Pool aastat pärast koroonakriisi algust vaatab Nopri talu peremees Tiit Niilo eluolule üsna pessimistlikult – kui kevadel näis, et inimesed hakkavad hindama hajaasustuse ja maal elamise väärtusi, siis praeguseks on vana rutiin taastumas, ning enamgi veel – maal toimetavaid ettevõtjaid kujutatakse koguni ohuna Eesti rahvale.
Meie jutuajamine toimub ajal, kui Niilode pere alles seedib hiljutist ukrainlaste väljasaatmise juhtumit ja kõike sellega seonduvat. Nimelt saadeti Nopri talust augusti alguses välja kolm Ukraina hooajatöölist etteheitega, et politseireidi ajal polnud nad karantiinipaigas mitte-midagi-tegemas, vaid koristasid tulevasi eluruume. Kedagi ei tuvastatud tööl meiereis ega farmis, kokkupuude teiste inimestega oli välistatud. Karantiiniaegne mittetöötamise nõue oli aga vahetult enne põllumeeste lennuki tulekut kopeeritud siseministeeriumi veebilehelt ja pandud karantiinitingimuste hulka. „Sellel nõudel pole õiguslikku alust, seda pole kirjeldatud üheski aktis, ta on lihtsalt üks element kogu jandis, mis võõrtööliste ümber käib. Väljasaatmisteatiste üleandmisel olid töötajatel kahekordsed koroonatestid tehtud, tunnistatud terveteks, töötasid kolmandat päeva oma töökohtadel,“ sõnab Tiit Niilo.
Tema sõnul on võimulolijad viimase poole aasta jooksul selgesti näidanud, et võõrtöölised ei ole rahvusriiki oodatud. „Põllumehed-toidutootjad on käesoleva suve jooksul osutunud poliitilise ootuse teostamise abinõuks. Tegevus käib rahva silme all, ametlikuks põhjuseks oht Eesti rahva tervisele,“ ütleb ta.
Riik ei pea kõike kontrollima
„See on näidispoomine! Ei oska muud selgitust anda, sest karmimat enesekontrolli oma ettevõtte jätkumise üle, kui teeb ettevõtte juht, ei suuda riik pakkuda. Kogu iseseisvusaja oma pereettevõtet arendav peremees ei pane tervekstunnistamata töötajat kollektiivi tööle! Kas see vajab riigi kontrolli?! Meil ei saa tulla mõttessegi rikkuda sisulist karantiini, sest sellest sõltub ettevõtte tulevik.“
Töötajate väljasaatmisotsust vaidlustades selgus, et väljasaatmise aluseks on riik valinud seadusesätte, mida kellelegi põhjendama ei pea ja vaidlustada ei saa.
Omad ei püsi tööl
Miks on vaja võõrtöölistega jännata? Niilo ütleb, et aastate jooksul on proovitud kõike. Möödunud koroonakevadel tekkis võimalus testida ka Eesti rahva himu maal töötada. Viiele töökohale kandideeris 120 soovijat. Esmakordselt viimaste aastate jooksul sai reaalselt valida. Nopri võttiski tööle üheksa inimest, kuna pandi käima talutoodete kojukanne ja osa tööjõudu kulus sinna. „Praeguseks on üheksast tulijast tööl kaks,“ sõnab Niilo. „Tänaseks on kinnitust saanud kahtlus, et neid, kes tegelikult suudaksid töötada ja elada maakeskkonnas, pole piisavalt. Ja see omakorda tähendab, et endiselt on suurim väljakutse motiveeritud tööjõu leidmine. Asustatud piirkondades tuleb maksta konkurentidest paremat palka, inimtühjades kohtades aga on vajaduste ja tööandja kohustuste ampluaa laiem. Tulijatele elukoha korraldamine on nendest kõige energia- ja rahamahukam.“
„On fakt, et keskmine pere maamaja ostmiseks ega selle remontimiseks pangalaenu ei saa. Eriti kui oled lastega pere. KredExil on formaalselt meetmed olemas, kuid tingimused nende saamiseks pole täidetavad ja oma rahakott toetuse saamiseks peab puuga seljas olema,“ kirjeldab Niilo päriselu.
„Kevadel kolisid paljud maakodudesse kaugtööd tegema. Varsti sai selgeks, et asi polegi nii tore: teed on tolmused või porised, internetti pole üldse või ei jätku seda töö tegemiseks. Praeguseks maalejäänud inimesed on kogu elu maal elanud ega sügele mujale, aga järgmisele põlvkonnale on maailm lahti, nende kannatusekarikas täitub palju kiiremini,“ nendib Niilo.
Mujalt pärit tööjõudu on Nopri kasutanud kolm aastat. Kõik algas sotsiaalmeediakuulutusest, mida loeti ka väljaspool Eestit. Esimene võõrtööline oli Siberist pärit kõrgharidusega loomakasvataja, järgnesid ajalooõpetaja ja sõjaväelane Ukrainast. Kokku saab Nopri talu ja meierei kahes ettevõttes tööd 33 inimest, ukrainlasi on palgal kuus.
Selleks, et töötajatele elukohta pakkuda, on ettevõte remontinud Missos kortereid. „Suur mittetootev kulu, kuid ikka heidetakse ette, et me ei suuda pakkuda hotellitingimusi. Näidake palun linnas ettevõtjaid, kes oma töötajatele elamispinna peavad korraldama?!“
Hästi informeeritud ukrainlased
Mis puutub aga laialt levitatavasse arvamusse, et võõrtöölisi koheldakse kui sunnitöölisi, siis Niilo peab seda täielikuks jamaks. „Ukrainlased hindavad Eesti tööandjate taset näiteks Poola või Bulgaariaga võrreldes kõrgeks ja tahavad siia tulla. Nad vahetavad omavahel infot tingimuste ja palga osas. Meil on Ukraina tööjõuga kolmeaastane kogemus ja nad teavad täpselt, kes kui palju maksab. Konkurents vabal tööjõuturul välistab kuritarvitused, mida meedia soovib külge pookida,“ kinnitab Niilo ja lisab, et siia ei tule tööle 55-aastased internetti ja nutiseadmeid põlgavad inimesed, vaid tulevad kogu maailmaga suhtlevad noored, kes soovivad oma elujärge parandada.
„Aastal 2020 ei ole võimalik tööjõuturul pakkuda orjastavaid palga- ja elamistingimusi, sest info liigub,“ räägib Niilo. „Jah, kui me vaatame Eesti kalevipoegade 3000-euroseid palku Soomes, siis, tõsi, selliseid summasid me maksta ei jõua, ja me pole selle üle uhked.“
Niilo ütleb, et ta tahaks väga olla palga- ja elutingimuste edetabeli tipus. Paraku aga ei anna käsitööettevõtte, mida Nopri talumeierei ju on, rahavood kuidagi kalevipoegade palgataset välja. „Me oleme Euroopa toidutootjatega võrreldes ebavõrdses konkurentsis, sest saame vähem toetusi kui vanade Euroopa riikide põllumehed. Ütleme otse – ebavõrdsuse kadumist pole näha! Seega peaksime konkurentsis püsimiseks olema efektiivsed, leidlikud ja kahjuks ka soovitust suuremad. Tarbija peaks teadma, et Eesti toidutootjad oleks ülimalt konkurentsivõimelised, kui Euroopas kellelegi toetusi ei makstaks,“ selgitab ta.
„Palgakulu osatähtsus kuludest ulatub viiendikuni, tõus on iga-aastane. On vaid aja küsimus, mil inimest asendab robot. Tööjõukulu saab vähendada kohe, kui investeerida masinatesse. Selleks vajaksime aga kindlamat sõnumit tarbijalt, et ehtne ja vähetöödeldud kohalik toit on tulevikus oodatud. Riik seda sõnumit anda ei soovi, pigem seab naabritega võrreldes karmimaid nõudeid,“ nendib Tiit Niilo.
Niilo sõnul on koroonakriis erinev majanduskriisidest, mida oleme varem kogenud. „Praegu puudub ettekujutus, mis toimub homme ja ülehomme. Igaüks üritab leida oma valemit. Riik aga tegeleb epideemia varjus teemadega, mil pole rahvatervisega pistmist. See kriis juhib tähelepanu, et kogu maailm vajab teistmoodi häälestust ja sisulist koostööd,“ sõnab ta. „Kõike pole võimalik panna seadusse ja juhendisse, vaid märksõna on paindlikkus, kiirreageerimisvõime.“
Elame erilises kriisis
Maaettevõtlusest ja toidutootmisest rääkides leiab Niilo, et need on valdkonnad, mida kriisid peaks aitama tähtsustada. Kevadel kogesime seda iga ihukarvaga. Olgu tegu riigikaitse, toiduga omavarustatuse, hajaasustuse või privaatse elukeskkonnaga. Iga mõtlev inimene saab aru, et oma riigis toodetav toit kriisiolukorras on oluline.
Kõikides arenenud riikides teevad hooajatöid võõrtöölised
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse liige Vahur Tõnissoo kiidab, et Tiit Niilo ja tema pere on parim näide taluelu võimalikkusest ääremaal.
„Ma hindan väga kõrgelt Tiidu ettevõtlusvõimet, innovaatilisi lahendusi ja suure pildi nägemist. Tänu eeltoodule on peremees suutnud ettevõtmistesse kaasata kogu oma pere, mis tagab talu ja meierei jätkusuutlikkuse. Oleks meil ainult selliseid toredaid inimesi maal rohkem!”
Nii nagu Tiit Niilogi, imestab ka Tõnissoo Ukrainast pärit võõrtööliste ümber käiva sebimise üle. „Kõikides arenenud riikides tulevad põllumajanduse hooajatöid tegema töölised riikidest, kus on madalam elatustase. See on normaalne ja selle suundumuse vastu pole mõtet võidelda,“ ütleb ta.
Tõnissoo sõnul tõi Soome põllumeeste organisatsioon suvistele põllutöödele tänavu appi üle 20 lennukitäie võõrtöölisi. „Tööd said nende abiga tehtud, ja nagu me näeme Soome koroonastatistikast, pole olnud ka ohtu rahvatervisele. Kusjuures Soomes tehti töölistele saabumisel test ja kui see oli negatiivne, said nad kohe tööle asuda,“ lisab Tõnissoo.
„Meil aga tekitati ainult ühe lennuki pärast palju probleeme. Minul tekib küsimus, kas oma riigi põllumajanduse hävitamine ideoloogilistel põhjustel on mõistlik ja mis saab siis meie toidujulgeolekust?“
Seitsmes põlvkond asub tegudele
Tuleviku osas on Nopril lootused järgmisele, juba seitsmendale põlvkonnale. Neli noort Niilot viiest ongi igapäevaselt pereettevõttes kaasa löömas. „Neil on positiivne himu asi üle võtta. Nad on kindlasti oma loomult päris maalased ja näevad maaelus võimalusi,“ rõõmustab Tiit Niilo.
„Kui ma näen, et noorem põlvkond usaldab, siis peab olema teemal sisu ja tulevikku. Ise olen püüdnud teadlikult mitte ainult rääkida, vaid ka käituda nii, et noored saaksid teha tulevikuotsuseid. Soovin, et meierei järgmise investeeringuetapi kujundavad noored selliseks nagu nemad soovivad. Kaks viimast aastat on tulevikuteemad olnud laual. Detsembris avaneb investeeringutoetuse taotlusvoor, sealt oleme planeerimas järgmist sammu.“
Nutilauta juhi või palmi alt
Hiljutistest suurematest investeeringutest pälvis palju tähelepanu nutilaut, kus lehmadel on sõna otseses mõttes seitsme tärni hotelli tingimused. Selle projekti teostaja ning kogu innovatsiooni ja tehnikaküsimuste eest vastutaja oli Niilode keskmise tütre Gerda kaasa Ivar. Nutilaut, kuhu võivad külalised vabalt sisse kaeda, tegutseb nõnda, et kogu protsessi saab juhtida kasvõi puhkusel viibides palmi alt.
Niilode peres on rollid jagunenud nii, et kõigil oleks võimalus end maal teostada. Ettevõtmise hing Tiit on vastutav persoon tarbija, avalikkuse ja kogu meeskonna ees. Tema emand Vilve tegutseb väsimatult meiereis juba selle loomisest peale tehnoloogi ja esitöölisena. Viimased kuus aastat lööb meierei töös kaasa ka maaülikoolis toiduainete tehnoloogiat õppinud Gerda. Talumeierei juht ja juustumeister on aga Niilode noorem poeg Joonas.
Vanem poeg Karl korraldab Nopril turundust ning tema rida on kõik, mis seotud Nopri mahladega – vahtra- ja kasemahlaga. Pere noorem tütar Lisette oma kaasaga on samuti läbi-lõhki maainimesed, mõlemad haritud agronoomid, ja löövad kaasa kõikvõimalikel aladel, millega pere-ettevõttes vaja toimetada. Nende käe all kosuvad Nopri valged šarolee tõugu lihaveised.
Seitsmendast põlvkonnast ainukesena toimetab praegu suurema osa ajast Tallinnas Gerli, töötades kinnisvaramaaklerina. Samas on Gerli tööd näha Nopri toodetel ja erinevatel kujundustöödel – ta on kutsumuselt disainer-fotograaf.
Ülitihe konkurents
„30 aasta jooksul, mil oleme esiisade talu arendanud, on olnud väga erinevaid aegu. Seni on Eestimaa teadliku tarbija toel toidu eest saadav lisaväärtus jõudnud ka riigi tagumisse nurka – meie külla. Oleme hinges, areneme, näeme kohaliku toidu pakkumisel tulevikku. Konkurents toidumaailmas on aga ülitihe ja iga pisiasi tarbija usaldusele mõjuv. Seepärast oleme ka viimast riigi jõudemonstratsiooni valusalt üle elanud. Tahaksin loota, et Eestis on piisavalt teadlikke ja arusaajaid inimesi, kes mõistavad suurt pilti ja oskavad puude taga näha metsa,“ lisab Tiit Niilo. Vaid omamaine teadlik tarbija on see, kellega koos saab tagada maaelu ja toidutootmise tuleviku.
