Eesti põllumajanduspoliitika on viimastel aastatel muutunud ühe enam rangelt reguleeritud süsteemiks, kus riiklikud nõuded, aruandlus ja toetustega seotud bürokraatia on asendanud usalduse ja talupojatarkuse. Põllupidaja ei ole enam oma maa peremees, vaid täideviija – inimene, kelle tööpäevad mööduvad sageli tabelite, kontrollide ja ametkondlike nõuete keskel, mitte põllul ega laudas.
Eesmärk: täita määrust, mitte toota toitu
Mida see praktikas tähendab? Võtame lihtsa näite: heina niitmine. Varem otsustas põllumees ise, millal ja kuidas on mõistlik rohtu niita, võttes arvesse ilma, rohu kasvu ja loomade vajadusi. Nüüd on tal ees kindel kuupäev, reegel ja digitaalses süsteemis kontrollitav andmepunkt. Paindlikkus on kadunud. Süsteem ei tunne enam põllumeest ega tema kogemust. Ta on mutter masinavärgis, mille eesmärk on täita määrust, mitte toota toitu.
Sama tendents kehtib loomakasvatuses. Väiketalunikul on üha keerulisem tegutseda. Kõik peab olema standardiseeritud, tõendatud, kantud andmebaasi – isegi siis, kui ta hoolitseb oma loomade eest paremini kui mõni suurtööstus. Riik ei näe inimest ega tema tööd, näeb vaid andmepunkte, mille alusel otsustada, kas ta „vastab tingimustele“.
Põllumajandust reguleerivad normid on muutunud eesmärgiks iseeneses. Ei ole oluline, kas tulemuseks on kvaliteetne toit või kestlik maastik – oluline on, et kõik oleks tehtud õigel ajal, õiges vormis ja õiges registris. See on muutnud põllumajanduse paljude jaoks frustreerivaks, kalliks ja lõpuks ka loobumist väärivaks tegevuseks. See pettumus peegeldub ka ühiskonda.
Motivatsioon kipub kaduma
Paraku peitub selles süsteemis ka sügavam probleem: põllumehe usaldus riigi vastu mureneb. Kui inimene näeb, et tema töö on pideva järelevalve ja määruste risttules, ilma et talle jäetaks võimalust ise otsustada, siis kaob ka motivatsioon panustada rohkem kui miinimum nõuab. Me riskime olukorraga, kus keegi ei soovi enam toidu tootmiseks taimi või loomi kasvatada, sest see pole iseseisev töö, vaid ametkondlik maraton.
Põllumajanduspoliitika vajab muutmist
Tuleb ausalt tunnistada: praegune põllumajanduspoliitika ei toeta enam maaelu, vaid kontrollib ja juhib seda ülevalt alla. Samal ajal räägime avalikkuses vajadusest rohepöörde, toidujulgeoleku ja kohaliku tootmise järele. See kõik jääb aga sõnakõlksuks, kui me ei usalda omaenda põllumeest piisavalt, et talle otsustusõigust anda. Me püüame iseennast iseenda eest kaitsta. Tõeline keskkonnahoid ja toidujulgeolek ei tulene mitte määrustikest, vaid inimestest, kes maad tunnevad.
Põllumees peab saama olla partner, mitte potentsiaalne rikkuja või petja. Vajame süsteemi, kus toetused ja regulatsioonid ei ole karistus, vaid abivahend ning kus otsused sünnivad koostöös, mitte ametnike laua taga. Vajame süsteemi, kus arvestatakse kohalikku olustikku ja eripära, mitte universaalseid Exceli malle.
Kui me soovime, et Eesti maaelu püsiks elus, peame andma maa tagasi sellele, kes seda tõeliselt tunneb. Me ei vaja vähem reegleid, vaid targemaid reegleid. Reegleid, mis ei tühista talupojatarkust, vaid toetavad seda. Sest ainult siis saab põllumajandusest taas midagi enamat kui toetustsükli täitmine – saab elukutse, elulaad ja ühiskonna alus.
Kui inimene näeb, et tema töö on pideva järelevalve ja määruste risttules, ilma et talle jäetaks võimalust ise otsustada, siis kaob ka motivatsioon panustada rohkem kui miinimum nõuab.
