teisalt on see edasiviiv jõud. Nõnda liigub asi õigesse suunda.“

Kommentaar: Jäi silma uhkete saaginumbritega

Eesti Rukki Seltsi asepresident ja ühe Eesti suurema rukkikasvataja Simuna Ivaxi juht Hans Kruusamägi ütleb, et Ahti Aruksaar sai rukkikülvaja aunimetuse seetõttu, et jäi silma oma stabiilselt suurte rukkisaakidega. „Ta oskab rukist kasvatada ja selle tunnistuseks on väga head tulemused viljelusvõistlustel,“ ütleb Kruusamägi. „Tänavu küll rekordsaake ei tule, aga ega aastad polegi vennad. Meie rukkisaak jäi viie tonni kanti hektarilt.“

Kruusamägi nendib, et rukkikasvatusel võiks paremini minna. „Natuke viltu vaadatakse sellele kultuurile. On teatud põllumeeste ring, kes seda kasvatavad, kuid laiemalt ei julgeta külvikorda võtta. Samas hübriidrukkiga saadakse juba päris häid saake,“ sõnab ta. Rukis pole tema sõnul põllule esimene valik eelkõige madala realiseerimishinna poolest. Tema eest lihtsalt makstakse vähem kui teiste viljade eest – praegu maksab rukkitonn Kruusamägi sõnul umbes 120 eurot, oder on oma 30 eurot kallim. Enamik Eestis kasvanud rukkist müüakse toiduviljana ning suure osa sellest ostab kokku Tartu Mill.

Problemaatiliseks teeb rukkikasvatuse Kruusamägi sõnul ka koristamine, mis langeb kokku teiste kultuuride koristusajaga. „Kui juhtub olema vihmane, siis kuivab rukis küllalt kaua ja kvaliteet kipub kergesti alla minema,“ räägib ta. Ta lisab, et viimasel ajal on tekkinud rukkikasvatuses probleeme tungaltera esinemisega. „Isegi juurdlen, miks on tekkinud tungaltera sagedasem esinemine – kas midagi on viltu vilja tolmlemise või sordiaretusega,“ sõnab ta.