Tänavu parimaks taluks tunnistatud Roosu talus Võrumaal Sulbi külas keerleb terve piirkonna kultuurielu. Talu pole ainult majandusüksus, vaid selle pererahvas on ka kohaliku kogukonna tugisammas ja sageli ürituste eestvedaja.
Võhandu jõe käärus asuv Roosu talu sai peremees Aivar Rosenbergi käe all ametlikult alguse 1996. aastal. Kuid Rosenbergide suguselts on Sulbi kandis elanud ammusest ajast ja Roosu talugi ostis Aivari ema juba 1980. aastal.
Aivari põllumehekarjäär algas siinsamas külas kolhoosi karjapoisina. Vene aja lõpus töötas noormees Võhandu kolhoosis autojuhina, kuid sai sealt sule sappa. Nii tuligi teha seda, mida parasjagu teha sai – näites ajutiselt töötada kohaliku kooli katlakütjana. Põllumajandusereformi ajal tegi Aivar koos naabertalunikuga masinaühistu ja mõnda aega pakuti põlluharimisteenust. „Kui 1996. aastal saime viimaks oma taluga alustada, siis olid teised talud juba ammu startinud. Meie ei saanud kuskilt midagi erastada ja kõik, mis meil praegu on, ostsime erinevate osaühingute käest,“ räägib Aivar Rosenberg.
Alguses hakati tegelema teraviljakasvatusega. „Meil oli vaid kolm hektarit maad. Edasi kasvatasime maasikaid, aga juba neljal-viiel hektaril. Siis hakkasime kuduma villasest lõngast kampsuneid. Asi sujus kenasti ja 1998. aastal andis pank meile laenu, mille abil panime maha suurema koguse vilja,“ meenutab Aivar. „Paraku läks aga nii, et vilja andsime, kuid raha ei saanudki. Terve aasta toodang läks! Õnneks pangad ei võtnud elamist käest, sest eraisiku pankrotti juriidiliselt veel ei eksisteerinud. Maksime tagantjärele kõik ära, kuid jäime arengus väga palju maha. Kulus peaaegu kümme aastat, et sellest august üle saada.“
Koolimajast puhkekeskuseks
Käegalöömise mõtet siiski ei tekkinud, vaid selle asemel hakati toimetama uute asjadega. 2000. aastal suleti õpilaste vähesuse tõttu kohalik Kärgula (Sulbi) kool ja vald pani hoone oksjonile. „Ostsime selle oksjonilt, kuna leidsime, et piirkonna kultuuri tuleb säilitada. Seda enam, et mu abikaasa on olnud kogu aeg kohalik kultuuri- ja rahvatantsujuht. Külaliikumine oli selleks ajaks korralikult käima läinud ja ruumikas maja kulus ära,“ räägib Aivar.
Nüüd elab 1960. aastatel ehitatud hoone uut elu küla- ja puhkekeskusena. Klassiruumidesse seati sisse toad, kus pakutakse majutust. Kliente leidub aasta ringi – lähedal on Sõmerpalu motohall ja sealsed kliendid ööbivad meelsasti just Sulbil. Koht on sobilik ka spordilaagrite korraldamiseks ja aastaid õpetati siin Integratsiooni Sihtasutuse toel vene lastele eesti keelt.
Endises koolisaalis on hea treeninguid või üritusi teha. Näiteks annab Rosenbergide vanim poeg Ivar siin judotreeninguid ja samas teeb proove Sulbi külateater, kus Aivargi kaasa lööb. On ka väike raamatukogu, kus lisaks raamatutele leidub põnevat Sulbi kooli aegadest – näiteks vanad klassipäevikud. Lisaks on koduloohuviline Aivar ümbruskonna ja siin toimunud põnevate sündmuste kohta materjali kogunud.
Sulbi küla pole suur – vast sadakond elanikku. Toimub siin aga igasuguseid asju. Näiteks laulupäevad koorijuht Triin Kochi eestvedamisel või iga-aastased mihklilaadad. Viimane toimus tänavu juba 15. korda ja kauplejaid olnud 250 (võrdluseks – kui aastaid tagasi alustati, oli neid 20), ning ostjaid 4000 ringis. Muide, Sulbi külal on ka oma hümn ja lipp, ja võimalik, et siin asub ainuke koht Eestis, kus käibel veel Eesti kroon – Roosu talu vabaajakeskuses saab osta kohvi vaid eesti kroonide eest.
Kogu pere tegutseb
Rosenbergide kõikide tegemiste keskmes on alati olnud Roosu talu. Aivar selgitab, et igal pereliikmel on oma vastutusala – vanim poeg Ivar tegeleb koos isaga põlluharimisega, keskmine poeg Alar on osav IT-mees, Ragnar korraldab Võhandu jõel kanuumatku, Aivari abikaasa Maarika töötab vallavalitsuses, kuid nädalavahetustel valmistab peolaudu erinevate ürituste tarbeks. Nimelt kuulub talu juurde ka magasiait, mis korda tehtuna on saanud pulmade, sünnipäevade ja muude ürituste pidamise kohaks. Lausa nii, et vabu nädalavahetusi tuleb terve aasta jooksul vaid üks-kaks. Kõigele lisaks jõuavad Ragnar ja Alar ka tööl käia lähedal asuvas Toftani saeveskis, kus üks on saeoperaator ja teine töötab tõstuki peal.
Rosenberg juhinduvad mõtteviisist, et liiga palju rabeleda pole mõtet, vaid tööd peab olema mõnus teha. Foto: Heikki Avent / Eestimaa Talupidajate Keskliit
Põlvkondadevahelisi konflikte pole – kui kellelgi tekib mingi mõte, arutatakse see läbi ja enamasti lükatakse tagasi. „Sugugi mitte paha pärast, vaid see ongi normaalne protsess mõistlike ideede välja selekteerimiseks,“ lisab Aivar.
Aigu om!
Kuidas teil kõigeks aega on, ei saa ma jätta küsimata. „Aigu om!“ muigab Aivar kavalalt. Meie jutuajamine toimubki poolest saadik võro kiilen, sest see on Rosenbergide kodune keel. „Kui riigikogus töötades pidin rääkima korralikus eesti keeles, siis rääkisingi aeglaselt ja sõnu seades. Eks linnarahvas muidugi mõtles, et näe, maainimene mõtleb nii aeglaselt, aga minu jaoks oli see nagu võõrkeeles kõnelemine,“ selgitab ta.
Ivar lisab, et põllutööd ongi nii korraldatud, et asjad sujuks. „Põllul on külvikord sätitud nii, et suudaks kõik ära teha kõige optimaalsemal ajal. Põldusid on meil umbes 600 hektarit, kõik mahevili – kolmandik talivilja, kolmandik suvivilja ja kolmandik ristikut. Nõnda ei tule töömaht korraga nii suur, et ära ei jõuaks teha. Kõige kiirem on silotegemise aeg, aga siis oleme võtnud abilisi,“ selgitab ta. „Lisaks veel mahelambad ja lihaveised: lammaste põhikarjas on 350 looma, veiseid koos vasikatega poolsada. Logistilises mõttes on kõik väga lähestikku – põllud viie kilomeetri raadiuses, laut ja kuivati siinsamas üle õue,“ selgitab Ivar.
Aivar ütleb, et Roosu talu rahva eesmärk pole ehitada väga suurt ettevõtet või maailma vallutada. „Peaasi, et oleks mõnus tööd teha. Ma teengi asju täpselt niipalju, kui tahan. Kui eesmärk oleks rikkaks saada, peaksime karmimad olema, mitte tegelema kultuuri, vaid ainult ettevõtlusega,“ sõnab ta. „Meie oleme lihtsalt juhustest kinni haaranud. Nii oli koolimaja ostu ja puhkekeskuse rajamisega ning nii oli ka maheteemaga,“ räägib Aivar.
Nimelt tulid aastaid tagasi Eestisse kaks venda Taanist ja hakkasid lähikonnas talu pidama. Ilmnes aga, et ühele neist kuulub Taanis 80% mahetööstusest. „Meil oli õrn mõte maheviljaga tegelema hakata, nemad olid nõus meilt vilja ära ostma ja nii see alguse saigi. Tänu mahetoodangule saime kõik vanad võlad ära klattida,“ kinnitab Aivar.
Põllumees ootab mõistlikku otsust sinise kütuse kohta
Tulevikuplaanide kohta ütlevad Aivar ja Ivar Rosenberg, et ega talu kunagi valmis ei saa. Lauta oleks vaja kindlasti laiendada. Toetusi on Roosu talu saanud üsna vähe, sest pikka aega oli ettevõtte laenukoormus nii suur, et toetuse saamiseks ei kvalifitseerutud.
Suurt kasvuplaani pole
„Me oleme väga palju ehitanud oma jõududega ja renoveerinud võimalikult palju vanu asju. Suurt kasvuplaani meil pole, sest selleks oleks vaja palju lisatehnikat ja töötajaid,” selgitab Aivar ja lisab, et praegu tullakse toime oma jõududega ning paari abilisega. „Näiteks on meil juba 19 aastat oma keevitaja-treial, kes parandab ja hooldab kõiki masinaid. Veel on talus kokk, kes tuli meie juurde 15 aastat tagasi praktikale ja jäigi. Tema tegeleb pulmade ja pidude toitlustamise ja korraldusliku poolega,“ sõnab Aivar.
Viimasel ajal on üles kerkinud põllumeeste pahameel valitsuse suhtes, kuna järgmise aasta riigieelarves ähvardatakse Eesti põllumehed ilma jätta täies mahus siseriiklikest üleminekutoetustest. Mida Aivar Rosenberg, kes on ka ise otsapidi poliitikas ning riigikoguski olnud, asjast arvab? „Ei oska pahane olla. Kui me läheks 1000 euro pärast pankrotti, siis me vast ei oleks aasta talu,” leiab ta.
Sinise kütuse limiite pole vaja
Pigem teeb Aivaril meele väga mõruks trall erimärgistatud kütuse ümber. „Selle kaotamine oleks tohutu karuteene kogu põllumajandusele. Kunagi meil olid limiidid, kuid nendega mässamine on teadus – väga suur vahe on, kus su põld asub – kas lauges Kesk-Eestis või Haanjas. Seega tundub, et mõistlike ja õiglaste valemite väljatöötamine selles vallas on hoopis keerulisem, kui alguses paista võib,“ ütleb Aivar.
Kommentaar: Roosud toetavad kõiki Sulbi küla kogukondlikke ettevõtmisi
Sulbi külateatri juhendaja Airika Saamo leiab, et Aivar Rosenberg on kahtlemata Sulbi küla mitteametlik külavanem, kuigi ta ise tähtsaid tiitleid ei salli.
„Nii Aivar kui ka Ivar mängivad Sulbi külateatris juba alates selle loomisest 2005. aastal. Lisaks toetavad nad kõiki küla üritusi, annavad oma ruume ja maad kasutada ning on igati huvitatud, et siinkandis oleks hea elada.“
Airika meenutab, kuidas ta tuli 17 aastat tagasi Sulbi kanti elama ja teda võeti kahel käe vastu. „Samamoodi koheldakse ka praegu kõiki uusi inimesi, kes siia kolivad. Ning neid on – meie ümbrusesse on tulnud elama palju noori peresid. Näiteks Osula kooli sajast lapsest umbes pooled on pärit just Sulbist või siit lähedalt,“ räägib ta. „Meie külakogukond on väga aktiivne ja see on suuresti tänu Roosudele, kes alati kõigega abiks on.“
Airika ütleb, et vähem kui kümme aastat tagasi oli Sulbi külas kaks poodi ja kui need kinni pandi, tundus kohalikele, et nüüd sureb küll küla välja. Sama lugu olnud ka haldusreformiga – tundus hirmutav, et mis nüüd saama hakkab. „Aga sai see, et me mõistsime veel paremini, kuidas kohaliku elu korraldamine ongi meie endi kätes. Kui me seda ei tee, minnakse maalt ära. Õnneks on meil olemas suurepärased eestvedajad ja Roosu talu on sõna otseses mõttes Sulbi küla keskpunkt,“ lisab ta.
Hea teada
- Roosu talu pälvis Eestimaa Talupidajate Keskliidu konkursil tiitli „Parim talu 2019“.
- Pereettevõttes kasvatatakse maheteravilja, lambaid ja lihaveiseid ning peetakse küla- ja puhkekeskust.
