Keskkonnaminister Tõnis Mölder leiab, et tähtis on vähendada põllumajanduslikust tegevusest põhjustatud keskkonnajalajälge.
Kui keskkonnahoidlikuks Eesti põllumajandust peate?
Ma arvan, et positsioon, kuhu Eesti põllumajandus ja keskkond on jõudnud, on hea. Kas saab paremaks minna? Kindlasti saab. Meil on veel õppida seda, kuidas keskkonnasäästlikumalt ja tõhusamalt põllumaid harida. Samuti on oluline, et oskaksime põllumaid õigesti hinnata, nii et me ei annaks väärtuslikke põllumaid muu otstarbe jaoks ära.
Milliste suuremate probleemidega oleks vaja põllumajanduses keskkonnahoiu seisukohalt tegeleda?
Oluline küsimus on see, millise jalajälje looduskeskkonna mõttes põllumajandussektor praegu jätab. See on küsimus erinevate tõrjevahendite ja väetiste kasutamisest või mittekasutamisest ja seetõttu tekkivast looduskeskkonna muutumisest või teatud juhtudel ka reostusest.
Teine teema puudutab looma- ja karjakasvatust, mis tekitab keskkonnamõjusid. Need on olulised väljakutsed, mis vajavad lähima viie kuni kümne aasta jooksul lahendust.
Positiivne on see, et oleme põllumajandussektoris tekkivatest jääkidest asunud looma muuks eluks vajalikke väärtusi, olgu siis näiteks biogaasi või midagi muud. Selliste lahenduste ja koostöö otsimine põllumajandussektori ning keskkonna- ja energeetikavaldkonna vahel on väga vajalik.
Te mainisite loomakasvatust, mis tekitab paratamatult keskkonnamõjusid. Kõige radikaalsemad inimesed on öelnud, et veisekasvatus tuleks ära lõpetada, sest lehmad, vabandage väljendust, peeretavad ning paiskavad seega õhku metaani. Mida te sellest arvate?
Terve mõistusega saab ju aru, et ühe sektori kinnipanek ei ole lahendus, aga teistpidi need teie toodud väited loomade mõju kohta on keskkonnajalajälje mõttes ka nii-öelda tõsisemat sorti ohutegur.
Küsimus on, kuidas me saame seda kõike vähendada niimoodi, et loodus ei kannataks. Kui ma ei eksi, siis paar nädalat tagasi toodi meedias positiivseid näiteid, kus Väike-Maarjas toodetakse lehmasõnnikust biogaasi, mida bussid saavad kütusena kasutada. Ma arvan, et see on täpselt see samm, kus loodusele tekkiv kahju pööratakse hiljem kogu ühiskonna jaoks positiivseks.
Kui rangeks peate Eesti põllumajandusele kehtivaid keskkonnanõudeid teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes? Kas on valdkondi, kus võiks nõudeid leevendada?
Siin on raske ühest hinnangut anda. Me oleme Euroopa Liidu liikmesriik ja Euroopas lepitakse teatud reeglites ühiselt kokku ja need kehtivad kõigile. Küsimust, kas mingites valdkondades on Eesti läinud reguleerimisega täpsemaks kui teised riigid, on raske hinnata.
Aga samas usun, et need regulatsioonid on mõeldud selle eesmärgiga, et keskkonnale tekkivat mõju vähendada ja ohjeldada. Ühtegi seadust või määrust või direktiivi ei võeta üle selle mõttega, et muuta ühe või teise sektori tööd raskemaks, vaid eesmärk on muuta tegevus vähem saastavaks.
Valitsus võttis mullu vastu otsuse toetada EL-i uut elurikkuse strateegiat. Selle üks eesmärk on põllumajanduse jätkusuutlikumaks muutmine. Kuidas seda eesmärki saavutada?
Mis puudutab konkreetselt seda strateegiat, siis on aus tunnistada, et ma pole jõudnud end detailselt teemaga kurssi viia. Tean, et seal on üleeuroopalised eesmärgid, mis kliimasoojenemise tõttu on võetud, ja need puudutavad nii elurikkust, maade viljakust, looduse muutumist kui ka mingil määral erinevate liikide paiknemist Euroopas.
Viimase viie, kümne, viieteistkümne aastaga on maailmas toimunud päris olulised muutused ja sellisel moel jätkates peame arvestama, et nii meie maade viljakus, looduskeskkonna kui ka keskkonnateemade areng jääb toppama. Sellises perspektiivis meie tegevus ei oleks jätkusuutlik. Nii et ilmselgelt tuleb vaadata laiemat perspektiivi. Aga selle strateegia mõte on, et me ei vaata Eestit eraldi, vaid koostöös Euroopaga.
Valitsuskoalitsioonis on kokku lepitud, et üks eesmärk on keskkonnavaldkonna arengukavas ära märkida ka elurikkuse peatükk, ja usun, et seda peatükki asutakse lähima poole aasta jooksul koostama. Siis saab selle teemaga detailsemalt edasi liikuda.
Kuidas suhtute kevadise haneliste heidutusjahi lubamisse, et kaitsta saaki ja vähendada põllumajandusele rändlindude tekitatud kahju?
Ma ei annaks hinnangut. See on küsimus, mis puudutab koostööd keskkonnahoiu ja põllumajandussektori vahel. Usun, et koostöö on olemas ja suhtlust hoitakse mõistlikult, saavutatakse konsensus.
Keskkonnaministeerium vastutab EL-i mullastrateegiaga seotud Eesti seisukohtade kujundamise eest. Mis on sel teemal ministeeriumi esialgsed seisukohad ja kui kaugel on seisukohtade kujundamise protsess?
Protsess seisab. Siin on palju nüansse. Esiteks vajab Eesti sel teemal natuke täpsemat ja selgemat ülevaadet ning analüüsi. Teiseks on selge, et suuremad poliitilised muutused panevad neile protsessidele ajalised pitseri: tulevad uued inimesed, kellega koos on vaja asjad üle vaadata. Seetõttu ma ei oska ajaraami praegu hinnata.
Kuidas on kavas edasi minna eelmise valitsuse algatatud maade hindamise ja maksustamise seaduse eelnõuga?
Lähinädalatel (intervjuu toimus 15. veebruaril – toim) peaksime jõudma teemaga valitsuskabinetti ja saama sealt strateegilise otsuse, kuidas eelnõuga edasi minna. Maa korralise hindamise eestvedaja on riigihalduse minister ning väga suur roll tegevuse planeerimisel ja reaalse turuväärtuse hindamisel on keskkonnaministeeriumil.
Arvestades, et maade korraline hindamine toimus viimati 2001. aastal, on uuesti hindamine igati põhjendatud. Peame saama reaalse ülevaate maade väärtusest ja analüüsima, milline peaks olema maade hinnastamine paari aasta pärast.
Milline saab olema valitsuskabineti otsus ja millise tempoga edasi liigutakse, on raske öelda. Aga kui saame nüüd rohelise tule, siis peaks sügisel toimuma teatud arengud, järgmisel aastal oleks analüüsimise periood, 2023. aastal kehtestavad kohalikud omavalitsused uued maksumäärad ja neid rakendatakse 2024. aastal.
Räägime veidi ka metsandusest. Kas olete ise metsaomanik?
Ei ole. Küll aga on mul lähedasi inimesi, kes omavad metsa.
Avalikkuses on palju räägitud sellest, et erametsade kaitse alla võtmine, näiteks seetõttu kui seal elab mõni kaitsealune liik, piirab erametsaomaniku õigusi, sest ta ei saa metsa majandada ning ei saa ka hüvitist. Kas peate õigeks erametsade kaitse alla võtmist ilma kohese ja õiglase kompensatsioonita?
Kui mõnes metsas on kaitset vajav loomaliik või muu looduslikult väärtuslik taim või liik, siis selle kaitse alla võtmine on põhjendatud ja seda tulebki teha.
Teine küsimus on see, milline on õiglane kompensatsioon metsaomanikule, kes ei saa oma metsa majandada. Probleem on teada, aga öelda, et konkreetne mehhanism on lähiajal ellu rakendumas, oleks ennatlik.
Kuid jah, kui metsa ei saa majandada, peaks olema kompensatsioon põhjendatud, aga milline ning mis mahus, jätan täna vastamata.
Kas igaühel peaks olema õigus teha ettepanek metsa kaitse alla võtmiseks, ilma et kaasneks ka vastutus?
Igaüks, kel on ideid, võib ettepanekuid teha kas keskkonnaministeeriumile või teistele asutustele. Aga kui räägime konkreetsetest sammudest, millele järgnevad piirangud kellegi suhtes, peavad need olema põhjendatud.
Kodanikuaktiivsus on igati tervitatav, aga kui hakkame teatud küsimustes otsuseid langetama, peavad need olema teaduslikult põhjendatud, mitte emotsioonidel põhinevad.
Kui palju Teie arvates peaks olema majandamisest väljas olevaid metsi kogu metsamaa pindalast?
Ministrina öelda, mis on õige number… Ükskõik, mida ma ütlen, võin eksida. Arvan, et selleteemalised arutelud peaksid toimuma metsanduse arengukava koostamise käigus. See ei peaks olema mitte poliitiline vaidlus, vaid teadlaste ja ekspertide omavaheline arutelu.
Kui arengukava arutelu käigus jõutakse sinnamaani, et me peaksime arengukavas selle (majandamisest väljas olevate metsade suhtarvu – toim) fikseerima kas mingisuguse vahemikuna või kindla protsendina, siis see ongi otsustuskoht, millisel kujul me arengukava heaks kiidame või ei kiida.
Tähtis on see, et metsandus oleks jätkusuutlik. Metsa tuleb kaitsta, metsa tuleb hoida ja metsa tuleb ka mõistlikult majandada. Seega metsa majandamine on oluline, aga seda tuleb teha mõistlikult.
Ma siiralt arvan, et kui me tahame ühiskondlikku kokkulepet saavutada sellistes küsimustes, siis metsanduse arengukava võiks olla see koht, kuhu me ühiskonnas kokku lepitud ühisosad kirja paneksime ja selle dokumendi alusel järgmised kümme aastat oma metsi kaitseksime ja majandaksime.
