Ühine tegutsemine, kus ettevõtted on osanike või juhtorgani liikmete või ühiste ärihuvide kaudu seotud, on ärikultuuris tavapärane. Selline seotus ja ühiselt tegutsemine on loomulik ning võib majanduslikult ja äriliselt olla mõnikord isegi vajalik. Küll aga tuleb selliseid ettevõtete vahelisi seoseid arvesse võtta toetuste määramisel ja piirmäärade arvutamisel.
Avalikust rahast makstavad toetused peavad kõigi õigustatud isikuteni jõudma võrdsetel alustel. Selle tagamiseks on toetuse saamise tingimustes punkte, mille abil välistatakse toetuste koondumine ühe ja sama isikute ringi kätte.
Seadustes täpselt kirjas
Seda, kas tegu on iseseisvalt või ühiselt tegutsevate ettevõtetega, reguleerib Eesti ja Euroopa Liidu seadusandlus. Kasutatakse mõisteid nagu „valitsev mõju“, „põllumajanduslik majapidamine“, „autonoomne ettevõte“, „seotud ettevõte“ või „partnerettevõte“ vms. Paljude jaoks on need mõisted keerulised, aga põhimõtteliselt on kõigi nende eesmärk eristada iseseisvalt tegutsevad ettevõtted neist, mis tegutsevad koostöös või sõltuvussuhtes teiste ettevõtetega või mis on omavahel seotud füüsiliste või juriidiliste isikute kaudu.
Selline määratlemine aitab riigil eristada toetusi vajavaid sihtgruppe ja tagada toetuste maksmisel olukord, et ettevõtted ei saaks toetustega liialt suurt konkurentsieelist teiste sarnaste ettevõtete ees.
Oluline on meeles pidada, et ühiselt tegutsemise hindamisel ei ole oluline mitte niivõrd toetust taotleva ettevõtja range õiguslik määratlus, vaid ka majanduslik vaatepunkt. Teisisõnu – kui toetusi taotlevate ettevõtete vahel on tugev majanduslik side, on toetuste mõttes majanduslikult tegemist ühe ja sama ettevõttega. Kuna ettevõtete seotusele viitavad asjaolud ei ole piiritletud, siis tuvastatakse ettevõtete omavaheline seotus alati juhtumipõhiselt.
Euroopa Komisjon on ettevõtete suuruse määramiseks koostanud nimekirja tunnustest, mis võivad viidata ettevõtete sellisele omavahelisele seotusele, kus tuleks kaaluda nende üheks lugemist. Need on järgmised:
- õiguslikult sõltumatud juriidilised isikud asuvad samal aadressil või kasutavad samu äripindu;
- ärisuhted toimuvad ainult ühingute eneste vahel (arveid esitatakse vaid vastastikku);
- ühingutel ei ole käivet arvete tasumiseks;
- ühingutel on samad või siis üksteist täiendavad tegevusalad (üks toodab, teine müüb);
- ühingutel on samad töötajad;
- osanikud ja/või aktsionärid on lähikondsed;
- üks ühing on jagatud kaheks, st tegevusalad on tekitatud kunstlikult, kuigi tootmine on sisuliselt üks.
Ettevõtete seotuse tuvastamisel võetakse arvesse kõik isikulised, asukohalised ja tehingulised asjaolud. Kui erinevad ettevõtted tuleks eeltoodud kriteeriumite alusel üheks lugeda, siis ei tähenda see automaatselt, et tal poleks õigust toetust saada. Üldreeglina ei määrata üheks loetavale ettevõttele toetust siis, kui ta ei vasta toetuse saamise nõuetele või kui ta on varem toetusi saanud ja uue toetuse määramisega oleks lubatavate toetuste limiiti ületatud.
Mõnel tekib soov petta
PRIA praktikas on ette tulnud ka olukordi, kus väliselt justkui sõltumatute ettevõtete kaudu on püütud saada toetusi, milleks neil tegelikult õigust ei ole. Kui ühe kasusaaja või huvigrupi ümber tekitatakse formaalselt sõltumatute toetuskõlbulike ettevõtete võrgustik, mis ongi loodud eelkõige toetuste saamise eesmärgil, siis tekitab see ebaausa konkurentsiolukorra. Sellisel juhul koonduksid toetused kindlate huvigruppide kätte ja ausad taotlejad võivad toetusest ilma jääda.
PRIA eesmärk on tagada, et kõigil taotlejatel oleks toetustele võrdne ligipääs. Kui taotleja kasutab ebaausaid võtteid, siis võib see talle kaasa tuua mitte ainult toetusest ilmajäämise, vaid ka halduskaristuse. Arusaamatuste vältimiseks palume taotlejatel eelnevalt kindlasti hinnata enda võimalikku seotust teiste ettevõtetega ja toetustaotlust esitades võimalikust seotusest PRIA-t informeerida, et oleks võimalik hinnata taotleja nõuetele vastavust. Seeläbi saab vältida võimalikke hilisemaid tagasinõudeid või ka halduskaristusi.
