Sel suvel otsustatakse, kas Eesti põllumajandusele mõeldud raha jõuab sinna, kuhu see on ette nähtud, või kaob riigieelarve üldiste vajaduste katteks.
Suvel on Eesti maanteedel ilus sõita. Rohelised, kollased ja pruunikad põllud, kohati lauged, vaheldumisi metsatukkade ja asulatega pakuvad maalilisi vaateid. Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et kõik on korras. Et toit kasvab nagu alati ja keegi hoolitseb selle eest, et nii jääks ka tulevikus. Tegelikkus on siiski keerulisem.
Sel suvel tehakse Eestis otsus, mis mõjutab seda, mida meie lapsed ja lapselapsed söövad – mitte ainult homme, vaid aastakümnete pärast. Euroopa Komisjon on eraldanud Eesti põllumajandusele järgmise rahastusperioodi (2028–2034) jaoks 546 miljonit eurot. Selle raha eesmärk on selge: vähendada aastatega kujunenud lõhet Eesti põllumajandustootjate ja nende Euroopa konkurentide vahel.
.jpg "heworitz")
Samas ei ole tegemist rangelt sihtotstarbelise rahaga. Eesti riigil on õigus suunata need vahendid ka mujale, kui seda peetakse vajalikuks.
Just praegu, kui ministeeriumid esitavad oma eelarveettepanekuid ja Rahandusministeerium koostab järgmiste aastate eelarvestrateegiat, on päevakorral oluline küsimus: kas need 546 miljonit eurot jõuavad põllumajandusse?
Aastakümnetega kogunenud mahajäämus
Eesti liitus Euroopa Liiduga (EL) 2004. aastal. Üks vähem käsitletud liitumisega kaasnenud probleem oli see, et Eesti põllumajandustootjad said märkimisväärselt vähem toetusi kui nende kolleegid Lääne-Euroopas. Liitumishetkel moodustasid Eesti otsetoetused ligikaudu 30% Euroopa Liidu keskmisest. Praeguseks on see näitaja tõusnud umbes 70%-ni, kuid täielikku võrdsust pole endiselt saavutatud.
Need ei ole pelgalt protsendid tabelis. See on raha, mida Eesti põllumees ei saanud investeerida uutesse masinatesse ajal, mil tema Hollandi või Taani konkurent seda tegi. See on raha, mille puudumine tähendas väiksemaid investeeringuid, aeglasemat arengut ja kasinamat konkurentsivõimet.
Võrreldes Euroopa Liidu keskmisega on Eesti põllumajanduses tootlikku põhivara hektari kohta 873 euro võrra vähem, mis tähendab ligikaudu 36%-list mahajäämust. Eesti põllumajandustootjate ettevõtjatulu jääb EL-i keskmisele alla umbes 70%. Seda vahet ei ole võimalik ületada üksnes pindalatoetuste abil. Selle vähendamiseks on vaja sihipäraseid investeeringuid.
Maad on meil piisavalt. Toitu mitte
Eestis on ühe elaniku kohta 0,71 hektarit põllumajandusmaad, mis asetab meid Euroopa Liidu riikide seas esiviisikusse. Meil on olemas maa, teadmised ja tahe toitu toota. Samas kuulub Eesti põllumajanduse tootlikkus hektari kohta Euroopa Liidu väikseimate hulka. Meist jäävad tahapoole vaid üksikud riigid.
Tagajärg on lihtne: Eesti ei suuda end paljude toidugruppidega ise piisavalt varustada. Põllumajandussaaduste ja toiduainete väliskaubanduse puudujääk ulatub keskmiselt umbes 500 miljoni euroni aastas. Kümne aastaga tähendab see ligikaudu viit miljardit eurot, mis liigub Eestist välja toidu importimiseks – toidu jaoks, mida vähemalt osaliselt oleks võimalik siin ise toota.
Sealihaga isevarustatus on pärast 2025. aasta sigade Aafrika katku laineid ligikaudu 49%. Linnuliha puhul on vastav näitaja 59%, kanamunadel 53%, köögiviljadel 35% ning puuviljade ja marjade puhul vaid 8%.
Need arvud ei ole lihtsalt statistika. Need näitavad Eesti haavatavust. Iga suurem kriis – olgu selleks sõda, ekstreemne ilmastik või tarneahelate katkestus – tuletab meelde, kui oluline on suutlikkus oma inimesi ise toiduga varustada. Euroopa on seda õppetundi viimastel aastatel valusalt õppinud.
546 miljonit eurot ei ole kingitus
Oluline on mõista, mida see 546 miljonit eurot tegelikult tähendab. Tegemist ei ole riigi helduse ega poliitilise soosinguga. See on Euroopa Liidu otsus vähendada ajaloolist ebavõrdsust, mis on Eesti põllumajandust saatnud alates liiduga liitumisest.
Eesti põllumajandustootjad ei küsi midagi enamat kui seda, et põllumajanduse arendamiseks eraldatud raha jõuaks eesmärgipäraselt põllumajandusse ja toidutootmisesse.
Praegu käivad ministeeriumide vahel läbirääkimised järgmise rahastusperioodi eelarve üle. Ministeeriumid on Rahandusministeeriumile esitanud oma ettepanekud, kuid kõigi soovide kogumaht ületab võimalusi kordades. Seetõttu on ees keerulised valikud ja tõenäoliselt ka märkimisväärsed kärped.
19. juuniks peavad ministeeriumid esitama korrigeeritud ettepanekud. 10. augustiks koostab Rahandusministeerium tervikliku eelarvekava ning esitab selle Vabariigi Valitsusele. Just selles protsessis otsustatakse, kas 546 miljonit eurot investeeritakse Eesti põllumajanduse arengusse või kasutatakse muude kulude katmiseks.
Miks mõjutab see iga inimest?
Sageli küsitakse, miks põllumajandust üldse toetatakse. Vastus on lihtne: selleks, et toit oleks inimestele kättesaadav. Kui põllumajandustootmine ei saaks mingil määral avalikku tuge, tuleks kogu tootmise kulu kanda lõpptarbijal. Toetused ei ole loodud põllumeeste rikastamiseks, vaid selleks, et säilitada kohalik tootmisvõimekus ja hoida toiduhinnad ühiskonnale vastuvõetaval tasemel.
Kui kohalik tootmine väheneb või kaob – sest investeeringuid ei tehta, tootmine ei ole enam tasuv või noored lahkuvad maapiirkondadest –, suureneb sõltuvus impordist. Sellisel juhul kujunevad hinnad üha enam rahvusvaheliste turgude ja suurkorporatsioonide suva järgi, mitte kohaliku tootmise tingimuste järgi.
See ei ole hüpoteetiline tulevikustsenaarium. See on suundumus, mille märke näeme juba praegu.
Otsustamise aeg
Sel suvel paigaldavad põllumajandustootjad Eesti maanteede äärde plakatid sõnumiga „Põllumajandus ristteel“. Vanasõnad külvist ja saagist meenutavad lihtsat tõsiasja: toit ei teki poeriiulitele iseenesest.
