Yale’i ja Columbia ülikoolide koostatava keskkonnategevuse tulemuslikkuse indeksi (environmental performance index) alusel on just Eesti teinud 180-st hinnatavast riigist kõige enam edusamme keskkonnaseisundi parandamisel.
Suurima panuse sellesse tulemusse on aga andnud meie energeetikasektori heite vähenemine. Aja jooksul on vähenenud põlevkivi osakaal energiatootmises, paranenud on efektiivsus.
On väga tore, et meil on asjad suuresti korras. Euroopa Liidu (EL) rohelise kokkuleppe raames on kavandatud algatusi, mis justkui võiks olukorda veel paremaks teha. Veelgi enam, ehk aidata olukorda parandada ka neil, kes Eestist kaugele maha jäävad?
Eesti on oivikute seas
Oleme Euroopas tipus ka kaitstavate aladega. Meil on 859 kaitseala kogupindalaga üle 830 000 hektari, koos siseveekogudega on 2022. aasta lõpu seisuga looduskaitseseaduse kohaselt kaitstavate loodusobjektidena kaitse all umbes 21% Eesti maismaast, sh on näiteks metsamaast range kaitse all 18%.
17 aastat tagasi oli kaitsealasid umbes 554 000 hektarit ja 27 aastat tagasi umbes 240 000 hektarit. Vahepeal on muidugi lisandunud muidki piiranguid, sh planeeringutest ja muudest poliitikatest tulenevaid.
Lisaks on Eestis 568 kaitsealust taime-, seene- ja loomaliiki, mille kaitsele tuleb tähelepanu pöörata ka väljaspool kaitstavaid alasid. Meil on EL-i riikide seas kõige suurem mahemaade osakaal, me peame linnurahu juba ulatuses, kus metsaomanik ei saa teha väikesemahulisi hooldustöid, valgustusraiet.
Sugugi kõik ei panusta
Soovime olla kõige-kõigemad Euroopa Liidu poliitikate ülevõtmisel ja ellu rakendamisel. Elurikkuse strateegiaga on seatud eesmärk võtta kaitse alla 30% Euroopa Liidu maismaast. On kuulda, et Eesti soovib siin – erinevalt nii mõnestki teisest riigist – olla taas esirinnas ning kavandatava looduskaitse- ja metsaseaduse reformiga astutakse sinnapoole suur samm edasi.
Praegu on teada, et näiteks Hispaania ja Taani, kes on elurikkuse strateegia koos oma eesmärkidega heaks kiitnud, ei leia võimalusi suurt sammu astuda. Kiidavad eesmärgid heaks, aga ei kavanda panuse andmist.
Aga kui suur samm meil astutakse? Umbes 400 000 hektari suurune, lisaks laienevad range kaitsega alad. Liigume umbes 1,3 miljoni hektari kursil, millest omakorda umbes 400 000 – 450 000 hektarit oleks range kaitse all. Kas rahvas on selleks mandaadi andnud?
Loovutame oma otsustusõiguse
Sammu suurus on muljetavaldav, ent see on vaid pool rehkendusest. Teise poole moodustab põhimõtteline asjaolu, et seadusesse kirjutatud ning Euroopasse lubatud numbrid võtavad meilt ära otsustusõiguse ja -vabaduse. Küsimus ei ole enam ainult alade suuruses ja piirangute ulatuses, vaid ka peremeheks olemises. Miks me eeldame, et teatud küsimustes on Brüssel meie maale parem peremees kui me ise? Déjà-vu.
Teame, et Eesti majandus on pikalt olnud keerulises olukorras – meie SKP on vähenenud järjest üheksa kvartalit. Väliskaubandus on vähenenud juba poolteist aastat. Eelarvepuudujääk on kõikumas 3–4% lähedal, hirmujutud räägivad 5%-st. Viimasel aastal-kahel on suurenenud nii suhtelises kui ka absoluutses vaesuses elavate eestimaalaste hulk.
Kas me tõesti oleme nii jõukad, et uute lennukate lubadustega maha mängida meie ringse biomajanduse potentsiaal? Või oleme äkki sinisilmselt kõige-kõige rumalamad?
