Maailm seisab silmitsi mitmete probleemidega, mis ohustavad toiduga kindlustatust ja ühiskonna heaolu. Isegi kui sellel aastal on osades Eesti põllumajanduse tegevusvaldkondades olukord kas rahuldav või isegi hea, siis natuke pikemas vaates seisavad meie toidutootjad suurte väljakutsete ees.
Koroonakriis pole veel täielikult lahenenud, kuid Venemaa sissetung Ukrainasse on esile toonud uued väljakutsed Euroopa energiaga varustamisel, inimeste toiduga kindlustamisel ja põllumajanduseks vajalike tootmissisendite kättesaadavusel. Praegust olukorda pingestas ka enneolematult kuum ja põuane ilm mitmetes Euroopa piirkondades.
Energiakriis on põllumajandus- ja toidutootjad pannud suure surve alla – kellele on mureks väetiste, kellele gaasi väga kõrge hind ja kättesaadavus. Tootmise majanduslikud riskid on oluliselt kasvanud. Samal ajal seisavad Eesti põllumehed silmitsi Euroopa roheleppest tulenevate väljakutsetega ning suurte muutustega EL-i ühise põllumajanduspoliitika rakendamisel alates 2023. aastast.
Nõuded ebarealistlikult kõrged
Euroopa roheleppe eesmärgid käidi välja enne kumulatiivseid kriise, mis meid on tabanud 2020. aasta algusest alates. Üldised eesmärgid vähendada keemiliste taimekaitsevahendite kasutamist ja riski ning suurendada põllumajandusmaade elurikkust on õiged, kuid Euroopa Komisjoni pakutud meetodid nende eesmärkide praktiliseks saavutamiseks on paljudes valdkondades vägagi küsitavad.
Usun, et Eesti põllumajandus on aja jooksul muutunud üha säästlikumaks ja peame selle suunaga jätkama. Ülla eesmärgiga koostatud Euroopa roheleppe raames kavatsetakse meie põllumajandusele seada siiski põhjendamatult kõrged ja ebarealistlikud nõuded. Euroopa Komisjoni viimased algatused on seotud ränkade kohustustega taimekaitsevahendite kasutamise vähendamiseks ja loomakasvatuse piiramiseks. Komisjon elab justkui paralleelmaailmas: tugev ideoloogiline tahe jätab uute ettepanekute tegemisel tahaplaanile vajaduse arvestada praeguse julgeolekuolukorraga maailmas, toiduga varustatuse prioriteetsuse ning üha uute nõuetega kaasnevad majanduslikud aspektid. Sel viisil tegutsedes aga toidutootmine Euroopas väheneb ja asendub kolmandatest riikidest imporditud toiduga, mille kvaliteet on halvem ja ökoloogiline jalajälg palju suurem.
Välja pakutud strateegia „Talust taldrikule“ keskendub eelkõige kliimamuutustele ja elurikkusega seotud väljakutsetele, aga praeguses olukorras on 2019. aastal tehtud plaanide muutmine üsna vältimatu. Tuleb uuesti leida tasakaal jätkusuutlikkuse kõigi kolme mõõtme – majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane – vahel. Vaja on meetmeid, mis aitaksid meie põllumeestel toidutootmist jätkata ja tagada neile majanduslik tasuvus. Oluline on ka tarbijatele taskukohaste hindadega toidu kättesaadavus. Peame kindlalt seisma kohaliku toidutootmise eest, sest toiduainete impordi suurenemine ohustab meie toidujulgeolekut, põllumeeste sissetulekuid ega lahenda ka kliimamuutustega seotud probleeme.
Käsud ja keelud säästu ei too
Pean väga oluliseks, et pakuksime lahendusi ja toetaksime poliitikaid, mis aitavad vähendada põllumajanduse sõltuvust imporditud energiast ja tootmissisenditest. Säästliku põllumajanduse edendamiseks peame jõuliselt edasi liikuma uute taimearetustehnoloogiate ja alternatiivsete taimekaitsevahendite kättesaadavaks tegemisega. Põllumajanduse keskkonnasäästu saavutamise lahenduseks pole mitte käsud ja keelud, vaid teadmistepõhisus, innovatsioon ja kaasaegne tehnoloogia. Täppistootmine ja IT-lahendused nii põllul kui laudas aitavad kaasa nii efektiivsemale kui säästlikumale tootmisele, kuid suurandmete kasutamise potentsiaal on suures osas veel kasutamata.
Uus ÜPP toob tulevast aastast endaga kaasa nii reeglite muutumise kui paljude jaoks ka toetuste nominaalse vähenemise. Kuigi roheleppe eesmärgid on ambitsioonikad, siis ÜPP eelarve ei suuda nende eesmärkide ja elukalliduse kiire suurenemisega kaasas käia, seega on äärmiselt tähtis suurendada põllumajanduspoliitika eelarvet.
