Märtsi lõpus Tartu Loodusmajas toimunud keskkonnatervise konverentsi ettekanded ja arutelud tiirlesid kliimateemade ja keskkonnatervise ümber. Milliseid ülesandeid seab tulevik põllu- ja metsameestele ning toidutootmisele, oli küsimus, mis tõi kokku üle 200 huvilise.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juht Ants Noot kinnitas konverentsi avades, et ettevõtjate ja toidutootjate jaoks on hea keskkond äärmiselt oluline, sest ilma viljaka ja terve mullata, ilma loodusliku mitmekesisuseta on pea võimatu põllumajandussaadusi toota. Nooda sõnul teeb teda murelikuks tõsiasi, et toidutootmine kipub rohepoliitika, kliimapöörde ja keskkonnaparandamise teemadest rääkides varju jääma. Ta loodab, et Eesti toidutootja olulisus kogu ses keskkonnaparandamise virvarris pildilt ära ei kao.
Keskkonnaalased eesmärgid on äärmiselt olulised ja sellele konverentsi käigus keegi vastu ei vaielnud. Küll aga leiti, et tuleb leida tasakaal ja selle nimel tuleb keerulised küsimused ühiselt läbi vaielda. Ja seda mitte ainult Eestis.
Täiendav pingutus tuleb tasustada
Soome MTK (Maa- ja Metsätaloustuottajain Keskusliitto) ekspert Heikki Aro rääkis, et Soomegi põllumajandustootjate jaoks on kliimamuutustega tegelemisest saanud argipäeva lahutamatu osa. Iga tootmine on teatud mõttes eripärane ning seetõttu peetakse Soomes oluliseks, et oleks võimalik valida, milliseid tööriistu ja meetmeid keegi kliimameetmete täitmiseks kasutab. Nii nagu Eestis, on ka Soomes palju sellist juba tehtud, mis peaks kliimaolukorda parandama. Näiteks põllumaa on pidevalt kultuuridega kaetud, sh kasvatatakse vahekultuure, ning panustatakse aktiivselt loomade heaolu parandamisesse. Ta lisas, et kui on vaja täiendavaid pingutusi, tuleb see ka kompenseerida, kuid naaberriigi tootjate arvates ei ole praegune süsteem õiglane.
Konverentsi maiuspalaks kujunes vestlusring, kus osalejad said välja öelda, mis neil südamel on. Näiteks ei olnud kellelgi etteheiteid väljatöötatava kliimaseaduse kaasamise protsessile. Tootjaid on kuulatud ja tehtud ettepanekutega on võimaluste piires arvestatud. Siiski on tahke, mis põllumajandusettevõtjatele muret valmistavad ja kus üles kerkivatele küsimustele veel selgeid vastuseid ei ole.
Urmas Vaino dirigeerimisel toimunud arutelul osalesid E-piima juhatuse esimees Jaanus Murakas, Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas, Sadala Agro juhatuse liige Ahti Kalde, Keskühistu Eramets tegevjuht Priit Põllumäe ning regionaal- ja põllumajandusministeeriumi biomajanduse asekantsler Madis Pärtel. Kui enam kõlama jäänud mõtteid vahendada, siis esmalt leidsid arutelul osalejad, et kliimapöördest rääkides oleks mõnel juhul hädasti vaja rakendada tervet talupojamõistust ja veidi ratsionaalsemat lähenemist. Ohukoht on liigne detailsus ja seegi, et meil pole veel täpseid meetodeid ning tehnoloogiaid, kuidas või mil moel seatud eesmärke mõõtma hakatakse.
Vestlusringis osalenute sõnul on lühinägelik arvata, et põllumees on vaid süsiniku õhkupaiskaja. Tootja on samal ajal ka süsiniku siduja – suur osa süsinikust jääb mulda, millega praegu ei arvestata. Õiglust on vaja, et põllumajandustootjale liiga ei tehtaks.
Märgalade pärast liialt muretsema ei pea
Üks murekoht on põllumeeste sõnul märgalade taastamine, mille puhul tuleks kasutada tervet mõistust enne kiiret tegutsema hakkamist. „Meie esiisad võitlesid jalatäis jalatäie haaval soode käest põllumaad välja, kas tõesti tuleks see kõik nüüd tagasi pöörata,“ küsiti. Praegune lähenemine ei tundu põllumehele tervemõistuslik.
Ministeeriumi esindaja sõnul midagi radikaalset tagasi pöörama siiski ei hakata, seda enam, et paljud turvasmuldadega alad on juba kasutusel rohumaadena. Koostöös tuleb eesmärkide poole liikuda, see on selge. Nagu seegi, et toidutootmine on riigi jaoks oluline, kinnitas Madis Pärtel. Oluline on, et Eesti toit oleks toodetud jätkusuutlikumalt ja siin tuleb ühiselt vaagida võimalusi, kuidas tootmist veelgi kestlikumaks muuta.
Tootjad kinnitasid, et Eesti põllumees on juba teinud ja teeb väga head tööd. Põldudelt saadakse saaki kolm korda rohkem kui 30 aastat tagasi ja seda kolm korda väiksema väetisekogusega. Põllupinda on meil kaks korda vähem kui oli esimese Eesti Vabariigi ajal, seega on meie efektiivsus pidevalt paranenud. Süsinikuheidetki oleme arvutanud ja on selge, et kes oskab ja suudab tulukalt teenida, on ka kõige väiksema süsiniku jalajäljega. Efektiivsed tootjad ostavad vähem väetist ja kütust, aga saavad sealjuures suurema saagi.
Süsiniku sidumisest üht- ja teistpidi
Saatan-peitub-detailides-aruteludega jõuti taas süsinikuheitmete ja sidumise juurde. Kõige selle keskel on vaja oma toodanguga püsida rahvusvahelises konkurentsis, sest lõpuks toodetakse selleks, et müüa. Seega kuskil peab olema tasakaalupunkt. Detaile on tõesti palju, aga enne tegutsema asumist peaks suutma näha tervikpilti.
Priit Põllumäe tõi välja metsameeste seisukoha, mis ei erine põllumeeste omast. „Kui puidu puhul keskenduda vaid süsiniku sidumisele, siis oleks kõige lihtsam metsad mõneks ajaks kinni panna, nii et pirdugi välja ei too. Eesmärk oleks täidetud, paberil saaks ilusa sidumise tulemuse, aga kui ühel päeval peaksime siiski seda puitu metsamajandamise eesmärgil metsast välja tooma, siis võib selguda, et taburetti sellest puidust enam ei tee. Osades puistutes riskiksime puidu kvaliteedi langusega,“ rääkis Põllumäe.
Kokkuvõttes leiti, et tõeliselt aitaks meil edasi liikuda vaid suure pildi nägemine ja sisuliste eesmärkide seadmine. Seda, et keskkonnaga säästlikult ja hoolivalt ümber tuleb käia, ei vaidlustanud keegi. Huvilistel on keskkonnatervise konverentsi salvestust võimalik järele kuulata EPKK veebilehel.
