Möödunud aastale tagasi vaadates võis rahuloluga tõdeda, et põllumajanduskoda saavutas mitmed eesmärgid, mille nimel olime aastaid töötanud. Võib vist öelda, et uus valitsusliit pööras võrreldes varasemate võimukoalitsioonidega selgelt oma näo põllumeeste poole.
Kahtlemata sündisid muutused pinnaselt, mida olime põllumajanduse olukorda teadvustades mitme aasta jooksul ühiskonnas ette valmistanud. Väsitav vägikaikavedu eelmiste valitsustega tasus ennast lõpuks ära. Uus valitsusliit taastas üleminekutoetused, maksis piima- ja sealihasektorile täies mahus kriisiabi, toetas jõuliselt karjade hoidmiseks ja taastamiseks vajalikku tõuaretustoetust seakasvatuses ning tegi mitmed olulised muudatused maaelu arengukavas.
Õppetunnid käes: me ei ole kriisideks valmis
Siiski jääb 2017. aasta meelde oma vastuoludega. Olukord stabiliseerus nii pikast kriisist räsitud piimasektoris kui ka katkule tugevat lõivu maksnud sealihatootmise. Lihaveisesektoris oli positiivseid arenguid siseturul ja väljakutseid ekspordil. Põllumehed ootasid kärsitult, vihmavarjud käes, viljapõldude ääres saagi valmimist ning pidasid köögivilja- ja kartulipõldudel võitlust vaovagudes vulisenud veega. Mõnes mõttes üsna tavaline pilt põllumajanduses – on kindlasti neid, kes jäid aastaga rahule ja kahtlemata neidki, kes murekorts palgel, tulevikule mõtlevad.
Nii nagu enne käesoleva perioodi eelarveläbirääkimisi suutsime Ansipi pöörata „põllumajanduse usku“, peab ka Ratase jaoks meie valdkond olema prioriteet energiaühenduste ja kiirraudtee kõrval.
Viimastest aastatest oleme õppinud, et kriisideks valmis me jätkuvalt pole. Tõsiste (turu)tõrgete puhul rakendatavate leevendusmeetmete valik on kasin ja otsused olukorra stabiliseerimiseks sünnivad raskelt, et mitte öelda Toompea lossi ees lippude all aetava „huvikaitse“ ja tugeva kangutamise tulemusel.
Seda enam on nii põllumeestel ja nende esindusorganisatsioonidel kui ka valitsusel koos ametnikega aeg tõsiselt mõelda, kas suudame välja pakkuda ning ka ellu rakendada poliitikaid, mis meid järgmistest kriisidest palju väiksemate kadudega läbi tooksid.
Nii nagu on probleemid eripalgelised, peab ka riskijuhtimise meetmete pakett olema mitmekesine. Ulatudes näiteks kindlustusest (soodus)krediidini, mis muutub eriti oluliseks just turulanguse perioodidel.
2018. aasta on tulevikku vaatamiseks, poliitika kujundamiseks ja muutuste elluviimiseks igati sobiv aeg. Euroopa Komisjon on lauale käinud ettepanekud ÜPP tuleviku kujundamiseks, mis hiljemalt eeloleval suvel peaksid määruste eelnõudeks vormuma.
EL-i liikmesriikide valitsusjuhid on maikuus oodatava komisjoni ettepaneku eel stardijoonel, et alustada väljakutsuvaid läbirääkimisi EL-i mitmeaastase eelarvekava üle. Mõistagi määrab just ühenduse eelarve suurus ja jagunemine ära võimalused põllumajanduspoliitika meetmete rakendamiseks. Naljatledes võib öelda, et nii nagu enne käesoleva perioodi eelarveläbirääkimisi suutsime Ansipi pöörata „põllumajanduse usku“, peab ka Ratase jaoks meie valdkond olema prioriteet energiaühenduste ja kiirraudtee kõrval (miks mitte nende ees).
Sobiv aeg visoonide ning ettepanekute tegemiseks
Maaeluministeeriumis on asutud tõsisemalt koostama põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030. See tähendab, et sisuliselt on juba alanud ka järgmise maaelu arengukava (mis iganes kuju see tulevikus ÜPP reformi valguses võtab) prioriteetide väljasõelumine.
Meie jaoks pole vähem tähtis asjaolu, et juba järgmise aasta kevadel toimuvad riigikogu valimised. Seetõttu on viimane aeg põllumajandus-, toidutootmis-, maamajandus- ja metsandusettevõtjate vaatevinklist lauale käia visioonid, ettepanekud ja lahendusteed. Need peaksid jõudma erakondade valimislubadustesse, sealt edasi koalitsioonilepingusse ning valitsuse tegevuskavasse, et luua soodsad eeldused maaelu ja -ettevõtluse arenguks.
