Euroopa Komisjon lubas abi. Sajad põllumehed kogunesid Strasbourgi. Lõpuks selgus aga, et leevendust ei ole tulemas. Eesti teraviljakasvatajal tuleb ise hakkama saada.
Kujutage ette: eelmisel sügisel maksis tonn ammooniumnitraati 330 eurot. Praegu küsitakse sama koguse eest üle 540 euro. See pole pelgalt number paberil – see vahe võib olla määrav, et muuta kasumlik suvioder kahjumlikuks põlluks. Tänavune hooaeg on Eesti põllumehele eriti keeruline: eelmise suve ilmakapriisid lükkasid taliviljakülvid nii hiliseks, et osa põlde jäi sügisel üldse külvamata. Suvivili, mille väetisevajadus on suur, moodustab tänavu tavapärasest suurema osa külvipinnast. Aasta esimese viie kuu sademete puudujääk ähvardab rikkuda saagi.
Väetisetorm on tõeline. Küsimus on, kas Euroopa Liit astub sellele vastu või laseb tuulel edasi puhuda.
Hormuzi väinast Eesti põlluni
Kriisi juured ulatuvad Pärsia lahe äärde. Lähis-Ida konflikt on vähendanud tankeriliiklust Hormuzi väinas enam kui 90%. Iga kuu jääb maailmaturult puudu hinnanguliselt 3–4 miljonit tonni väetisetooteid. Katari Ras Laffani gaasitehases on 17% tootmisvõimsusest rivist väljas – see moodustab ligikaudu 3% kogu maailma gaasitoodangust. Ekspertide hinnangul võtab olukorra taastamine aega 3–5 aastat. See tähendab, et kõrged gaasihinnad, millest lämmastikväetiste tootmine otseselt sõltub, ei kao niipea.
Sellele lisandub Euroopa Liidu (EL) poliitika. Süsiniku piirimaks (CBAM) on toonud turgudele ebakindlust juba enne, kui tegelikud maksukohustused 2027. aastal jõustuvad. Tulemuseks on see, et EL-i lämmastikväetiste import oli 2026. aasta jaanuaris 80% väiksem kui varasematel aastatel samal ajal. Aprillis olid EL-i keskmised lämmastikväetiste hinnad juba 70% kõrgemad kui 2024. aasta keskmine.
.jpg "heworitz")
Eesti teraviljatootja jaoks tähendab see väga konkreetset mõju: väetisekulu moodustab ligikaudu viiendiku tootmise omahinnast, samal ajal kui teravilja müügihinnad on püsinud madalad. Kevadkülvide tasuvus on seetõttu tõsise küsimärgi all.
Sajad põllumehed Euroopa Parlamendi ukse taga
19. mai hommikul, mõni tund enne seda, kui Euroopa Komisjon tutvustas kauaoodatud väetiste tegevuskava, kogunesid sajad põllumehed üle Euroopa Strasbourgis Euroopa Parlamendi ette. Aktsiooni korraldas Copa-Cogeca, mille liige on ka Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda. Sõnum oli selge: „Tänane väetisekriis põllumeeste jaoks on homne toidukriis tarbijatele.“
Nõudmised olid konkreetsed: väetised tuleb CBAM-i alt välja arvata, kõik imporditollid (välja arvatud Venemaa ja Valgevene suhtes kehtivad) tuleb ajutiselt peatada, nitraadidirektiivi nõudeid tuleb leevendada ning põllumeestele tuleb tagada likviidsustoetus.
Komisjon lubas, kuid andis vähem
Kui tegevuskava lõpuks avalikustati, oli sõnum paljude jaoks pettumust valmistav: väetisi CBAM-i alt välja ei arvata. Ülejäänud meetmed jäid tagasihoidlikuks.
Lühiajaliste sammudena pakub komisjon ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) kriisireservi kahekordistamist. Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik Christophe Hansen lubas seda Strasbourgis ka isiklikult. Ligikaudu 200 miljoni euro suuruse reservi kahekordistamine kasvataks selle 400 miljoni euroni. Varem oli Hansen rääkinud isegi 800 miljoni euro suurusest mahust, samas kui väetisekriisi tegelik mõju ulatub miljarditesse eurodesse.
Ammoniaagi, karbamiidi ja osade lämmastikväetiste imporditollide ajutine peatamine kogu Euroopa Liidus tooks hinnanguliselt umbes 60 miljonit eurot kokkuhoidu. Tegemist on positiivse sammuga, kuid mitte lahendusega kriisile.
Liikmesriigid võivad kasutada aprillis avaldatud ajutist riigiabi raamistikku, et toetada Lähis-Ida kriisist mõjutatud tootjaid oma riigieelarvest. Probleem seisneb aga selles, et suuremad ja jõukamad riigid suudavad oma põllumajandustootjaid toetada märksa ulatuslikumalt kui Eesti, kelle eelarve on niigi kaitsekulude tõttu surve all. See süvendab konkurentsimoonutusi ühisturul.
Keskpika perspektiivi lubadusi jagub: bio- ja ringväetiste turu arendamine, nitraadidirektiivi leevendamine ja ammoniaagi tarneahelate mitmekesistamine. Kuid 2026. aasta kevadkülvid ei oota.
See on struktuurne probleem, mitte lühiajaline kõikumine
Väetiste tegevuskava sisaldab mitmeid õiges suunas astutud samme, kuid see ei vasta kriisi tegelikule ulatusele ja ei paku leevendust õigel ajal. Eesti teraviljakasvatajad on viimastel aastatel pidanud leppima madalate teraviljahindadega. Selline sisendikulude šokk, eriti hooajal, mil suvivilja osakaal on tavapärasest suurem, seab paljude tootjate jätkusuutlikkuse tõsise küsimärgi alla. Oleme oodanud, et Euroopa Liit looks ühise ja koordineeritud vastuse. Selle asemel lükatakse otsused liikmesriikidele, mis tähendab, et Eesti põllumajandustootjad jäävad võrreldes suuremate EL-i riikide kolleegidega halvemasse konkurentsiolukorda.
