Venemaa sissetung Ukrainasse paneb tõsiselt mõtlema (toidu)julgeolekule. Sõda Euroopa viljaaidas ja sanktsioonid agressorile toovad endaga kaasa tõsised katsumused maailma toidusüsteemile, raskused varustuskindluse tagamisel ja suure hinnatõusu.
Eesti võime oma inimesi toiduga varustada on pigem hea, aga kahjuks mitte kõikides valdkondades. Sõltuvalt ilmast toodetakse Eestis kohalikust tarbimisest kaks–kolm korda rohkem teravilja ja 1,5 korda rohkem rapsi. Sellele aastale läheme õnneks vastu rekordilise talivilja pinnaga. Tugevalt ekspordile orienteeritud piimasektoris on isevarustatuse tase püsinud üle 160%.
Palju kehvem on olukord lihasektoris, kus suudame toota vaid ca 80% vajalikust, seejuures alla 85% kõige enam tarbitavast sealihast ja 62% linnulihast. Veiseliha tootmine ja tarbimine on peaaegu tasakaalus. Vähikäiku teeb aiandus, kus värske köögivilja isevarustatuse tase on vaid 41% ja kartulil 59%. Rääkimata alla 7% isevarustatusest puuvilja ja marjadega.
Kuidas tõsta isevarustatust?
Ühelt poolt tunneme rõõmu, et meil on olemas heal tasemel teravilja-, rapsi- ja piimatootmine, mis lisaks oma rahva toitmisele suudab pakkuda toodangut ka välisturgudele. Teisalt on päris sageli küsitud, kas meil on ikka vaja nii palju teravilja ja piima toota?
Jah, toidujulgeolekust rääkides on igati asjakohane analüüsida, kuidas tõsta isevarustatuse taset impordist sõltuvates sektorites. Kuid kahtlen sügavalt arusaamas, et nn ületootmise arvelt saab parandada nn alatootmise valdkondade seisu. Eksport peegeldab sektori rahvusvahelist konkurentsieelist, mille kasutamata jätmine poleks nutikas.
Toidujulgeoleku puhul pole küsimus pelgalt tootmise ja tarbimise statistikas. Toidujulgeoleku kindlustavad inimesed. Oluline on küsida, kui hästi tulevad iga päev toime meie põllumajandusettevõtted ja toidutööstused. Kas neile on tagatud ausad tingimused väliskonkurentidega võistlemiseks? Tajun praeguses olukorras suurimat ohtu selles, et riigid asuvad kodumaise toidutootmise kindlustamiseks n-ö võidurelvastuma ja meie ettevõtted jäävad vaeslapse rolli. Valitsus on küll viimastel aastatel pisut langetanud kütuseaktsiise ja põllumajandust erakorraliselt toetanud, aga üldiselt tulevad meil võrreldes teiste riikidega otsused kodumaise toidutootmise toetamiseks päris raskelt.
Oleme aastaid rääkinud, et toit ei tohiks olla liiga odav. Samas tarbijana olin hiljuti toidupoes harjumuspärast kodumaist rapsiõli ostukorvi pannes jahmunud. Senise 1,89 euro asemel vaatas hinnasildilt vastu uus hind 3,89 eurot. Üks asi on ootamatu hinnašokk, aga kardan, et rajud hinnatõusud panevad tarbijaid kodumaisele toidule soodsamaid alternatiive otsima. Letis oli ka 2,29 eurot maksev importtoode, mis kardetavasti hakkab üha sagedamini Eesti inimeste ostukorvi pugema. Varem või hiljem jõuame küsimuse juurde, kas toiduainete kiire hinnatõus on meie tarbijatele tegelikult jõukohane ja milliseid muutuseid toob hinnaralli kaasa inimeste ostukäitumises.
Tundub, et esialgu pakub osades põllumajanduse valdkondades hüppeliselt tõusnud turuhind põllumajandustootjatele leevendust, kuigi kuklas tiksub teadmine, et ükskord sööb sisendite veelgi suurem hinnatõus selle rõõmu ära. Loodame, et arvukad kriisid on meie ettevõtjaid karastanud ja ka praegu suudetakse toime tulla.
Ümberkorraldused tootmises
Tekkinud olukord paneb paljud asjad uude valgusesse ja ümberkorraldused tootmises on paratamatud, et otsida importsisenditele kodumaiseid alternatiive, leida säästmisvõimalusi või paremini ära kasutada ettevõttesiseseid ressursse. Küllap aitab uus olukord saavutada ka mitmeid keskkonnaeesmärke, kui vaid Euroopa Komisjon oma kohati arutuid rohealgatusi tagasi hoiaks ja ettevõtjatele pisutki hingamisruumi annaks.
Kindlasti on oluline suurendada investeeringuid kohalike ressursside kasutamisse, taastuvenergeetikasse ja ringmajandusel põhinevatesse lahendustesse, et vähendada Eesti sõltuvust kolmandate riikide energiast, toorainetest ja väetistest. Põllumajandussektor pakub siin mitmeid võimalusi.
