Hollandis asuv tipptasemel Wageningeni Ülikool saatis oma tudengi Eestisse Liigvalla farmi dokumenteerima koostööd, mis võib muuta seda, kuidas taastavat põllumajandust Euroopas õpetatakse.
Liigvalla põldudel ringi sõites ei pruugi esmapilgul midagi erakordset märgata. Rohelised väljad, rahulikult karjamaal jalutavad loomad ja tüüpiline Eesti talumaastik. Just need põllud tõid 25.–28. mail siia Hania Lenderkingi – magistriõppe tudengi Wageningeni Ülikoolist, mis kuulub maailma parimate põllumajandusülikoolide hulka.
Hania saabus Hollandist Eestisse, et dokumenteerida midagi, mida ta peab Euroopa mõistes haruldaseks: kahe naabertalu koostööd, mis toob loomad aastakümnete pikkuse pausi järel tagasi teraviljapõldudele. Seda mitte nostalgiast, vaid selgelt teaduspõhistel põhjustel.
.jpg "heworitz")
„Minu ülesanne on koostada juhtumiuuringuid farmidest, mis rakendavad uuenduslikke põllumajanduspraktikaid, eelkõige seoses loomakasvatuse integreerimisega põllumajandussüsteemidesse,“ selgitab Hania, kes töötab samal ajal praktikandina organisatsioonis Climate Farmers. Tegemist on üle-euroopalise võrgustikuga, mis teeb koostööd Wageningeni Ülikooliga, et arendada taastava põllumajanduse magistriõpet.
„See tõigi mind siia – õppima Stefanilt (agronoom Stefan Gernert – toim) ja dokumenteerima, kuidas ta integreerib veisekarjatamise teraviljapõldude külvikorda. Tulin vaatlema kahe iseseisva talupidaja koostööd, mille eesmärk on uurida, kuidas veised saavad aidata taastada toitainete ringlust ja bioloogilist aktiivsust teraviljapõldudel. Nad toovad loomad tagasi süsteemi, mis on ilma nendeta toiminud aastakümneid.“
Idee, mis sündis naabrite koostööst
Stefan Gernert on sakslane, kes on Eestist teinud oma kodu. Ta elab Liigvallas koos eestlannast abikaasa Ingeri ja nende kahe lapsega ning töötab agronoomina nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt, aidates põllumeestel parandada mulla tervist taastava põllumajanduse põhimõtete abil. Ta on teravilja kasvatavas Aru Põllumajanduse OÜ-s kestliku põllumajandustootmise juht ning omab Niiduveise nimelist väikest perefarmi, kus peetakse aberdiini-anguse tõugu veiseid.
Koostöö naabertaluniku Sander Hiire ja tema ettevõttega Mäemõisa Mullaelu on aga midagi enamat kui lihtsalt hea naabrussuhe. Tegemist on teadliku katsega tuua loomad tagasi teraviljakasvatussüsteemi, et taastada loomulik toitainete ringlus, mullaelustik ja ökosüsteemi toimimine, mis loomakasvatuse kadumisega suuresti hääbusid.
„Sander ja mina ei tee seda ainult oma farmide pärast. Me soovime luua praktilise näite, mida teised Eesti põllumehed saavad vaadata, sellest õppida ja oma tingimustele kohandada,“kinnitab Stefan. Temasõnul sooviksid paljud teraviljakasvatajad loomad oma süsteemi tagasi tuua, kuid sageli ei teata, kust alustada.
„Selle koostöö kaudu loodame näidata nii võimalusi kui ka väljakutseid. Samal ajal kogume reaalseid andmeid mulla tervise, tootlikkuse ja majandusliku tasuvuse kohta,“ tutvustab Stefan.
Vanad põhimõtted, uus täpsus
Vestluse käigus toob Hania esile olulise tähelepaneku, millega Stefan nõustub: taastav põllumajandus ei ole uus leiutis. „Taastav põllumajandus on mõiste, mida kasutatakse palju, kuid selle aluseks olevad praktikad ei ole uued,“ ütleb Hania. „Uus on see, et meil on võimalik rakendada teaduspõhiseid meetodeid ja mõõta tulemusi palju täpsemalt. Just seda Stefan siin teeb.“
Stefan sõnastab sama mõtte omal moel: „Mulle meeldib Hania tähelepanek, et paljud neist ideedest ei ole tegelikult uued. Erinevus seisneb selles, et täna suudame tulemusi mõõta, neist õppida ja süsteemi järjepidevalt täiustada. Just seda me selle projektiga teha püüame.“
Hania lisab: „Näha, kuidas taastav põllumajandus päriselt toimib, ja kohtuda inimestega, kes seda iga päev rakendavad, on kogemus, mida ükski õpik ei suuda asendada.“
Takistused on reaalsed
Hania ei idealiseeri olukorda. Küsimusele, kas selline lähenemine on väiketootjale ka majanduslikult jõukohane, vastab ta otsekoheselt: see sõltub kokkulepetest.
„Kõik oleneb sellest, kuidas partnerid koostöö üles ehitavad – kuidas jagatakse kulusid ja tulusid ning milline infrastruktuur on juba olemas. Universaalset lahendust ei ole.“ Tema sõnul on suurimad takistused ülemineku kulukus ja sellega kaasnevad riskid. Uute praktikate kasutuselevõtt nõuab investeeringuid ja mitte iga põllumees ei saa endale sellist ebakindlust lubada.
Just seetõttu peab Hania oluliseks, et teadus liiguks põllule lähemale ning praktilised kogemused jõuaksid tagasi akadeemilisse teadmisesse. Nii saavad neist kasu ka teised põllumehed.
Mida võiks Eesti põllumees sellest õppida?
Hania sõnum Eesti põllumeestele on lihtne. „Loodan, et see, mida Stefan ja Sander üles ehitavad, kujuneb näiteks, millest teised saavad õppida. Nad dokumenteerivad juba praegu nii õnnestumisi kui ka probleeme ning see on väga väärtuslik.“
Tema soovitus on uurida teiste põllumeeste kogemusi, olla avatud uutele teadmistele ning jälgida projekti tulemusi järgnevatel aastatel, sest andmed hakkavad peagi selgemat pilti näitama.
Kui põld saab õpikuks
Liigvallast lahkudes on Hania kohver täis märkmeid, intervjuusid ja tähelepanekuid kogemusest, mida ta kirjeldab kui silmi avavat. Juba peagi võivad Wageningeni Ülikooli magistriõppe tudengid lugeda juhtumiuuringut Eesti põllust, kus kaks naabrit otsustasid proovida midagi, mida paljud pidasid minevikku kuuluvaks.
Stefan vaatab asja tavapäraselt pragmaatiliselt, kuid sama veendunult. „Meil ei ole puudust ideedest. Puudu on mõõdetavatest tulemustest. Need tulevad ajaga ja siis on meil olemas ka tõendid, mida näidata neile, kes veel kahtlevad.“
Liigvalla põldudel liiguvad veised rahulikult edasi. Nende all töötab muld.
Kes on Climate Farmers?
Climate Farmers on üle-euroopaline organisatsioon, mis edendab taastava põllumajanduse põhimõtteid. Koostöös Wageningeni Ülikooliga arendatakse uut magistriõppe suunda, mis ühendab teoreetilised teadmised ja praktilise õppe taastava põllumajanduse valdkonnas.
Hania Lenderkingi sõnul on organisatsioon huvitatud ka koostööst Eesti ülikoolidega. „Usun, et siin on reaalne võimalus tuua need põhimõtted tugevamalt Eesti põllumajandusharidusse. Loodan väga, et see arutelu lähiajal käivitub.“
Stefan Gernerti ja Sander Hiire projekt võib seega kujuneda mitte ainult õppematerjaliks Eesti põllumeestele, vaid ka sillaks Eesti põllumajandusteaduse ja rahvusvahelise akadeemilise kogukonna vahel.
