Sel aastal on piima- ja lihaveisekasvatajad olnud probleemi ees: neil pole kasutatud silokilet ja -võrku kuhugi panna. Kile maaletoojatel pole võimekust seda kokku koguda ja jäätmekäitlusettevõtted pole maaletoojatega jäätmekogumise lepingu sõlmimisest huvitatud.
Eestis kasutatavate silokilede ja -võrkude, ühise nimetajaga põllumajandusplast, aastane müügimaht on 1000–1200 tonni. Viimasel aastal on Eestis esinenud probleeme kasutatud põllumajandusplasti kokku kogumisel. Signaale on tulnud nii üksiktootjatelt kui ka tootjate liitudelt. Kõik suuremad silotarvikute maaletoojad on sellest teadlikud ning püüavad probleemile lahendust leida.
Koguma peab, aga kuidas?
Kuna põllumajandusplast on probleemtoode, siis sellest tekkinud jäätmete käitlemisel on olulised piirangud. Maaletoojatel on kohustus kalendriaasta jooksul kokku koguda põllumajandusplasti jäätmeid vähemalt 70% ulatuses eelmisel kalendriaastal turule lastud plasti massist. Kokku kogutud plast tuleb taaskasutada ja sellest omakorda 50% tuleb suunata ringlusesse ehk see peab lõpuks muutuma mingiks käegakatsutavaks tooteks või selle osaks.
Paraku ei ole veel maailmas tehnoloogiat, mis suudaks kogu põllumajandusplasti ümber töödelda. Eestis on pallivõrgu ümbertöötlemine praegu võimatu. Rootsis ja Soomes on lubatud põllumajandusplasti kasutada energia saamiseks, st plast põletatakse suurel kuumusel kateldes. Üks tonn põllumajandusplasti annab 9585 kWh energiat, mida on ainult 10% vähem kui maagaasi puhul, kuid 2,5 korda rohkem kui puidu puhul.
Viimased viis aastat oli kasutatud silokile, mis moodustab enamiku põllumajandusplastist, rahalise väärtusega tooraine, mille realiseerimisest saadud tulu kattis ära kogumise, puhastamise, sorteerimise ja pakkimise kulud. Sellest tulenevalt oli maaletoojatel koos jäätmekäitlejatega võimalus pakkuda põllumajandusplasti kasutajatele selle jäätme tasuta vastuvõttu ja veoteenust. Suurem osa Euroopas kokku kogutud silokilest saadeti regranuleerimiseks (ümbertöötlemiseks) Hiinasse.
Hiinlased Euroopa prügi ei taha
2018. aasta algusest on situatsioon turul drastiliselt muutunud. Nimelt keelas Hiina jäätmete impordi, sh ka regranuleerimisele määratud silokile sisseveo. Seetõttu tekkis Euroopa Liidus (EL) kasutatud silokile tohutu ülejääk. EL-is on ainult mõned tehased, kes tegelevad regranuleerimisega.
Miks meie neisse tehastesse oma kilet ei vii? Vastus on lihtne. Hiina tehased tegid kile järelpuhastuse ise, Euroopa tehased aga nõuavad puhastatud kilet.
Vastavalt seadusele ei saa põllumajandusplast olla koos teiste jäätmete või materjalidega, mis takistab hilisemat põllumajandusplasti ringlussevõttu. St põllumajandusplast peab olema täiesti puhas. Kui ei ole, on selle kokku kogumisel õigus küsida plasti kasutajalt puhastamistasu.
Suuremad silotarvikute maaletoojad (Alve, Baltic Agro, Scandagra, Slipest) on pidanud läbirääkimisi ümbertöötlejatega, kuid kasutatud silokile eest pakutud hind ja puhtus ei ole sellised, et põllumehele tasuta teenust pakkuda.
Kasutatud silokile on muutunud jäätmeks, millest lahti saamiseks tuleb maksta. Ümbertöötleja pakutud kasutatud silokile ostuhind ei kata isegi kogumiskulusid, rääkimata sorteerimisest ja pakendamisest. Kuna kasutatud silokilet on peaaegu võimatu realiseerida, siis on tekkinud olukord, kus jäätmekäitlejatel puudub võimekus seda isegi vastu võtta, sest laod on täis.
Mida teha?
Olukorda, kus põllumajandusettevõtetele on kõik teenused kasutatud põllumajandusplasti kogumisel tasuta, ei tule niipea.
- Esimene lahendus on kasutatud silokilele lisaväärtuse andmine puhastamise (pesemise) teel. Ümbertöötlejalt saadav hind kataks suuremas osas kogumise ja pakendamise kulu. Paraku pole jäätmete tekkekohas, nt laudaesisel platsil kile pesemine mõeldav keskkonnasäästlikkuse pärast. Kile pesemine on väga töömahukas ja ei garanteeri soovitud tulemust. Jäätmekäitlejatel aga puudub vastav tehnoloogia ja pole kuulda, et keegi sellesse investeeriks.
- Teine lahendus oleks suunata kogu Eestis kogutud põllumajandusplast energiaks ehk põletusse, sest kile on suure energiaväärtusega tooraine. Põllumajandusplasti energiaks muutmine on keskkonnasäästlik, see hoiaks kokku raha ja tööaega. Kile põletamiseks on aga vaja muuta mitmeid seadusandlikke akte. Oleme pöördunud keskkonnaministeeriumi poole olukorra lahendamiseks.
- Kolmas lahendus oleks realiseerida kokku kogutud põllumajandusplast kui jääde jäätmekäitleja kaudu, makstes jäätmekäitlejale jäätmete utiliseerimise hinda. Siin tuleb arvestada uusi sorteerimistingimusi, kus kile sorteeritakse liigiti ja võimalik, et ka värvi järgi. Kahjuks on ka see lahendus raskesti teostatav.
Nimelt on maaletoojatel seadusest tulenev kohustus kasutatud silokile tasuta vastu võtta. Kuna maaletoojad ei ole jäätmekäitlejad ehk neil puudub võimekus silokilet koguda ja puhastada, siis peaks maaletooja sõlmima lepingu jäätmekäitlejaga. Praegu ei ole Eestis ükski jäätmekäitleja valmis sõlmima lepingut, mis rahuldaks mõlemaid osapooli. Ainult üks jäätmekäitleja on saatnud maaletoojatele monopoolsete tingimuste ja hindadega lepingu.
Seega on maaletoojad olukorras, kus neil on kohustus vana kile vastu võtta, kuid ei ole ühtegi mõistlikku koostööpartnerit, kes selle kokku koguks ja ümber töötleks.
Kommentaar: Tehke koostööd
Kertu Sapelkov
Keskkonnainspektsiooni keskkonna-kaitseosakonna peainspektor
Tootjad peaksid üle vaatama lepingud jäätmekäitlejatega ning need ajakohastama. Vajadusel tuleb leida uued käitlejad. Plastijäätmete turg on muutunud ja seetõttu tuleb arvestada ka sellega, et jäätmete käitlemise eest on vaja maksta (varem toimus kokkukogumine ja taaskasutamine tasuta). Ilmselt on tootjatel siiski võimalik jäätmekäitlejad leida, küsimuseks võib kujuneda just tasumäär.
Põllumajandusplast on probleemtoode. See tähendab seda, et kui põllumajandusplast muutub jäätmeks, siis võivad need jäätmed põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist.
Jäätmete üleandmine lihtsaks
Et seda ennetada, ongi oluline tootjavastutussüsteem, mis peab muutma põllumajandusplasti kasutajale jäätmete üleandmise võimalikult lihtsaks ja mugavaks ning tasuta vastuvõtt peab olema tagatud vähemalt üleriigilise kogumisvõrgustiku punktides (vähemalt üks maakonnas). Tootjavastutussüsteem peab tagama selle, et kui turg probleemtootest tekkinud jäätmete osas muutub, siis on endiselt tagatud jäätmete kokkukogumine ja taaskasutamine.
Jäätmeseaduse nõuete mittetäitmise (tootja kohustus oma toodetest tekkinud jäätmed kehtestatud korras kokku korjata või taaskasutamise nõude mittetäitmine) eest on võimalik seaduse kohaselt määrata väärteomenetluse tulemusena rahatrahv. Seni ei ole sanktsioone rakendatud. Samas see võimalus on olemas ja kui asi ei parane, siis tuleb trahve ja sunnimeetmeid rakendada.
Ühine tegutsemine aitaks
Põllumajandusplasti maaletoojatel tasub koostööd teha ja kaaluda ühise tootjavastutusorganisatsiooni loomist, kes haldaks kogu süsteemi ühtselt. See tähendaks ühtlasi seda, et süsteemiga liitunud tootjad ei peaks eraldi jäätmekäitleja(te)ga lepingut omama ja kogumisvõrgustikku haldama.
Et paremini tootjavastutuse süsteemist aru saada, võib tuua näite rehvide kohta. Rehvid on samuti probleemtooted. Rehvi kasutajale on rehvide üleandmine üleriigilistes kogumispunktides tasuta. Rehvide tootjavastutusorganisatsioon tagab rehvide kokkukogumise ja taaskasutusse suunamise, omades jäätmekäitlejatega lepinguid. Jäätmete kokkukogumise ja taaskasutamise maksavad kinni rehvide tootjad (maaletoojad), kes tasuvad taaskasutustasu turule lastud rehvikoguste pealt.
Vastavalt turu olukorrale vaatab tootjavastutusorganisatsioon oma hinnakirja üle. Praegu on Eesti-siseselt vanarehvide käitlusvõimalused väga väikesed, mistõttu oli organisatsioonil vaja taaskasutustasusid tõsta. Samas võib lähiajal vanarehvide käitlusvõimalusi Eestis juurde tulla, mis võimaldaks ka tasud üle vaadata, sest transpordikulud vanarehvide väljaveoks väheneksid.
