Harjumaal Kuusalus asuvas Hinnu seafarmis on sigu kasvatatud ligi pool sajandit, sellest 30 aastat Ulve ja Kalmer Märtsoni eestvedamisel. Nende sihikindla töö tulemusel kuulub farm näitajate poolest Eesti tipptegijate hulka.
Ulve ja Kalmer tulid 1989. aastal Kuusalu kanti pärast Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetamist, sest siin on Ulve lapsepõlvekodu ja Kuusalu alevikus ootas noori Ulve isa ehitatud maja. Kalmer oli lõpetanud põllumajanduse mehhaniseerimise ja Ulve veterinaaria eriala. Läks nii, et mõlemad noored spetsialistid leidsid töö: seafarmis vajati loomaarsti ja farmi majandusjuhataja oli pensionile jäämas. „Kindlasti oli tegemist pisut juhuse ja ka hetkeotsusega, kuid eks sellised valikud tihti määravadki meie tuleviku,“ sõnab Ulve Märtson.
Kui algas perestroika, otsustati Kuusalu kolhoosis kaasa minna isemajandava Eesti ehk IME programmi ideega ja Hinnu seafarmist sai eraldi pangaarvega isemajandav allüksus. 1993. aasta märtsis läks aga kolhoos likvideerimisele ja kuu aega hiljem algas selle varade erastamine. Kalmer Märtson vedas seafarmi erastamist ja 1994. aastal moodustati usaldusühing Hinnu Seafarm, mis 30. detsembril 1996 kujundati ümber osaühinguks. Mõlemad abikaasad on farmi osanikud.
Ulve kirjeldab värvikalt kolhoosist pärandusena saadud seafarmi ja selle eluolu. Sigadele keedeti söök või õigemini küll lasti see leigeks suurtes söödasegistites ja veeti elektriliste akukärudega hommikul ja pealelõunal lauta. Võib vaid ette kujutada, millised olid loomad praktiliselt ventilatsioonita hoonetes söögi eest võideldes. Lisaks toob Ulve välja päevast päeva kestnud kohutava raiskamise: kogu söök, mis loomadel õhtul söömata jäi, oli hommikuks riknenud, kraabiti künast välja ja visati ära.
Kohe algas ka jõusöödakriis. Söödavilja loomadele ei jätkunud. „Omavahel naljatasime, et sellel perioodil tundsime jaamaülemaid ja rööpaseadjaid, et vagunid söödaviljaga võimalikult kiiresti Tallinna Viljasalve jõuaksid,“ meenutab Ulve. Kohe alguses otsustasid värsked farmiomanikud, et loomad peavad kaks korda päevas süüa saama. Päästjaks osutus Moe piiritusetehase kartuli pulbi-praagamass ja kaerakliid, mida lisaks teraviljale söödale lisati.
Raiskamisele tehti lõpp
Peagi alustati farmi rekonstrueerimisega. Esmalt paigaldati lautadesse kuivsööda automaadid, nende täiteliinid ja ehitati õue söödapunkrid. Taheti lõpetada sööda raiskamine ja parandada lautade mikrokliimat. „Ühel päeval kogunesime Tamsalu Teraviljakombinaadis, et kokku leppida põhinäitajates, mida eri vanusegruppide loomad vajavad ja mida sööt peab sisaldama. Seal olid Andres Hellenurme, Urmas Laht, mina ja Kalmer Märtson,“ mäletab Ulve.
Asjad arenesid kiiresti ja juba 1996. aastal alustasid seakasvatajad koostööd Farm Planti Taebla söödatehasega. Samuti tekkis Märtsonitel võimalus minna Rootsi seakasvatajate juurde õppima, kuidas seal sigu kasvatatakse ja söödetakse. Siiani meenutavad nad naljatoonil, kuidas said Rootsist kasutatud tiinusetestri, mida nad aga algul väga uskuda ei tahtnud. „Piiksub, mis ta piiksub, aga oma silm on ikka kindlam,“ muigab Ulve. Tagantjärele ütleb ta, et kogu seafarmi pidamise aja jooksul on kõige suurem peavalu olnud lõputu rekonstrueerimine sel moel, et tootmine jätkuks ja loomad oleks hoitud.
Hea jõudluse ja viljakusega sead
Väliselt on Hinnu seafarm siiani samasugune nagu 1994. aastal. Ühtegi uut lauta ei ole ehitatud, kuid hoonete sisu on täielikult uuenenud. Tänu kuivsöötmisele, paremale ventilatsioonile, optimaalsele pinnakasutusele ja loomade kiiremale kasvule on loomade arv kaks korda suurem kui varem. Seafarmis on praegu umbes 11 000 rõngassaba, nende hulgas 775 emist.
Loomade jõudlus ja viljakus on aastate jooksul väga palju muutunud. Eriti südantsoojendav on emiste viljakusnäitajate paranemine – tänapäeval sünnib Hinnu seafarmis keskmiselt 16 põrsast emise kohta.
Õigete investeeringute ja töötajate tubli töö tunnistuseks on ka emiste poegimise protsent, mis näitab, et loomad tiinestuvad ja püsivad poegimiseni karjas. Kui Eesti keskmine emiste poegimise protsent oli 2022. aastal 76,6, siis Hinnu seafarmis oli see keskmiselt 89,1%. Farmis on 24 töötajat, kellest kõik ei ole tööl täiskohaga, kuid nende hulgas on palju pikaajalisi töötajaid. Ulvest kumab hool oma töötajate suhtes, ta nimetab neid farmi südameks. „Meie töötajate seas on olnud siiani väga väike voolavus ja ega me ka ise ei ole valmis kellestki kergekäeliselt loobuma. Uue töötaja õpetamine võtab palju aega ja energiat,“ ütleb ta.
Hinnu seafarm ei ole kuulunud Rakvere lihakombinaadi (HKScan) kontraktorsüsteemi. Aegade jooksul on sigu ka eksporditud, kuid praegu lähevad elussead Eesti lihatööstustesse. Farmi juures tegutseb ka väike tapamaja, kus tapetakse vähesel määral ainult oma farmi sigu. Nii saavad ümberkaudsed inimesed kohapealt liha osta ja seda võimalust kasutatakse hoolega.
Hinnu seafarmil on ka Tallinnas mõned kliendid, kellega on koostööd tehtud mitukümmend aastat. Tõsi, kuna pealinna viidavad kogused on väikesed, on alati küsimus, kas ostja on valmis vastavat hinda maksma. „On tarbijad, kes ostavad kvaliteeti. Nad on nõus sõitma ka minu juurde liha järele. Ostetakse teadmist, kus ja kuidas on loom kasvatatud ja tapetud,“ märgib Ulve.
Mis aitas kriisiaja üle elada?
Viimased kriisiaastad on Ulve sõnul Hinnu seafarmis üle elatud tänu asjaolule, et ettevõttel pole laenusid. Paraku tuli vähendada ka põhikarja loomade arvu ja seda praegu suurendada pole plaanis. Ulve sõnul ollakse praegu endiselt n-ö ellujäämise faasis, sest kriisist tekkinud miinus on suur ja hoiupõrsas tühi. Riigi toetus oli väga abiks, kuid küsimus on, kui kaua teha niimoodi äri, mis toodab miinust ja vajab pidevalt omanike rahasüste.
Hinnu seafarm on Eesti Tõusigade Aretusühistu liige ja Ulve Märtson aretusühistu nõukogu liige. Ulve usub, et seakasvatus saabki Eestis jätkusuutlik olla ainult siis, kui suudame arendada ühistegevust, sest üksi tegutsedes ei ole su hääl kuuldav. Samas tunnistab ta, et tal on ühistegevusest ka ettevaatlikuks tegevaid kogemusi.
Tandemina koos aastakümneid
Abikaasad Kalmer ja Ulve on koos töötanud 34 aastat ja saanud aastal 2004 ka parima seakasvataja tiitli. Ulve arvab, et ehk peitub hea ja toimiva koostöö võti selles, et kahekesi katavad nad praktiliselt kogu farmi vajaduse, samas ei dubleeri oskustes üksteist. „Minu rida on veterinaaria, söötmine ja aretus ehk farmi loomakasvatus. Kalmer jälgib ettevõtte finantse, farmitehnika töökorras olekut ja investeeringuid,“ selgitab Ulve ja lisab, et muidugi võtavad nad tööd ka koju kaasa ja on valmis 24/7 reageerima.
Märtsonite kohta kehtib ütlus „kes teeb, see jõuab“. Nad mõlemad on aktiivsed Kuusalu vallaelu korraldamises. Lisaks teeb Ulve loomaarsti tööd ja on aastaid olnud MTÜ Veljo Tormise Kultuuriselts juhatuses.
Hinnu seafarmi tulevikust rääkides nendib Ulve: „Ilmselgelt tuleb mõtlema hakata, mis edasi ja kas on kedagi, kes meie tööd jätkaks. Sellega on väga keeruline. Oma lapsed on aru saanud, et kerge ala seakasvatus ei ole.“
Kommentaar
Anu Hellenurme, Eesti Tõusigade Aretusühistu juhatuse esimees
Ulve on sihikindel, uudishimulik ja suure töötahtega inimene. Tema jaoks on oluline elu maal, toidutootmine ja toiduohutus. Ulve on seafarmi omanikust veterinaararst ehk karjatervise arst. Karjatervis on kõige alus!
Oma hinge toidab Ulve Veljo Tormise Kultuuriseltsis, kus ta on aastaid tegutsenud juhatuse liikmena. Tema arvates on kultuur see, mis liidab eri põlvkondi ja piirkondi. Ulve väärtustab inimesi, pärimuskultuuri ja traditsioone, sest nii ehitame veel parema Eesti!
