Madala piimahinna tõttu raskustesse sattunud piimatootjad hüüavad appi. Paraku ei ole abi tulemas. Maaeluministeerium püüab pilti näidata ilusamana ja lubab abi olukorra halvenedes, kuid tegelikult on riigi prioriteedid mujal kui põllumajanduses.
Piimatootjate väitel on neile makstav kokkuostuhind juba mitmendat kuud madalam piima tootmiseks tehtavatest kuludest. „Maksmata arvete kaust on kasvanud hirmuäratavalt kiiresti ja kasvab veelgi,“ kirjeldab OÜ Külmsoo juhataja Ole Musting, kuidas madal piima kokkuostuhind on nende ettevõtet mõjutanud. „Kasumist või investeeringutest võib hetkel vaid unistada,“ lisab ta.
Tõnu Post Saaremaal asuvast Kõljala POÜ-st kinnitab samuti, et praegune piima hind ei ole jätkusuutlik. „Kui ettevõte peab arenguks igal aastal investeerima, siis sel aastal oleme investeerinud vaid hädavajalikku,“ nendib ta. Tema kinnitusel on piimatootmise omahind praegu 300 eurot tonn ja ettevõtte jaoks oleks jätkusuutlik, kui piima eest makstaks vähemalt 320 eurot tonnist. Paraku näitavad piimahinna graafikud teistsuguseid numbreid. Alates maist ei ole piimatonni kokkuostuhind 300 euroni enam küündinud.
Lähiajal ilusamaks ei lähe
Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Ants-Hannes Viira ütleb, et piimatoodang Euroopa Liidus, USA-s ja Okeaanias on võrreldes eelmise aastaga umbes 2% kasvanud. Tegelikult isegi rohkem, sest maailmaturul kaubeldakse vaid osaga piimatoodangust.
Samal ajal on inimeste sotsiaalse distantseerumise tõttu HoReCa- ja turismisektor kokku tõmbunud ja seetõttu on nõudlus piimatoodete järele oluliselt vähenenud. Pakkumise kasv surub hindu alla. Viira teeb tuleviku kohta lihtsa järelduse: olukorra paranemiseks peab piimatoodang vähenema või nõudlus kasvama hakkama. Viira usub, et lähiaasta perspektiivis jääb piima kokkuostuhind madalamaks kui 2019. aastal, mil see oli kogu aeg üle 300 euro tonni eest.
Piimatootjate perspektiivi vaagides tõdeb Viira, et tootjad ise saavad lühiajalises plaanis tegeleda ainult tootmiskulude kokkuhoiuga. See on keeruline, kuid tulusid suurendada on veelgi keerulisem. „Kellel võimalik, see müüb mullikaid, nii mõnigi piimatootja suurendab tõenäoliselt teravilja ja õlikultuuride kasvupinda,“ loetleb ta edasisi arenguid. Kuid lisab, et põllukultuuride kasvatamisel on ilmal nii suur roll, et selle käigu tasuvus selgub alles aasta pärast.
„Kui riik vähegi peab piimandussektorit Eesti majanduses oluliseks, siis tuleks leida võimalus maksta piimandussektoris üleminekutoetusi maksimaalses võimalikus mahus, ja juhul, kui Euroopa Komisjon lubab maksta täiendavat kriisitoetust, siis tuleks ka seda teha,“ soovitab Ants-Hannes Viira.
Ta meenutab 2014–2016. aasta kriisi, kui riik käitus protsükliliselt ehk otsustas kriisi ajal toetusi vähendada ja pärast kriisi suurendada. Tulemusena vähenes kriisi ajal piimalehmade arv Eestis 12% ja kuigi 2017. aastal üleminekutoetused taastati, ei ole piimalehmade arv Eestis siiani taastunud.
Piimalehmade arv Eestis väheneb sõltumata piima hinnast:
Viira ütlusel tuleb mõelda ka sellele, et ühe ettevõtja kulud on teise ettevõtja tulud. Ta selgitab, et piimandussektor annab tööd ja käivet ka teraviljakasvatajatele ja söödatehastele, logistikasektorile, energiatootjatele, pankadele, veterinaaridele, konsulentidele jne. „Seega kandub piimandussektori kriisi mõju edasi paljudele teistele,“ räägib Viira. „Stabiilsust kogu põllumajandussektorile ja selle olulisust ei tohi alahinnata,“ hoiatab ta.
Tootjad ootavad uusi toetusi
Ole Musting leiab, et riigi abimeetmete puhul võiks suurendada piimalehma toetust. Tõnu Post lisab, et kui Eesti lõunanaabrid on teinud otsuse oma piimakarja omanikke toetada, siis meie valitsus seda teinud ei ole. „Kindlasti oleks vajalik otsene toetus,“ ütleb ta, sest piimahinna olulist tõusu pole tema väitel sel aastal ette näha.
Maaeluministeeriumi põllumajanduspoliitika osakonna põllumajandussaaduste tarneahela büroo juhataja Erki Miller kinnitab, et maaeluministeerium peab jätkuvalt piimatootmise toetamist vajalikuks. Kuid olukorda näeb ministeerium teisiti kui ekspert või piimatootjad.
Milleri sõnul tegi piima kokkuostuhind kevadistele koroonapiirangutele viivitusega reageerides mais küll järsu languse, kuid juulis toimus stabiliseerumine ja lähikuudeks võib oodata piimahinna kerget tõusu.
Kui põllumehed toovad eeskujuks Lätit, kes oma kriisi sattunud piimatootjaid erakorraliselt toetas, siis Miller juhib tähelepanu, et seni ei ole Läti piimatootjad veel raha saanud. „Läti küll taotles Euroopa Komisjonilt luba erakorralise abi andmiseks ja ka sai selle, kuid toetust ei ole välja makstud,” väidab Miller.
Läti erakorraline riigiabi küsitav
Tema sõnul on avaldatud andmete kohaselt Lätis erakorralise riigiabi maksmise eeltingimus piimatootjate sissetuleku vähenemine vähemalt 20% võrreldes referentsperioodiga, kuid sellist langust ei ole toimunud.
Leedus on piimatootjatele erakorralist abi makstud, kuid eeltingimuseks oli piimatootjate sissetulekute vähenemine vähemalt 5% võrra võrreldes referentsperioodiga. Erki Miller ütleb, et seejuures tuleb silmas pidada Leedu keskmist piima kokkuostuhinda, mis püsib konkurentsitult Euroopa Liidu madalaimana, jäädes ka Eesti keskmisest hinnast ligikaudu kümnendiku võrra madalamaks.
Olukord pole veel hull
Iseloomustamaks, et piimatootjate olukord ei ole veel kõige hullem, toob Miller veel ühe näitaja – ta võrdleb piimatootjate sissetulekute langust jaanuarist juulini. Kui tänavu jaanuarist juulini osteti 5% madalama kokkuostuhinnaga piima 3,7% võrra rohkem kui eelmise aasta samal perioodil, siis tootjate müüdud piima koguväärtus jäi vaid 1% väiksemaks kui aasta tagasi.
Miller möönab, et piima keskmise kokkuostuhinna pikaajalisem püsimine alla tootmise omahinna mõjutab kindlasti piimasektorit negatiivselt ja on ohuks selle jätkusuutlikkusele. Kuid piimalehma pidajatele on tänavu makstud täiendavat üleminekutoetust 3,82 miljonit eurot ja aasta lõpus makstakse veel 5,77 miljonit eurot piimalehma kasvatamise otsetoetust.
Milleri kinnitusel kavandatakse ka uuel Euroopa Liidu eelarveperioodil jätkata piimalehma kasvatamise otsetoetuse maksmisega, mis peaks piimatootjate sissetulekuid stabiliseerima.
Raskustesse sattunud piimatootjad on Milleri sõnul kasutanud Maaelu Edendamise Sihtasutuse koroonameetmeid nii käibevahendite nappuse leevendamiseks kui ka investeeringuteks, millega kulusid vähendada. „Hoiame arengutel aktiivselt silma peal ning vajadusel kaalutakse täiendavaid meetmeid,“ lubab Miller.
Üleminekutoetuse real on kirjas null
Maaeluministeeriumil on keeruline piimatootjate aitamiseks täiendavaid meetmeid kasutusel võtta, kuna poliitiliselt on valitsuse prioriteedid praegu mujal. Maaeluministril nende muutmiseks piisavat mõjujõudu ei ole. Kui põllumehed lootsid, et järgmise aasta riigieelarvest makstakse üleminekutoetusi maksimaalses lubatud mahus, mis aitaks ka madalatest sissetulekutest löögi alla sattunud piimatootjatel piimakarja säilitada, siis tegelikult on 2021. aasta riigieelarve eelnõus üleminekutoetuste reale kirjutatud 0.
Maaeluminister Arvo Aller on tunnistanud, et ministeerium küll esitas eelarveläbirääkimiste käigus taotluse üleminekutoetuste maksmiseks täismahus, 15 miljoni euro ulatuses, kuid eelarves jäi vastav rida tühjaks. Järgmise aasta eelarveprioriteedid on tervishoid, teadus, riigikaitse ja pensionide tõstmine, tõdes Aller. „Kui piimatootjad satuvad hätta, siis tuleb neil eraldi pöörduda valitsuse poole ja me vaatame, millised on eelarve võimalused,“ sõnas Aller ERR-ile.
Eksperdid on hoiatanud, et kui valitsus piimatootjate muret kuulda ei võta, siis viib see Eestis piimakarja vähenemiseni nagu juhtus eelmise kriisi ajal.
Piimakarjakasvatajad Tõnu Post ja Ole Musting lubavad, et nemad veel oma piimatootmist likvideerima ei hakka. „Piimatootmist me lõpetada ei plaani, püüame leida erinevaid lahendusi, mis aitaks keerulise aja üle elada,“ sõnab Post. Ka Musting lubab, et tema ettevõtte plaanides on edasi võidelda. „Lihtne see pole, aga seda rõõmu ei taha ka valmistada, et peretalu, mis on 32 aastat toimetanud, lihtsalt kinni panna,“ lausub Musting, kuid möönab, et piimatootmise lõpetamine on siiski korduvalt kaalumisel olnud, sest ilmselgelt on ka lihtsamaid viise elatist teenida.
Epiima juhatuse esimees Jaanus Murakas on lubanud, et suure piimatööstuse valmimisel Paides suudetakse piimatootjatele maksta sarnast hinda, nagu on Põhja-Saksamaal ja Iirimaal. Kas piimatootjatel on põhjust loota taolisele piimahinna muutusele?
Vastab: Ants-Hannes Viira, Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor
Piima kokkuostuhinda mõjutavad mitu olulist tegurit – piima koostis ja kvaliteet, piimatööstuste efektiivsus, piimatootjate ja -töötlejate suhted jne. Selleks, et piima kokkuostuhind oleks kõrgem, on vaja saada ühest kilost toorpiimast rohkem piimatooteid ja teha seda efektiivsemalt. Rohkem piimatooteid saaks suurema rasva- ja valgusisaldusega piimast. Ka see annaks rohkem raha, kui me suudaks toota ja müüa senisest enam kallimasse hinnasegmenti kuuluvaid piimatooteid.
Nii Iirimaa kui ka Saksamaa piimatööstusi iseloomustab kõrge tootlikkus – sealsed tööstused töötlevad ühe töötaja kohta 3–4 korda rohkem piima. Seejuures on Iirimaal piimatööstuse toodangu väärtus 1 kg töödeldud piima kohta madalam kui Eestis, Saksamaal on see umbes 15% kõrgem. Seega, kui uus piimatööstus on senistest kordades efektiivsem, siis jah, see võimaldab maksta senisest kõrgemat piima kokkuostuhinda. Aga samas tuleks sektoris tööd teha ka piima rasva- ja valgusisalduse suurendamise ning piima ja piimatoodete kvaliteedi parandamisega. Viimast just selleks, et suurendada kallima hinnasegmendi toodete osatähtsust.
Balti riikide piimatootjatele makstakse Euroopa madalaimat hinda (piima hind, eur/tonn, augustis 2020):
Eesti keskmine piima kokkuostuhind püsib alla Euroopa Liidu keskmise. Turuolukorra halvenedes vahe tavaliselt suureneb ja soodsamatel aegadel väheneb. Põhjuseid, miks Eesti piimahind püsib EL-i keskmisest madalam, on mitu: alates piimatootjate madalamast turujõust ja piimatöötlemise väiksemast efektiivsusest võrreldes paljude teiste EL-i liikmesriikidega kuni tootmismahuni, mis ületab tublisti siseturu vajadust.
