Eesti traditsioonilistes sektorites – kalanduses, metsanduses, põllumajanduses – tegutsejad on tundnud end juba mõnda aega Euroopa Liidu (EL) ideaaleesmärkide hammasrataste vahele jäänuna. Hiljuti aga hakkasid tekkima üksikud lootuskiired, mis võivad maa- ja rannarahva tulevikku kindlamaks teha.
Veel möödunud suvel kavatses Regionaal- ja Põllumajandusministeerium vähendada Pärnumaal kutseliste kalurite püügivahendite arvu, et parandada kalavarude olukorda. Liivi Lahe kalanduskogu juhatuse liige ja kalur Arne Taggo ütles, et tegu oli Eesti kalanduse tuleviku suhtes ühe raskeima otsusega, mille juurutamise järel ei tasuks enam kohalikus kalanduses põlvkonnavahetust oodata. „Oleme püügivahenditesse korralikult investeerinud ja see tundus eriti suur löök, et riik ühel päeval lihtsalt võtab sinu ostetud asjad ära,” sõnas Taggo. „Siiski otsustati, et 2026. aastast püügiõiguse vähendamist ei tule ja vähemalt praegu saame hinge tõmmata ja jätkata oma tavapärase tööga.”
Mured Eesti kalavaruga on endiselt suured
Samas ei tähenda positiivne otsus Taggo sõnul, et muresid enam pole. „Ühel hetkel muutusime me kõik – traditsiooniliste valdkondade esindajad – riigi jaoks pahalasteks, täpselt sama on ka kalandusega. Seni süüdistas riik kõikides kalavarude muredes vaid kalurit, kuid mure lahendamiseks on vaja vaadata suurt pilti,” sõnas ta. „Liivi lahel on väga suur ja hoogsalt kasvav kormoranide populatsioon, kelle tõttu meil sisuliselt ei ole ahvena uusi põlvkondi. Kormoran sööb nad lihtsalt ära. Hüljeste probleemist eriti ei räägita, aga seis on selline, et meil on iga kala jaoks hüljes. Ehk kui paneme nüüd paariks aastaks kala kaitse alla ja keelame kaluritel püüdmise, siis seda paremini elavad hülged ja kormoranid ning seda vähemaks jääb kala inimestele.”
Taggo ei usu siiski, et kaluri töö hääbub. „Eks ta muutub. Praegu püsib meie kutseline kalapüük suuresti tänu räimele ja tindile, kuid ka nende saak on kõikuv. Meil on praegu tööd, aga võib-olla aastate pärast püüame ainult ümarmudilat. Eks me üritame ümber harjuda ja täname, et riik seekord meile aega andis ja vastu tuli,” nentis ta.
Metsale oma ja inimesele oma
Ka metsanduses on kaua olnud probleem pikaajalise vaate ja tulevikukindluse puudumine, kuid ka siin paistab lootus. 2025. aastal algatas valitsus majandatavale ja kaitsealusele metsale konkreetsete, 70/30 piiride kehtestamise. Vardi metsaühistu esimees, viiendat põlve metsamees Taavi Ehrpais ütles, et selle raamistiku rakendamine oleks oluline sektori tuleviku kindlustamiseks. „Samas ei tohi mainimata jätta, et 70/30 tähendab reaalsuses 30% metsamaadest majandamise lõppemist. Kuigi see annab sektorile selgust, on sellel otsusel riigi jaoks konkreetne iga-aastane hind. Kaotades mitu miljonit tihumeetrit taastuvat toorainet, jääb riigille laekumata iga tihumeetri eest 314 eurot lisaväärtust ehk potentsiaalselt kuni miljard eurot aastas. Tootmise jaoks tähendab see, et puudujääv puit tuleb leida kuskilt mujalt või tõmmata tootmist kokku,” rääkis Ehrpais.
.jpg "heworitz")
Ta lisas, et hoolimata kallist hinnast ühiskonnale on selline otsus ikkagi positiivne. „See annab investorile tuleviku suhtes kindluse. Võib-olla otsustab just selle põhjal keegi Eestisse investeerida.”
Kogenud metsamees ei karda, et otsus mõjutab Eesti loodust kehvasti, sest tema sõnul on Eesti peamised väärtused hästi kaitstud. „Eesti on looduskaitse osas EL-is absoluutses tipus, meil on praegu juba kolm korda rohkem kaitstud metsasid kui Euroopas keskmiselt. Eesti on ainuke riik Euroopas, mis kehtestas linnurahu. See kõik näitab, et mure ei ole looduskaitses, vaid tänases majanduses, mis ootab valitsuse otsust.”
Eestis ja Lätis 70 000 hektaril metsa majandava OÜ Foreko metsasektori juht Marti Piirimäe sõnas samuti, et majandusmetsade osakaalu fikseerimine annab maaomanikule kindlustunde eelkõige investeeringute suhtes uue metsapõlve rajamisel ja hooldamisel ning taristu korrastamisel. „Metsakasvatuses on otsustel väga pikk tulevikku ulatuv mõju, seega on selgus ja kindlus tuleviku osas esmatähtis,” ütles Piirimäe. „Lisaks metsakasvatajatele ootavad kindlust ka tööstused ning kokku lepitud majandusmetsade osakaal annab neile samuti kindluse, peamiselt tooraine suhtes.”
Piirimäe tõi välja, et Eesti puidutööstus on maailmas tipptasemel ning sellel kohal püsimiseks on vaja pidevalt areneda ja investeerida. „Sa pead olema konkurentidest sõna otseses mõttes pool sammu ees ja toorainekindlus on üks olulisemaid komponente investeerimisotsuste langetamisel,” märkis ta. „Samuti soovime Eestisse meelitada puitu keemiliselt väärindavaid tootmisi ja nendelgi on vaja kindlat teadmist, et ka 20 aasta pärast on neil tooraine olemas.”
Biometaan – Eesti riigi trump põllumehele abiks
Kui räägitakse, et Eesti energiatootmine sõltub vaid tuulest või põlevkivist, unustatakse ära kiiresti kasvav ja roheline alternatiiv – biometaan. Peamiselt Eesti põllumajandusettevõtete jääkproduktidest (loomasõnnik, läga) toodetud biometaani valdkond on kiiresti arenemas ja ootab riigilt arengutõuget.
„Kodumaise biometaaniga saame oluliselt vähendada transpordisektori heitmeid, parendada energia varustuskindlust ja samal ajal kärpida põllumajanduse süsiniku jalajälge, sest biometaani toodame loomasõnnikust,” rääkis Eesti Gaasiliidu tegevjuht Heiko Heitur. Tema sõnul on Eesti oma energiatootmine olnud nüüdseks mitu aastat vaakumis ja oodanud riigilt selgeid sõnumeid tuleviku suhtes.
„Põllumajandustootjad, kes on tugeva surve all kliimanõuete tõttu, saavad tänu biogaasi nõudlusele olulise leevenduse ning kohe saaksid vabamalt hingata ka metsasektor ja turbatootjad, keda praegu kliima nimel peamiselt piiratakse,” selgitas Heitur. „Otsustajatel on laual mitu võimalust, et meie arengut ja Eesti isemajandamist toetada. Biogaasi suhtes on vaja ära teha otsused, mida sektor ootab juba mitu aastat ning tänu millele saaksime arvestada biometaani positiivset mõju süsinikujalajäljele, soodustada selle kasutust sõidukites ja rakendada muid meetmeid selle Eesti-siseseks kasutamiseks. Nii saame kasvatada rahvuslikku rikkust ja jätta sellest suurema osa meile Eestisse kohapeale.”
Mis on biometaan?
Biometaan on biolagunevatest ainetest (nt sõnnik, läga, silo, toidutööstuse jäätmed, reoveesetted, prügilagaas) toodetud gaas, mis leiab kasutust elektri ja soojuse tootmiseks nii majapidamistes kui tööstustes, samuti autotranspordis.
