Euroopa Liidu (EL) ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) praegune (2023–2027) programmperiood on kestnud vaid kaks aastat ja sellega kaasnenud poliitikamuutuste mõju suhtes on veel vara seisukohti võtta. Samas on aktiivselt alanud mõttevahetus ÜPP ja Euroopa põllumajanduse tuleviku üle.
Selleks on palju põhjuseid: suvel astus ametisse Euroopa Parlamendi uus koosseis; sügisel asub ametisse uus Euroopa Komisjon, mis esimese saja päeva jooksul esitab oma peamised valdkondlikud poliitikasuunad; praegune geopoliitiline olukord on teravalt esile toonud kaitsevõimesse investeerimise vajaduse; Euroopa Liidu strateegiline autonoomia toidu tootmisel vajab kindlustamist; kliimamuutusega kohanemine esitab väljakutseid jne.
Ametist lahkuva Euroopa Komisjoni tellimusel valmis hiljuti põhjalik raport „Strateegiline dialoog EL-i põllumajanduse tuleviku teemal“, mille koostas põllumajanduse, toidutootmise, keskkonna, panganduse, teaduse jt valdkondade asjatundjate rühm.
Septembris toimus Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel konverents „Kas toidutootmise tulevik on helge?!”, kus esinesid ettekannetega kantsler Marko Gorban, Soome põllumajanduse ja metsanduse ministeeriumi kantsler Pekka Pesonen, Dublini Trinity Ülikooli emeriitprofessor Alan Matthews.
Eesti seisukohti kujundatakse
Ministeerium on käivitanud arutelud põllumajandus- ja toidusektori esindajatega, et ette valmistada Eesti Vabariigi valitsuse seisukohad ÜPP tuleviku kohta. Järgnevalt on kokku võetud mõned olulised EL-i põllumajanduse ja ÜPP tulevikku puudutavad aruteluteemad, mida käsitlevad ka eelnimetatud dokumendid ja arutati konverentsil.
Kuna põllumajandus, toidutootmine ja biomajandus on väga laiad, nüansirikkad ja kõiki inimesi puudutavad tegevusalad, siis tuleb nendeks aruteludeks ka Eestis võtta piisavalt aega, et läbi saaks mõeldud ja räägitud nii pikaajalised strateegilised suunad kui ka valdkondlikud üksikasjad ja kontekst.
Keskkond ja kliima
Looduskeskkonna, kliimamuutustega kohanemise ja põllumajandussektori kliimamõju vähendamise teemad ei kaota oma tähtsust ka tulevikus. Praeguse Euroopa Komisjoni algatatud EL-i roheline kokkulepe seadis muutuste suuruse ja kiiruse suhtes ebareaalsed ootused ja jättis avamata, kuidas nendeni jõutakse ja milline oleks selliste muutuste mõju. Näib, et praeguseks on nii poliitilistel põhjustel, aga ka toidu tootmise strateegilise autonoomia kaalukuse tõttu roheülemineku kiiruse asjus ambitsiooni vähendatud.
Samas võib eeldada, et toiteelementide kao vähendamine, keemiliste taimekaitsevahendite kasutamise ja nendega seotud riskide vähendamine, mikroobivastaste ainete kasutamise vähendamine, mahepõllumajanduse osakaalu suurendamine ning põllumajandus- ja toidusektori kliimamõju vähendamine jäävad sihtidena siiski aktuaalseks.
On tõenäoline, et tulevikus keskkonna- ja kliimameetmete osakaal ÜPP eelarvest suureneb ja otsitakse võimalusi nende meetmete tulemuslikkuse parandamiseks. Üks võimalik areng on seejuures erinevate keskkonnahoidlike põllumajanduspraktikate toetamise asemel anda toetusi tulemuse ehk väiksema keskkonnamõju saavutamise eest, jättes põllumajandustootjale vabamad käed valida, milliste praktikate ja tehnoloogiate abil nende tulemusteni jõuda.
Kuigi nn tulemuspõhistel toetusmeetmetel on teatud voorused, tasub neid alustuseks väiksemas mahus katsetada. Paljud keskkonnaseisundi mõõdikud varieeruvad aja jooksul küllaltki suures ulatuses ja seda eeskätt põllumajandustootjate kontrolli alt väljas olevate tegurite tõttu (nt ilmastikuolud, teiste ettevõtete mõju, mõõtmise aeg ja metoodika jne), mistõttu tõsikindlalt nende saavutamise kindlaks tegemine ei ole paljudel juhtudel ilmselt võimalik.
Siinjuures on oluline arendada andmestikke ja metoodikaid, mis võimaldaks selliseid keskkonnanäitajaid puudutavaid andmeid koondada ja analüüsida, sest kehtib vana tõde „mida ei mõõda, seda ei juhi“.
Ühe olulise aspektina on välja toodud ka tarbija senisest parem teavitamine erinevate toodete keskkonnajalajäljest. Kuna suurem osa toidusüsteemis ringlevast rahast tuleb tarbijatelt, siis on oluline anda tarbijatele senisest rohkem infot selleks, et nad saaksid oma rahakotiga teha kestlikumaid toiduvalikuid. Seega võiks oodata, et tulevikus on toidukaupadel senisest enam EL-i üleseid kestlikkusealaseid märgiseid.
Sotsiaalsed küsimused
Kui keskkonnaküsimused on oma olulisust ja osakaalu ÜPP-s kasvatanud juba aastakümneid, siis tulevikus saavad rohkem kaalu ka sotsiaalsed teemad.
Muu hulgas pööratakse suuremat tähelepanu põllumajanduses hõivatute töötingimustele ja erialasele ettevalmistusele. Kuna keskkonna- ja kliimateemade olulisus ei vähene, siis on väga oluline küsimus see, kuidas võimestada roheüleminekut teadusuuringute ja teaduspõhise sõltumatu nõuandesüsteemi abil. Võib eeldada, et tulevikus on põllumajanduses hõivatute arv väiksem ja nende seas võib senisest enam olla ka võõrtöölisi ning erialase ettevalmistuseta töötajaid.
Kui tulevikus on sektoris vähem inimesi ja nende keskmine erialane ettevalmistatus on senisest nõrgem, kuid samal ajal on vaja teha senisest teadlikumaid otsuseid, siis see seab selgelt suured väljakutsed nii tööjõudu asendavate ja otsustustuge pakkuvate tehnoloogiate kasutamisele kui ka teadmussiirde süsteemile.
Strateegiliselt väga oluline sotsiaalne küsimus on ka põlvkonnavahetus põllumajanduses. Üsna selge on, et paljud väiksemad põllumajandusettevõtted ei suuda praegu ega ilmselt ka tulevikus toota ühele perele piisavat nn keskmist sissetulekut. See vähendab noorte jaoks põllumajandussektori atraktiivsust.
Samas, mida suuremaks muutuvad põllumajandussektori ettevõtted, seda kõrgemaks muutub ka sektorisse sisenemise barjäär nii noorte kui enam mitte nii noorte, aga selle sektori jaoks uute ettevõtjate jaoks.
See protsess viib olukorrani, kus suurem osa nn tavapõllumajandusest koondub üha väiksemaarvulisse ja suurema maakasutusega põllumajandusettevõtetesse. Sektoris ettevõtjana tegutsemise perspektiivi ahenemine võib omakorda sektori atraktiivsust noorte silmis vähendada.
Need keerulised küsimused seisavad enamiku riikide ees ja küllap otsitakse siin võimalikke meetmeid ka järgmise perioodi ÜPP raames.
Majanduslikud küsimused
Eestis on põllumajandussektori ettevõtjatulu olnud viimasel kümnel aastal pigem tagasihoidlik ja toetuste osa on ettevõtjatulus üha suurenenud. Võib eeldada, et otsetoetuste osa tuleviku ÜPP-s väheneb. Selline areng seaks põllumajandusettevõtted olukorda, kus tuleb turult teenitavat sissetulekut suurendada ja/või kulusid kärpida. Mõlemad on keerulised, kuid võimalikud lahendused. Siinjuures tuleb aga silmas pidada, et keskkonna- ja kliimaeesmärkide olulisus ei vähene ning toetuste vähenemine mõjutab suhteliselt enam just väiksemaid ettevõtteid. See ilmselt kiirendab põllumajandussektoris struktuurseid muutusi.
Euroliidu eelarve
See, mil määral ja kuidas ÜPP eelkirjeldatud ülesannetega tulevikus toime tulla võimaldab, sõltub väga palju sellest, milline saab olema ÜPP eelarve. Pidades silmas kaitsevõime suurendamiseks vajalikke kulusid ja võimalikku EL-i laienemist, on ebarealistlik eeldada, et ÜPP eelarve suureneks. Kui eelarve väheneb, siis tuleb selle kasutamist veelgi hoolikamalt planeerida.
Ühe võimalusena on välja toodud ka järgmiseks kaheks eelarveperioodiks ÜPP-välise nn õiglase ülemineku fondi loomist, mis toetaks põllumaandussektoris nii põlvkonnavahetust kui ka roheüleminekut ja koos sellega EL-i põllumajandussektori suurt muutumist.
Kuna keerulisi ülesandeid on palju ja elame dünaamilises keskkonnas, siis on oluline, et suudaksime põllumajandus- ja toidusektori probleeme ning võimalikke lahendusi ja nende tulemusi arutada kaasavalt, loovalt, kõiki osapooli austaval ja usalduslikul viisil.
