Kui tavaliselt püüab metsaomanik kasvatada võimalikult ilusat palki või jätab metsa hoopiski hooldamata, siis Võrumaa metsaomanik Aigar Paas on valinud teise tee. Tema metsahoolduse eesmärk on kujundada häid emotsioone ja elamusi pakkuvat metsa.
Selleks on Aigar oma turismiettevõtte, Rõuge vallas asuva Pullijärve puhkeküla ümber olevas metsas teinud eelkõige valgustus- ja kujundusraieid. Aastaid kestnud töö on andnud tulemusi ja nüüd saab ta külastajatele demonstreerida väga erilist murukatet. „Selle kinnistuga olen juba kümme aastat jamanud – kujundanud mustikamuru,“ selgitab Aigar puhkeküla peamaja ümbrust tutvustades. Mustikamuru laiub metsa all pea kogu puhkeküla territooriumil. Külastajad saavad seal julgesti mustikatega maiustada, lisaks leidub pohla ja sinikat. „Oma metsadest saan kätte kõik Eesti metsamarjad, mul on ka metsvaarika ja -maasika kohti, mõnes märjemas kohas on ka jõhvikat,“ lisab Aigar.
Mustikate kohta selgitab mees, et mustikas tuleb mändide alla ise, kui vaid talle sobivad tingimused luua. „Selleks tuleb anda õiget valgus- ja niiskusrežiimi, eriti just valgus on oluline,“ selgitab ta. Muidugi on oluline ka õige niiskus, sest liiga kuivas kasvava mustika marjad on pisikesed ja kuivad.
Hotell, aga mitte inimestele
Lisaks eripärasele murule on Pullijärve ääres ka eripärane hotell – sajakohaline linnuhotell. „Nahkhiire- ja linnuhotell tuli sellepärast, et linnud ja nahkhiired on inimestele huvitavad ja neid on tore vaadelda. Putukaid söövad nad ka, nii et looduslikud tõrjevahendid. Pesakaste mõtlesin alguses ise tegema hakata, aga uurisin siis asja ja selgus, et see ei tasu ära. Saksamaalt aga leidsin spetsiaalselt eri linnuliikidele välja töötatud pesakastid, mis püsivad aastaid. Nüüd olen neid hooldanud ja näinud, et pea 100 protsenti pesakastidest on kasutusel. Nahkhiirte talvituspesad veel kasutusele pole võetud, seal on linnud olnud. Aga ehk leiavad ka need kasutust,“ loodab peremees.
Tema sõnul on pesitsevaid linde palju ja eri liike – leidub kärbsenäppe, puukoristajaid, tihaseid. Tihti küsivad ka külastajad lindude kohta infot ning kuigi Aigar Paas ei ole elukutseline ornitoloog, peab teadmisi siiski olema.
Eesmärk on luua puhkemets
Metsandusega on Paas tegelenud kaua, kuid viimasest lageraiest on möödas aastaid. „Mul tuli mõte metsa hoida ja puhkemetsa kujundada siis, kui hakkasin turismiga tegelema. See oli umbes 25 aastat tagasi,“ räägib ta. Nii ei olegi Aigari metsamajandamine seotud uuendusraiete ja puidumüügiga, vaid hoopis hooldus- ja kujundusraietega.
„Palki pole ma müünud kümme aastat. Muidugi tuleb metsast kogu aeg välja võtta kõik kuivanud ja surnud puud, aga need lähevad mul enda jaoks kasutusse, teen küttepuid, prusse, laudu. Võsa läheb hakkeks, kasutan seda palju ka ise. Mis üle jääb, müün energiapuiduks. Siin, kus mul praegu on metsarajad, oli kümmekond aastat tagasi tihe võsa – pihlakas, remmelgas. Sealt võtsin lagedaks ja kändude peale tulidki rajad,“ näitab ta metsaalustele radadele. Ligi kaheksakümneaastases männikus looklevad rajad on kaetud hakkepuiduga ja nende ümber puude otsas on ka linnuhotelli „numbritoad“.
Puhkeküla kogemus näitab, et inimestele meeldib kõige enam hooldatud, kuid oluliste inimtegevuse jälgedeta mets. Seal peab olema avarust ja piisavalt valgust, samuti nähtavust. „Võsa tuleb kogu aeg maha võtta, kellelegi ei meeldi, kui metsaalune seda täis on. Nähtavus kaob siis kohe. Aga eks inimene olegi harjunud pool-loodusliku metsaga, kus inimese tegutsemist ka aimata,“ leiab Aigar.
Metsa kujundades arvesta loodusega
Samuti on ta kindel, et metsa kujundades tuleb arvestada loodusega – jätad selle tegemata, ei ole head tulemust loota. „Kogu aeg peab loodusega arvestama, mul on kahju, et alati seda ei tehta. Väikemetsaomanik, kel on emotsionaalne side metsaga, arvestab sellega rohkem, aga näiteks RMK… Nemad võtavad vahel lagedaks ka sealt, kus erilist majanduslikku tulu ei saagi, küll aga saaks võib-olla tulu muul moel. Nagu ka kokkuostjad, kes mullegi igal nädalal helistavad – nemad müüvad suurtele firmadele edasi, kes arvestavad ainult puidutulu. Muu tulu – terviseedenduslik või marjade korjamine, neid ei huvita,“ räägib Paas.
Kuidas aga panna väikemetsaomanik sellest tulust huvituma? Lihtsat vastust Aigar anda ei oska, kuid mõned mõtted on tal tekkinud küll. „Kindlasti oleks huvitama panija maksusüsteem. Kuidas täpselt, seda ma öelda ei oska. Ehk võiks olla kompensatsioonisüsteem neile, kes hoiavad looduslikku metsa ja seda ei majanda,“ pakub ta.
