Mullu sügisel lahvatanud energiakandjate hiiglaslik hinnatõus ei šokeerinud mitte ainult Eesti inimesi, vaid ka ettevõtteid, sealhulgas põllumajandustootjaid.
Probleem võib veelgi süveneda. Eestis on küll põlevkivivarud, kuid rohepöördel Euroopa Liit ei soosi põlevkivi põletamisest elektri tootmist ja maksustab seda hirmkallilt. Tuuleparkide ja päikesepaneelide abil ei tooda me elektrit kaugeltki piisavalt. Meil puuduvad maagaasivarud ja võimekus lähiajal tuumaenergiat tootma hakata. Seega on meie ainus võimalus vajaminevat elektrienergiat importida. Paraku ostame elektrit Nord Pooli börsi kaudu, mis ei ole turumajanduslik süsteem ega ka börs tavamõistes, vaid üks kummaline reeglistik, kus hinna määrab viimane pakkuja. See loob eeldused hinnamanipulatsioonideks ja tarbijatele müüakse elektrit ebamõistlikult kõrge hinnaga.
Suur ebastabiilsus majanduses
Energiakandjate hinnatõusu kõrval on veelgi suurem probleem Venemaa sõjategevus Ukrainas. Vastuseks sellele rahvusvahelise õiguse rikkumisele teatas Euroopa Liit sanktsioonide kehtestamisest Venemaale. See on kindlasti õigustatud samm, aga avaldab majanduslikku mõju lisaks Venemaale ka EL-i riikidele. Saksamaa teatas, et peatab gaasijuhtme Nord Stream 2 käiku andmise, millele Vene pool vastas ähvardusega, et tõstab Euroopasse tarnitava gaasi hinna kahekordseks.
Venemaa agressioon ja sellega kaasnevad vastastikused sammud põhjustavad suurt majanduslikku ebastabiilsust. Kindlasti on Eesti põllumajandustootjad valmis andma endast parima, et kindlustada meie rahva toiduga varustamine ja omatarbimist ületavates kaubagruppides ka toidukaupu ekspordiks toota.
Kujunenud olukorras on Eesti põllumajandustootjatel kindlad ootused meie valitsusele. Esiteks oleks vaja põllumajandus ja muu toidutootmine kuulutada eluliselt tähtsaks teenuseks, mille arendamist toetab valitsus nii kriiside ajal kui ka nende vahelisel perioodil. Toidukaupade eksport ja selle suurendamine on oluline, kuid väga oluline on nende valdkondade arendamine, kus meie isevarustus on alla omatarbimise.
Teiseks on äärmiselt oluline kasvavate sisendhindade negatiivsete mõjude leevendamine. Kui valitsus kehtestas eraisikutele ja korteriühistutele toetusmeetmed elektri- ja kaugkütte hinnatõusu leevendamiseks, siis ettevõtjad jäeti hinnatõusu meelevalda. Taluliit on teinud valitsusele ettepaneku töötada toidutootjate jaoks välja börsihinnast sõltumatu elektripakett, mille hind kujuneks elektri reaalsete tootmiskulude põhjal ja mille hinnakujundus alluks konkurentsiameti ehk riigi kontrollile.
Loomulikult ootame, et vaadataks põllumajandustootjate sisendhindade tõusu tervikuna, et leida eri meetmeid kiire hinnatõusu leevendamiseks. Olgu selleks siis võimalus osta elektrit börsiväliselt, madalamad aktsiisimäärad erimärgistatud diislikütusele või tootjatele kriisiabi maksmine, et keerulise olukorraga toime tulla.
Milline on meie pikk plaan?
Hinnašokkide, kriiside ja sõdade kõrval ning kiuste tuleb tegeleda ka pikemaajaliste plaanide seadmisega. Kui ma enne juhtisin tähelepanu toiduga isevarustuse olulisusele, siis sama oluline on ka elektrienergiaga isevarustuse saavutamine. Eesti poliitikud on kiiduväärselt püüdnud välis- ja kaitsepoliitikas langetada konsensuslikke otsuseid, aga ka energeetikapoliitikas tuleks kiiresti ühiste otsusteni jõuda. Me vajame läbimõeldud taastuvenergia arendamist ja põllumajandustootjad on valmis andma siin oma panuse.
Rõhutan, et meil on aeg üle vaadata Eesti isevarustatuse tase nii toidu- kui ka energiatootmises ja teha jõulised sammud selles suunas, et vähendada oma sõltuvust teistest riikidest. Selleks on vaja strateegilist lähenemist, mis aitaks meil riigina kriisides paremini toime tulla, kaitstes oma rahvast. Toit ja elekter on midagi, milleta me tänapäeval hakkama ei saa.
