Pärast kolme väga keerulist põllumajandusaastat tundub lõppev aasta üpriski hea.
Oli piirkondi, kus läks väga hästi. Samas asjaolu, et selle aasta saagid olid 2015. aasta tasemel, näitab, et mitte kõikjal ei saanud häid tulemusi nautida. Arvestades, et nelja aasta jooksul on põllumeeste teadmised paranenud ja panus suurenenud, pidi olema ju päris palju ka kesisemate tulemustega ettevõtteid. Selline see elu ja statistika juba on.
nõukogu esimees
Kõigi oma tööde juures ei ole me leidnud piisavalt aega mõelda selle peale, et tänapäeva elu nõuab oma tegevuste ja toimetamiste tagamaade teada andmist kõikidele teistele. Kust peaks iga päev kontoris andmevoogusid juhtiv inimene või mõnes ettevõttes uusi seadmeid ehitav töömees teadma, mida tähendab „ebavõrdsed konkurentsitingimused põllumajanduses“? Küll hakkab meedias pidevalt silma, kui palju miljoneid, või täpsemalt sadu miljoneid eurosid on suunatud põllumeestele. Ja need põllumehed ikka ainult hädaldavad ja nõuavad lisa!
Eesti riigieelarvest nn üleminekutoetuste küsimine põllumeestele tundub enamikule Eesti elanikele selge ebaõiglusena. Saaks ju selle raha eest teha midagi hoopis olulisemat, näiteks tõsta mõnes riigieelarvelises tegevusvaldkonnas palku või hoolitseda riigi julgeoleku eest.
Peame ühiselt selgitama põllumajanduse rolli Eesti elus
Arvestades seda, et Eestis on põllumajanduses hõivatute arv ainult ligikaudu 15 000 inimest, on meie kõigi ülesanne olla sõnumi kandja meie kaasmaalastele. Teised saavad meid toetada ja mõista siis, kui selgitame neile põllumajanduse rolli näiteks julgeoleku tagamisel. Kas suudab kaitseväelane sõdida ka siis, kui tema toidupakki ei peaks enam mingil põhjusel jõudma välismaised tooted? Me ei soovi ennustada õnnetusi, kuid elujõulise riigi roll on tagada oma elanike toidulaud ka siis, kui Poolast enam odavad kartulid siia ei jõua ning seni meile saabunud lihalaadungid mingil põhjusel enam ei tule.
Toetuste tasemetest sõltub toodangu omahind. Olles Euroopa Liidust saadavate rahasummade suuruselt põllumajandusliku maa hektari kohta liikmesriikide seas viimasel kohal, ei ole meil võimalik oma toodangut müüa teiste riikide tootjatega võrreldes sama hinnaga. Põhjus on lihtne: kulutused sisendite ostmiseks Euroopast või kaugemaltki on meie jaoks suuremad. Aga rohkem ei soovi ju ka keegi maksta.
Lisaks tekitab põllumeestele pingeid oht saada täiendavalt maksustatud meie põhilise tootmisvahendi – maa – maksustamise hinnatõusu tõttu.
Maaelu ei tähenda maal suvitavaid linlasi
Kindlasti ei vaja Eesti pidevalt hädaldavaid või üksteisega tüli kiskuvaid põllumehi.
Maaelu ja põllumajanduse populariseerimine saab olla meie kätes, kui näitame oma töö helgemat poolt.
Ei piisa sellest, kui noored ja jõukad soovivad endale maakodu elu nautimiseks. Maaelu toimimise jaoks on vaja tervikut väga paljudest teenustest ja infrastruktuurist. Kindlasti sisaldub selles tervikus erinevaid tegevusi, kuid põllumajandusel on maaelus kandev roll. Vajame ka hakkajaid inimesi, kes soovivad saada osa põllumajanduses töötamise rõõmudest ja proovikividest.
Peame leidma paremaid võimalusi selgitada, et taeva all lendavad tuhandete lindudega haneparved pole pelgalt kevade toojad, vaid viivad endaga kaasa kümnete miljonite eurode väärtuses põllumeeste saamata toodangut.
Mitmeaastase töö tulemusena on põllumeeste esindajad suutnud aidata otsustajatel teadvustada probleemi olemust. Loodame, et valitsus ja keskkonnavaldkonna tippametnikud suudavad lõpuks jõuda lahendustes kokkuleppele. Ikkagi kehtib ka siin reegel: kui meie ise olukorda ei selgita, teeb seda keegi teine, kes ei pruugi tervikpilti nii hästi näha.
Looduse vaenlase kuvandi vältimiseks tuleb meil senisest palju rohkem tutvustada põllumajanduse positiivseid mõjusid meid ümbritsevale keskkonnale.
