Eesti seakasvatajad pöördusid ühiselt valitsuse poole – sektor on pikalt kestnud kriisidest ja ebavõrdsest konkurentsiolukorrast niivõrd räsitud, et ilma riigipoolse abita enam hakkama ei saada.
Eesti Tõusigade Aretusühistu, Rakvere Farmid ja Atria Farmid toovad ühispöördumises välja, et selleks, et Eesti seakasvatajatel oleks võimalik ellu jääda ning sektori visiooni ellu viia, vajab kodumaine seakasvatussektor kohest riigipoolset sekkumist ja rahalist tuge. Pöördumises toovad ettevõtjad välja, et minimaalne abi vajadus on 6 miljonit eurot, mis katab umbes kolme kuu puudujäägi, kuid sõltuvalt kriisi edasisest kulust võib abi vajadus ulatuda ka 12 miljoni euroni.
Lihatootmise suurimaks valdkonnaks on sealihatootmine, mis moodustas möödunud aastal toodetud lihast 55%. Aastaga on Eesti sealihatoodang vähenenud 2%, seda vaatamata asjaolule, et suudame kodumaise sealihaga katta vaid umbes 85% siseriiklikust tarbimisest.
„Kuigi Eesti seakasvatajatel oleks võimekus sealiha isevarustatus tagada, viitavad prognoosid, et sealihaga isevarustus jätkab langemist ning sealiha import kasvab. Samal ajal näiteks 2019. aastal oleks 55,6 miljoni väärtuses imporditud sealiha asendamine Eestis toodetud lihaga loonud majandusse 13,7 miljonit eurot netolisandväärtust. Samas on Eesti sealihatootmine hoolimata suurest potentsiaalist üha tõsisemas kriisis,“ märgitakse peaministrile, Riigikogu esimehele, maaelukomisjoni esimehele ja maaeluministrile tehtud pöördumises.
Eestis on puhas sealiha
Pöördumises tuuakse lisaks välja, et EFSA ja Eurostati andmetel toodetakse Eestis, võrreldes Hispaania, Taani, Poola ja Saksamaaga, kust pärineb enamus Eestisse imporditud sealihast, toitu puhtamalt, kasutades vähem antibiootikume ja taimekaitsevahendeid. Eesti seakasvatussektor paistab positiivselt silma ka EL-i nõuete täpse järgimise poolest loomade heaolu tagamisel.
Samal ajal, kui sealiha kokkuostuhinnad langesid, tõusid järsult energia ja sööda hinnad, mille tulemusel oli täistsüklilises seafarmis ühe nuumsea realiseerimisest saadav kahjum 2021. aasta seitsme kuu keskmisena 67,70 eurot. “Seakasvatusettevõtte üheks suuremaks kuluartikliks on sööt. Söödakulud loomakasvatuses kokku on aastaga tõusnud 22%, kuid seakasvatus sõltub väga suures mahus ostusöötadest, mille hind on tõusnud üle 40%. Kui veel kaks aastat tagasi oli kuu keskmise rümba kokkuostuhinna (eur/kg) ja sigade ratsiooni ühe põhikomponendi – söödaodra (eur/kg) suhe 12,36, siis selle aasta jaanuariks oli see langenud üle kahe korra, olles 5,84. Kahe aasta jooksul on söödaodra ühe tonni hind kallinenud 143 eurolt 245 euro peale,“ selgitatakse pöördumises.
Lisaks kulude olulisele kasvule paistab seakasvatus silma ka erakordselt ebasoodsa turuolukorra pärast. Kuigi söödavilja hinnad on tõusnud kõrgustesse, siis sealiha nn vabaturu kokkuostuhind on juba viimased pool aastat olnud umbes kolmandiku madalam tegelikest tootmiskuludest. See ongi kodumaise tootmise tõsise löögi alla pannud.
Oma jälje sektorile on jätnud ka COVID-pandeemia, mille aegne kokkuostuhinna langus ja sisendite tõus on tabanud ka teisi EL liikmesriike. Eriti valusalt on see mõjutanud Eesti sarnaseid väikeriike, kus väike tootmise maht ei võimalda efektiivsemat tootmist ja ekspordivõimaluste realiseerimist.
Riik toetas aasta alguses
Eesti valitsus otsustas möödunud aastal Eesti seakasvatust erakorraliselt toetada. Toetus 2,4 miljoni euro ulatuses maksti välja käesoleva aasta jaanuari lõpus. 2,4 miljonit eurot on võrreldav Eesti seakasvatuses praegustes tingimustes ühes kuus tekkiva kahjuga. See tõi mõningast leevendust, kuid praeguses olukorras vajab seakasvatus hädasti tõhusat toetust, et tootmine saaks jätkusuutlik olla.
Eesti seakasvatajatel on pikaajaline visioon ja eesmärk, kuidas Eesti sealihatootmine muuta konkurentsivõimelisemaks ning jõuda 100% isevarustatuse tasemeni. Seakasvatajad on alustanud kvaliteediprogrammi välja töötamist, mille eesmärk on ühtlustada toodangu kvaliteeti, tugevdada tarnekindlust ning luua tarbijate jaoks usaldusväärne kaubamärk „Eesti Liha“, mida tuntakse ja usaldatakse nii koduturul kui eksportturgudel. Lisaks on seakasvatajad alustanud läbirääkimisi tootjaorganisatsiooni loomiseks, et läbi koostöö suurendada oma turujõudu ning luua võimalused oma toodangule suurema lisandväärtuse loomiseks. Selleks, et Eesti seakasvatajatel oleks võimalik ellu jääda ning visioon ellu viia, vajab Eesti seakasvatus kohest riigipoolset sekkumist ja rahalist abi kogu seakasvatussektorile.
