Mullu novembris moodustasid keskerakond, sotsid ja IRL uue koalitsioonivalitsuse, mis langetas mitmeid põllumeestele soodsaid otsuseid. Kõige olulisem neist oli otsus taastada siseriiklikud üleminekutoetused maksimaalses lubatud mahus.
Selle tulemusena makstakse tänavu detsembris meie põllumeestele siseriiklike otsetoetusi 19,9 mln eurot. Meenutan, et siseriiklike otsetoetuste maksmine peatati aastatel 2014–2016, mistõttu jäi põllumeestel saamata pea 70 mln eurot.
Meeldib see meile või mitte, aga Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tõttu on põllumajandus kõige enam toetustest sõltuv ettevõtlusvaldkond Euroopas. ÜPP moodustab EL-i ühisest eelarvest üle 40% ja meie põllumeeste toetustest valdava osa moodustavad just EL-ist tulevad toetused. Aastatel 2014–2020 on ÜPP Eesti esimese samba (otsetoetuste) summa pisut üle miljardi euro ja teise samba (maaelu arengukava) summa natuke alla miljardi euro. Viimases sisaldub Eesti riigi kaasfinantseering ligi 170 mln eurot.
Neli tähtsat eesmärki
Kuigi lugejale võivad need summad tunduda kolossaalsetena, on meie põllumeeste toetused EL-i keskmisest jätkuvalt oluliselt madalamad. Kuivõrd poliitilised arutelud EL-i järgmise finantsperioodi otsuste ettevalmistamiseks on juba alanud, siis tuleb meil eeskätt hea seista selle eest, et meie põllumeeste otsetoetused jõuaksid EL-i keskmistele järgi.
Samas toob Brexit kaasa surve kogu ÜPP eelarve vähendamiseks. Kahaneva ÜPP eelarve tingimustes on eriti oluline, et teise samba ehk MAK-i rahad leiaksid otstarbekat kasutamist. Selle perioodi MAK-i meetmete rakendamist tuleb tõsiselt analüüsida, et tulevikuotsuseid paremini ette valmistada.
Eestis on väga häid näiteid projektidest, kus ühistegevusega on saavutatud häid tulemusi. Selliseid projekte peaks aga olema palju rohkem.
Arvan, et jätkuvalt tuleb tegeleda noorte osatähtsuse suurendamisega põllumajanduses. Üks võimalus on muuta sektor atraktiivsemaks teadus- ja arendustöö kaudu, juurutades innovaatilisi tehnoloogilisi lahendusi ja kaasates üha rohkem IT-spetsialiste. Selline lähenemine aitaks ettevõtete efektiivsust ja jätkusuutlikkust tõsta. See kõik eeldab tunduvalt paremat väljaõpet ja nõuandevõrgustikku.
Lisaks on oluline ühistegevuse arendamine. Eestis on väga häid näiteid projektidest, kus ühistegevusega on saavutatud häid tulemusi. Selliseid projekte peaks aga olema palju rohkem. Me oleme väike riik, meie klimaatilised tingimused ei ole kõige soodsamad ning lisaks jäävad meie toetuste määrad alla EL-i keskmise. Samuti ei ole meie ettevõtete tootmismahud EL-i ühisel turul sageli konkurentsivõimelised. Neid kitsaskohti saab lahendada vaid ühistegevuse ja parema koostööga.
Põllumajandusettevõtja tööprotsessid on piisavalt keerukad ja aeganõudvad. Seetõttu peaks ÜPP toetustega kaasneva bürokraatia vähendamine uuel finantsperioodil olema samuti eesmärk.
Vormist olulisem on sisu
Palju on räägitud põllumeeste organisatsioonide ühinemisest ja küsitud, miks on talupidajate keskliit otsustanud jätkata iseseisvana. Arvan, et formaalsest ühinemisest tähtsam on koostöö, olulistes küsimustes ühisosa leidmine ja selle elluviimine.
Tulles tagasi loo alguses mainitud siseriiklike otsetoetuste taastamise juurde, siis koalitsiooni moodustanud poliitikud ei olnud alguses ses küsimuses sugugi üksmeelsed. Mitmed neist pidasid võimalikuks siseriiklike otsetoetuste taastamist pooles lubatud mahus. Kui nii oleks läinud, siis oleks meie põllumeestel jäänud 2017–2019 saamata üle 27 mln euro. Suuresti seetõttu, et meie põllumajandusorganisatsioonid suutsid ühiselt tegutseda ja ühishuvid kindlalt poliitikuteni viia, võeti meid kuulda.
Soovin kõigile põllumeeste esindajatele tugevat koostöötahet, et saada järgmiseks EL-i finantsperioodiks põllumeestele maksimaalselt head otsused.
