„Me ei müü hinda ega tonne, vaid loomatervist,“ ütleb söödafirma Anu Ait juht ja omanik Anu Hellenurme. Ta on juht, kelle jaoks on olulised kokkulepped ja see, et töö tooks rõõmu.
Anu tee ettevõtjaks ja ettevõtjana on olnud käänuline ning mitte alati pole tal olnud suurt usku iseendasse. Kulus aastaid, enne kui ta avastas, et tema tiivad kannavad väga hästi ning mõistis lõpuni oma vanaema õpetussõnu: „Usu endasse, usu oma lastesse, ära iial muutu ülbeks ja hoia oma hing vaba!“
Anu veetis lapsepõlve Otepää lähedal ja tema mängukaaslased olid vasikad. Nimelt töötas Anu ema lüpsjana, kes võttis tütre lauta kaasa. „Ema lüpsis lehmi, mina veetsin aega vasikatega. Mu lemmikloom on sellest ajast peale lehm,“ sõnab Anu. Ka vanatädi, kelle juures tüdruk veetis suved, õpetas kõike loomadega seonduvat.
Professionaalse muusiku amet jäi proovimata
Oma elu loomadega sidumise mõtet Anul lapsepõlves siiski veel ei olnud. Ta tahtis saada hoopis muusikuks, sest kohtus väga toreda akordioniõpetajaga. Anu sooritas muusikakooli sisse saamiseks vajalikud katsed. Kuid paraku jäi muusikakooli õppimaminek ära, sest pere ei suutnud osta akordioni, mille olemasolu oli nõutav.
Kuuenda klassi tüdrukuna leidis ta Otepää keskkooli stendilt kuulutuse, kus kutsuti lapsi suusatrenni. „Mul oli kehaline õpetus neljandas klassis kaks ja tervis väga kehv, alailma olin haige. Samas ei meeldinud mulle juba siis niisama passida. Pärast tunde jäi bussini kaks tundi aega ja nii läksingi suusatrenni,“ räägib Anu. Aastajagu treeninguid mõjus nii, et tervisehädad kadusid ja treener kutsus Anu Tallinna Spordiinternaatkooli (TSIK) Otepää filiaali katsetele. „Olin üllatunud, aga mul on põhimõte, et kui kutsutakse, tuleb minna ja kui pakutakse, tuleb vastu võtta. Läksin katsetele ja sain sisse. Eelmainitud põhimõtte sõnastasin enda jaoks muidugi hiljem,“ nendib Anu.
Keerulisest olukorrast sündis äriidee
Anust ei saanud tippsportlast ega suusatreenerit, kuid spordiga tegelemine õpetas talle nii mõndagi, mida on läinud vaja ettevõtjaelus. Eelkõige seda, kuidas mitte alla anda, mitte katkestada. „Olen ühe korra elus võistluse katkestanud ja pärast seda kogemust tean, et rohkem kunagi ei tee. Tunne pärast katkestamist on palju-palju halvem, kui kasvõi kehva tulemusega lõpuni minnes,“ sõnab ta.
Kui oli aeg valida elukutset, meenus Anule, et emaga laudas käies oli talle väga meeldinud vaadata, kuidas loomaarstid töötavad. „See tundus rutiinivaba, nad tulid ja läksid. Ning üle kõige meeldis mulle loomaarsti auto – villis. Niisiis asusin EPA-sse veterinaariat õppima ning olin kindel, et pärast lõpetamist ootab mind kodukohas loomaarstitöö,“ räägib Anu.
Muidugi nii ei läinud, sest 1993. aastal, kui Anu ülikooli lõpetas, oli majandite lagunemine täies hoos ja loodetud töökohta Anu jaoks enam polnud. Anu alustas väikeste töödega ja ühes järjekordses farmis toimetades tekkis tal mõte, millest edaspidi saigi Anu Aida visioon. „Oli kohutavalt vaene ja raske aeg. Loomadele söödeti seda, mis võtta oli. Nad olid haiged, sest nende sööt oli riknenud. Mäletan, kuidas seisin lehmalaudas ja pisarad jooksid seda haletsusväärset pilti nähes. Hakkasin mõtlema, mida ma saaksin teha, et loomadel oleks kergem ja nad oleksid terved.“
Aega Anu Aida loomiseni kulus veel üksjagu. Anu testis oma mõtet mitmete inimeste peal, jõudis pidada mitut töökohta, kolida Tartusse ning käia kasvustrateegia koolitusel. Alles siis sai alguse oma ettevõte. Aasta oli 1999 ja ettevõtte nimeks sai Anu Ait, ristivanemateks Ülle ja Vahur Jaakma. Anu toonasel abikaasal Andresel oli loomasöötade tootmisfirma ja Anu Ait oli selle turustaja. Unistus loomade aitamisest hakkas teoks saama.
„Algusest peale oli meie idee selles, et söödad toodame ise, kasutades võimalikult palju eestimaist toorainet. Need toorained, mida Eestis ei toodeta, oli plaanis sisse osta, näiteks vitamiinid ja fosfaadid,“ selgitab Anu.
Anu Aida eesmärk on hoida loomi kvaliteetse sööda abil tervetena. Anu lemmikloomade, lehmade, põhisööt on silo, mis on täisväärtusliku söötmise alus. Anu Aidas toodetakse vastavalt karja söödaratsioonidele tasakaalustavaid söödalisandeid, mida kõrge aretusväärtustega loomad vajavad. „Me ei müü ega tooda mitte tonne, vaid loomade tervist. Müügiga kaasneb nõustamine, sest nii olen kindel, et iga loom saab just tema vajadustest lähtuvat sööta. Jah, ma pole enam loomaarst, kelle töövahend on süstal, kuid nüüd on minu eesmärk tervisehädade ennetamine ning selleks on esmatähtis kvaliteetne ja täisväärtuslik sööt.“
Teistsugune juht, kes kõigile ei pruugi sobida
Anu juhtimisviisi võib nimetada ebatraditsiooniliseks või oma ajast ees olevaks. Talle ei meeldi töötajaid kontrollida. Oluline on eesmärk olla täna parem kui eile. Anu Aidas on olnud keerulisi aegu, kui Anule näis, et kõik tema loodu libiseb käest. „Tundsin, et olen ettevõtjana läbikukkunud. Samas mõistsin ka, et minu juhtimisstiil lihtsalt ei sobi igaühele. Kui ma võtan inimese tööle, siis lepin temaga kokku vastastikuses usaldamises. Ma ei taha teda igal sammul kontrollida. Aga on inimesi, kes soovivad, et neid kontrollitaks ja ka neid, kes vajavad konkreetseid igapäevaseid juhiseid,“ ütleb ta.
„Minu juhtimisviga on olnud ka see, et ma ei oska töösuhet õigel ajal lõpetada. Seesama põhimõte – ma ei anna alla. Aga mõnikord on lihtsam minna inimesega sõbralikult lahku, kui teda aina toetada ja loota, et ehk läheb paremaks.“
Kui praegu on koroonaaeg õpetanud paljusid tegema kaugtööd, siis Anu Aidas kehtis sarnane töökorraldus ka enne pandeemiat. „Meil oli juba enne koroonat nii, et tööd ei pidanud tegema kontoris (v.a tootmises). Ma ei tee inimesele ettekirjutusi, mitu müügikõnet ta peab päevas tegema. Siin ei saa töötada inimesed, kel pole sisemist motivatsiooni. Meil saavad töötada need, kel laiem mõistmine, miks me oma tööd teeme. Ei, see pole lihtsalt järjest rohkemate tonnide müümine, vaid me teeme midagi oma klientide heaks,“ selgitab Anu.
Ta lisab, et tema filosoofia on lihtne: see, mis tapab ära perekonna, tapab ka organisatsiooni – ehk usaldamatus. „Sul peab olema ka tööd tehes armastust ja hoolivust. Kui teha oma tööd südamega, siis kaasneb sellega ka raha. Samas kliendi juurde minnes ei tohi mõelda dollaritest, vaid sellest, kuidas leevendada tema olukorda,“ kinnitab Anu.
Südamega kõige küljes, mida ette võtab
Ruth Oltjer, Chemi-Pharm AS-i juht, sõber ja mõttekaaslane
Anu oskab olla hinge ja südamega iga asja juures, mida ta ette võtab. Olgu siis oma ettevõtte või Tartu Ettevõtlike Daamide Assotsiatsiooni juhtimine või seismine selle eest, et meie toidulaual oleks puhas eestimaine liha. Praegu tundub meile värske kohalik toit juba iseenesestmõistetav, kuid paljuski on see nõnda tänu Anu paarkümmend aastat kestnud väsimatule tööle.
Tema oskus tuua väga erinevate huvidega pooled ühe laua taha ja leebe suhtluslaad võivad jätta temast kohati isegi liiga pehme mulje. Kuid ainuüksi see, et ta on suutnud nullist üles ehitada omal alal ühe juhtiva ettevõtte Anu Ait, näitab, et Anu oskab nii eesmärke seada kui ka vajadusel raskeid otsuseid langetada. Temas on need erinevad pooled väga hästi tasakaalus.
Tegus ja tõhus mitmel rindel
Lisaks ettevõtlusele on Anu ka ühiskondlikult aktiivne. Ta on alates 2016. aastast Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu liige ja aseesinaine ning koja lihatoimkonna esinaine. Ta on mitu aastat juhtinud tähelepanu meie toidujulgeolekuga seonduvale ehk sellele, kuidas me peame olema valmis end ise toiduga varustama.
Anu tunnistab, et ega alguses tema mõtteid väga tõsiselt ei võetud. „Rääkisin juba 2018. aastal tarneahelapõhisest koostööst, kuid tookord ei jõudnud see jutt eriti kuskile. Aga mulle mõjub selline asi just tõukena teemaga edasi tegutseda,“ ütleb ta.
Isevarustatus on ülitähtis
Koroonaviiruse esimese lainega kaasnenud ostupaanika ja kiirelt tühjenevad poeletid näitasid, et isevarustatus on teema, millega tuleb meil tegeleda. Seda ei saa Anu sõnul teha teisiti kui koostööd või õigemini ühistööd tehes. Ikka nii, et söödatootja, tootja, töötleja ja kaupmees tegutsevad käsikäes. Põllult ja laudast jõuab taldrikule toit, mis on kvaliteedikavadega ja tootja-töötleja-kaupleja kokkulepetega tihedalt seotud. Inimestevahelised kokkulepped peavad vett pidama ja siingi on kõige alus usaldus. Kui usaldust ei ole, tuleb asemele bürokraatia.
„Toit, mida me poest ostame, on liiga odav,“ sõnab Anu. „Eesti kohaliku toidu tootmishind on võrreldes impordiga kõrgem, sest meil ei ole piisavalt mahtu masstootmisega konkureerimiseks. Sama põhimõte kehtib, kui küpsetada ahjus üks pirukas või plaaditäis – plaaditäie küpsetamiseks on küll vaja rohkem toorainet, kuid tööaeg, energiakulu, ahju kasutamine on ühesuguse kuluga. Me ei suuda kunagi konkureerida Euroopa või maailma suurte lihatootjatega, kuid saame välja tuua oma loo – miks on Eestis kasvanud looma liha parem.“
Euroopa Liidu puhul räägitakse ühisest turust, kus reeglid on ühesugused, kuid tegelikult pole see kaugeltki nii. Teised liikmesriigid doteerivad oma tootjaid muude toetuste või maksupoliitikaga ning sellest tulenevadki ebavõrdsed konkurentsitingimused. „See on sama nagu näiteks maksta Virumaal loomapidajale kinni loomaarsti kulud, anda maa tasuta kasutusse või teha maksusoodustusi, mida mujal Eestis ei tehtaks, ja seejärel eeldada, et ülejäänud Eesti ettevõtjad suudaksid Virumaaga konkureerida.“
Anu nimetab absurdiks olukorda, kus me müüme oma teravilja välja ja samas impordime seda. Miks me kohe omakasvatatut ei kasuta? Sest koostöö on puudulik ja väga ei mõelda ka väärtusele. „Tarneahelapõhiselt oleks vaja omavahel kokku leppida, siis võidavad kõik. Praegu ajame taga vaid odavust, kuid see viib meid vaesusesse. Vaatame riigihankeid, mis põhinevad ainult madalal hinnal. Need teevad meie rahvast järjest vaesemaks.“
Kokkulepped viivad edasi
Anu usub, et kõike on võimalik muuta, kui leppida kokku ühistes põhimõtetes. Näiteks kvaliteedikavades – söödame loomi vastavalt kavas kirjeldatule ja saame tänu sellele ka soovitud toote.
„On hea ütlus – lehm lüpsab suust ja kana muneb nokast, inimese tervis sõltub sellest, mida ta sööb. Terve muld, terve taim ja terve loom võrdub terve inimene. Koostöö peab toimuma nii esmatootjate, tööstuste, kaubanduse kui ka teadlaste ja avaliku sektori ametnikega. Nii saame luua Eesti ettevõtlusele parimad lahendused.“
