Toidutootmise ja -tarbimise vahelise distantsi vähendamine on Euroopa Liidu „Talust taldrikule“ strateegia üks peamisi juhtmotiive. See ei tähenda, et kõik linnainimesed peaksid hakkama ise toitu tootma, uuenduskohti tuleks pigem otsida tarne- ja väärtusahelatest.
Kuigi lühikesi tarneahelaid oma eri vormides (taluturud, OTT, talu- ja kogukonnapoed, veebipoed jne) on üha lisandunud ja loodetavasti see areng jätkub, on tarbijate ja toidutootjate lähendamiseks oluline ka supermarketist toitu ostvale tarbijale toote ja selle tootmise kohta täiendava info andmine. Seda ootusega, et täiendav info aitab tarbijal langetada võimalikult hästi tema võimalustele ja eelistustele, sh jätkusuutlikkusega seotud ootustele, vastavaid valikuid. Kui makromajanduse, sissetulekute, hindade ja tarbimise statistika annab üsna selge pildi tarbijate võimalustest, siis tarbijate eelistustega on paremini kursis toidutoojad ja kaubandusettevõtted, kuid põllumajandustootjad ja laiem avalikkus mitte nii väga. Seetõttu on tarbijate eelistuste parem tundmaõppimine roheülemineku oluline edutegur.
Uuriti tarbijate eelistusi liha- ja piimatoodete tarbimisel
Saamaks teada tarbijate eelistusi piima- ja lihatoodete tarbimisel viidi projekti SustainIT raames Eestis, Soomes, Rootsis ja Saksamaal läbi tarbijaküsitlus loomade tervise- ja heaolumärgiste ja info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate (IKT) vahendite kasutamise kohta. Eestis koguti 1000 elaniku vastused 2022. aasta aprillis ja mais.
Uuringust selgus, et Eestis on vaid 1% puhtalt taimetoitlased ning ei söö liha, piimatooteid ega teisi loomse päritoluga tooteid.
Vastanutest 90% söövad regulaarselt kõike ning 9% enamasti taimseid toiduained ning aeg-ajalt ka liha- või piimaooteid. Kõige nooremas vastajate vanuserühmas (18–34 aastat) oli puhtalt taimetoitlasi 2% ja kõigesööjaid 87%. Ka Saksamaal, Rootsis ja Soomes jäi ainult taimset toitu söövate tarbijate osakaal 1–2% juurde, kuid võrreldes Eestiga oli neis riikides vähem kõigesööjaid (75–79%) ja rohkem neid, kes ei tarbi üht või teist liiki loomse päritoluga toiduaineid (18–24%), st teevad nüansseeritumaid valikuid.
Seega tuleb tõdeda, et puhtalt taimetoitlasi on täna Eestis väga vähe, kuid teiste riikide kogemus ja noorema vanusegrupi eelistused viitavad sellele, et suurenemas on selliste tarbijate osakaal, kes söövad loomse päritoluga toiduaineid harva või ei tarbi kas liha- või piimatooteid.
Tarbijal ilmselt napib teadmisi loomaheaolust
Liha mittesöövad vastajad nõustusid kõige enam väidetega, et lihatootmine ei ole keskkonna ega kliima suhtes jätkusuutlik, liha söömine on vastuolus nende eetiliste tõekspidamistega ja et liha söömine on tervisele kahjulik. Vastuolu eetiliste tõekspidamistega nenditi kõige enam vanuserühmas 18–34 aastat, vanuserühmas 55–74 aastat oli kõige rohkem neid, kes nõustusid väitega, et liha söömine on tervisele kahjulik.
Kõigis riikides oli tarbijate jaoks ostuotsuste langetamisel kõige olulisemaks teguriks toote maitse. Eestis, Soomes ja Saksamaal oli tähtsuselt teine mõjutegur toote hind. Rootsis oli see mõjukuselt alles neljas tegur ning hinnast tähtsamaks peeti toiteväärtust ja loomaheaolu märgistust. Viimase osas oli Saksa tarbijate huvi peaaegu sama suur kui rootslastel, kuid Eesti tarbijate jaoks oli loomaheaolu märgistus ostuotsuste tegemisel kõige väiksema kaaluga. Tõsi, Eestis kasutatakse toodetel loomaheaolu ja -tervisega seonduvat infot või märgiseid väga vähe, mistõttu tarbijad ei saagi ostuotsuste tegemisel seda arvesse võtta.
Üllatavalt väheoluliseks pidasid Eesti tarbijad ka märgistust mahetootmise ning tootmise jätkusuutlikkuse kohta. 5-punktisel skaalal oli nende tegurite keskmine hinne vahemikus 2,9–3,1, samas kui maitse puhul oli see 4,7 ja hinna puhul 4,3. Eespool esiletoodud trendidega kooskõlas peetakse vanuserühmas 18–34 loomaheaolu ja jätkusuutlikkuse märgistust olulisemaks kui ülejäänud vanusegruppides, mistõttu noorem tarbijasegment eristub oma ootustelt ja vajab toidu tootjatelt eraldi tähelepanu.
Uuringus palusime vastajatel hinnata, millised 13-st ette antud loomaheaolu ja -tervise aspektist on neile toitu ostes olulisemad. Kõige olulisemaks osutus see, et loomadel ei esineks tervishäireid ja nad ei oleks haiged.
Olulisuselt järgmised tegurid olid vähene ravimite kasutus ning liigiomane söötmine, toitumus ja karjatamine. Kõige vähem oluliseks peeti lühikesi transpordiaegu (nt tapamajja).
Kõigile teguritele antud hinnangud olid küllaltki sarnased, mis viitab, et tarbija teadmised loomaheaolu ja -tervise näitajatest on ilmselt vähesed.
Tarbijad on nõus lisainfoga toodete eest rohkem maksma
Teema komplekssust arvestades on tulemus ootuspärane. Siiski märkis 71% vastajatest, et praegu nad ei saa piima- ja lihatoodete tootjatelt piisavalt palju infot loomaheaolu ja -tervise kohta. Tarbijate hinnangul peaksid loomaheaolu ja -tervise märgistused toodetel olema võimalikult lihtsad, nt kasutama punkti- või värviskaalat. Seega näitavad uuringu tulemused, et tarbijatele läheb loomade heaolu ja tervis korda ning teema nüansirohkuse tõttu on vajalik kokkuleppelise koondnäitaja loomine.
Kuna tarbija sissetulek ja toote hind on ostuotsuste langetamisel olulise mõjuga, siis on oluline teada, paljud tarbijad oleksid nõus täiendavate omaduste ja infoga toote eest kõrgemat hinda maksma.
Uuringu tulemustest selgus, et 51% Eesti tarbijatest on nõus loomaheaolu ja -tervist puudutava info olemasolul toodete eest rohkem maksma. Ka selle küsimuse puhul esines vanuserühmade vahel erinevusi. Nooremate tarbijate (18–34 aastat) seas oleks nõus rohkem maksma 63% vastanutest.
Teistes riikides oli täiendava loomaheaolu ja -tervise aspektide info puhul nõus enam maksma oluliselt rohkem tarbijaid – Saksamaal oli selliseid tarbijaid 69% ja Soomes 85%. Kuigi taoliste küsimuste puhul võivad tarbijate tegelikud ostuotsused erineda sellest, millist muljet endast küsitlusele vastates soovitakse jätta, võib siiski pidada usutavaks, et tulevikus suureneb ka Eestis tarbijate hulk, kes oleksid nõus lisainfoga täiendatud toodete eest maksma ühtlasi kõrgemat hinda.
Oleme projekti käigus välja selgitanud, et praegu Eestis piima- ja veiseliha tarneahelas loomaheaolu ja -terviseinfot ahela eri lülide vahel ei vahetata ja tarbijani ei viida (Soomes ja Saksamaal seda mingil määral tehakse). IKT-lahenduste kasutuselevõtt ja tarneahela lülidevahelise andmevahetuse sisseseadmine teeks selle võimalikuks, aga see ei juhtu iseenesest – vaja on selget stiimulit, kuid tarbijate poolelt vähemalt lähiajal pole ilmselt seda tõuget oodata realistlik. Vaadates aga teiste väärtusahela lülide ja laiemalt toidutootmisega seotud osapoolte poole, on võimalik leida mitmeid kaalukaid argumente loomaheaolu ja -tervise valdkonnas digitaliseerimise arendamiseks.
Kaalukad argumendid digitaliseerimise arendamiseks:
- Meil on osa vajalikust taristust Eesti Põllumajanduse Jõudluskontrolli AS-i (EPJ) andmebaasi ja rakenduste ning PRIA loomade registri näol olemas. Olemasolev funktsionaalsus võimaldab koguda palju andmeid, sh loomatervise näitajate kohta, ning osad veisekasvatajad neid võimalusi ka kasutavad.
- 2023. aastal on käivitumas loomade tervist edendavate kõrgemate majandamisnõuete toetus, esialgu piimaveistele suunatult. Piimaklastri karjatervise auditiprogrammi pilootprojekti kogemus näitas, et EPJ-i andmebaasis ja ettevõtete karjahaldustarkvaras asuv info on äärmiselt oluline töövahend. Seda nii karjatervisega tegelevale loomaarstile ja farmijuhatajale, kuid majanduslikus mõõtkavas (rahanumbrites avaldatud karjatervisekulude näol) ka ettevõtete juhtidele ja omanikele. Toetuse rakendamine annab loodetavasti tõuke andmevahetuse tõhustamisele farmide karjahaldusprogrammide ja EPJ-i vahel, mis loob võimaluse andmete senisest laialdasemale kasutamisele.
- Antimikroobikumide kasutamine ja nende kasutamise vähendamine on üks „Talust taldrikule” strateegia olulisi teemavaldkondi, kuid esmalt oleks vaja senisest paremat ülevaadet nende kasutamisest. Kõige tõhusam viis selle eesmärgi täitmiseks on IKT-lahenduste laialdasem kasutamine.
- Karjatervist puudutavate andmete integreerimine teiste andmebaasidega loob võimaluse oma karja tervisenäitajate võrdlemiseks teiste sarnaste karjadega. See aitaks leida enda karja nõrgad kohad ja nende näitajate osas kõige tulemuslikumad farmid (st praktikud), kellelt edutegurite osas šnitti võtta.
- Loomade haigestumise ja raviandmete seostamine geneetilise potentsiaali ja toodangu näitajatega võiks anda olulise materjali ka teadlastele, loomaarstidele ning tõuaretajatele, et nad oskaksid aretuseks välja valida vastupidavamaid isendeid.
- Meie toidutööstuste eksporditurgudel hakatakse õige pea rohkem huvi tundma selle vastu, kuidas tootmine Eestis käib. Selle asemel, et igast farmist eraldi andmeid koguda, võiksime oma digiriigi potentsiaali ära kasutades siin ka töötleva tööstuse klientide vajadustele vastata.
- Poliitikakujundajate ootus ärimudelite uuendamise suhtes on tuntav, kuid väärtuspakkumine ja turundusargumendid peaksid olema ka tõendatavad. Väärtusahela ülene digitaliseerimine aitab luua eeldused uute ärimudelite tekkeks. Turundusargumendi tõestamine toimub toiduainetööstuse kvaliteedikontrolli programmide kaudu. Kindlasti on võimalik meie tööstuste kvaliteedikontrolli programmidele saada täiendavat sisu hästi agregeeritud digitaalseid andmeid kasutades.
- Praktiline kogemus innovatsiooniprojektidega on näidanud, et uuenduste väljamõtlemine, katsetamine, juurutamine ja tulemusteni (mõjuni) jõudmine on pikk protsess. See võib kesta kokku 5–10 aastat.
Praegusel heitlikul ajal võib tunduda luksusena mõelda sellele, millised on tarbija ootused 10 aasta pärast. Kuid selleks, et vastata tulevikutarbijate ootustele tuleb tegutseda praegu.
Tulemusi saab hinnata positiivseteks
Kokkuvõtteks saab tarbijauuringu tulemusi hinnata julgustavaks. 71% tarbijatest sooviks saada enam infot looma tervise, heaolu jne osas. See peaks julgustama tarneahelat koostööle, et tarbijale sellist lisaväärtust digitaalsete andmetega tõendatud kvaliteedikavade näol pakkuda.
Meil on tegelikult head eeldused loomaheaolu ja -tervise valdkonnas digitaliseerimise kiirendamiseks ning sellega kaasnevaid võimalikke kasusid ehk „porgandeid“ on omajagu. Teadupärast aitab just porgandite söömine nägemist parandada, et seeläbi suuremat pilti selgemalt näha.
