Tänavu juuni alguses Eestimaa Talupidajate Keskliitu juhtima asunud Timo Varblas loodab, et tulevikus mõistetakse paremini talunike kandvat rolli maapiirkondades töökohtade loomisel, maaelu traditsioonide kandmisel ja toidutootmisel, nii et me ei pea enam rääkima sellest, kuidas peretalusid ja talupidamist maal säilitada või inimesi sektorisse juurde meelitada.
Küsimustele vastab Eestimaa Talupidajate Keskliidu tegevjuht Timo Varblas.
Teile tehti pakkumine Eestimaa Talupidajate Keskliidu juhiks asuda. Miks otsustasite pakkumise vastu võtta?
Kaalusin pakkumist põhjalikult. MTÜ Eesti Noortalunikud juhatuse esimehena olin ma sarnases rollis juba mõnda aega toimetanud ning põllumajanduse ja talunike hea käekäik on olnud teemad, mis mind köidavad. Ka ise talunikuna tegutsedes olen kogenud, kui oluline on see, et talupidajatel oleks tugev esindusorganisatsioon, mis seisab nende huvide eest, loob koostöövõimalusi ja aitab kujundada tulevikku. Just see teadmine – et organisatsioonide kaudu saab päriselt valdkonda suunata ja taluliidul on selles väga oluline roll –, sai kaalukausil määravaks.
Mida peate juhina oma tugevusteks ja nõrkusteks?
Olles ka ise talunik, on kindlasti üks minu tugevus praktilised kogemused. Näha, kuidas regulatsioonid paberil ja töö põllul ei lähe teinekord kokku nii nagu peaks, ning mõista, kuidas oleks võimalik neid olukordi lahendada, on väärtuslik oskus.
Kindlasti on plussiks ka minu senine töö Euroopa noortalunike katusorganisatsioonis CEJA, mis on andnud võimaluse kaasa rääkida poliitikakujundamise algfaasis, ning mõista, kuidas otsused sünnivad ja milline mõju neil on rohujuure tasandil.
Enda nõrkuseks pean tahtmist kõike ise ära teha. Seetõttu ei teki kahjuks tihti kindlatele teemadele piisavalt fookust.
Olete taluliitu juhtinud ligi kolm kuud. Mis on kõige olulisemad teemad, millega tuleb esimeses järjekorras tegeleda?
Eks esimesed kuud lähevad kindlasti enese häälestamisele ja kurssiviimisele pooleliolevate projektide ja teemadega. Näiteks just lõppes taluliidu korraldatava parima talu konkursi ringkäik, kus külastasime üle terve Eesti väga hakkajad ja eriilmelisi talusid. Maaelu maine ja põllumajanduse populariseerimise jaoks on väga oluline tunnustada talunikke ja näidata neid ka väljapoole.
Eestis on põllumajandustootmine koondumas aina suuremate ettevõtete kätte. Milline koht on meie toidutootmises väiketaludel?
Viimasel ajal kõneletakse järjest rohkem toidujulgeolekust ja strateegilisest tagavarast. Kui suurtootmised on oluline sammas meie ekspordil põhineva majanduse toimimisel, siis peretalud ja väiketootmised on need, kes toidavad ära kohaliku kogukonna. Lisaks võimaldavad just üle riigi hajutatud väiketalud hoida maaelu jätkusuutlikuna ja jaotada nii-öelda munad erinevatesse korvidesse.
Kas Eesti väiketalude puhul saame rääkida äriliselt kasulikust tegevusest või on tegemist pigem elustiiliga, mida rahastatakse muudest äridest või palgatööst?
Põllumajanduses on olnud kaks väga kehva aastat järjest ja ka tänavused ilmaolud on oluliselt mõjutanud meie toidutootjaid. Talupidamine ja toidutootmine ei saa olla lihtsalt hobi, mida rahastatakse palgatööga kuskilt kõrvalt. See on töö – ja töö eest peab saama väärilist tasu. Toidu puhul me ju ei mõtle, et „söön, aga kõhtu midagi ei saa“. Nõnda ka talupidamise puhul – see peab olema sisuline, jätkusuutlik ja väärtustatud tegevus, mitte kõrvalprojekt.
Osalete Euroopa Noortalunike Nõukogu töös, seega on Teil ülevaade väiketalude olukorrast teistes Euroopa riikides. Kas on mõni riik, mille poole heas mõttes kadedalt vaatate ja mõtlete, et sealt võiks Eesti väiketalud eeskuju võtta?
Euroopast tuleb silme ette kindlasti Austria. Nemad on suutnud näiteks oma piimatootmise korraldada viisil, kus endiselt saavad toimida ka väiketalunikud. 20 piimalehma laudas on seal täiesti tavaline nähtus. Oluline roll on ka tooraine väärindamisel ja seeläbi lisandväärtuse loomisel – just see aitab väiketaludel püsida konkurentsivõimelisena ja tugevdab kohalikku majandust.
Vaatame ka tulevikku: mis on olulisimad asjad, mis Teie eestvedamisel on taluliidus tehtud, mille üle kolme aasta pärast on põhjust uhke olla?
Taluliit on oluline partner põllumajanduspoliitika kujundamisel ning peretalude ja väiketalude hääl on kuulda nii ministeeriumis kui ka erinevates allasutustes. Seeläbi on võimalik luua ka tulevikus määruseid ja regulatsioone, mis on talunike igapäevaelu toetavad ja edasiviivad.
Oluline on ka asendusteenistusega jätkamine ja selle võrgustiku laiendamine. Asendusteenistus peab olema kättesaadav rohkematele tootjatele ja hõlmama uusi valdkondi. See on talunikele oluline võimalus võtta puhkust, tulla toime tervisemuredega ja säilitada töövõime.
Kas tahaksite lõpetuseks midagi lisada, mida ma ei küsinud, aga mis on oluline Teie edaspidistes tegemistes taluliidus või laiemalt Eesti peretalude teemal?
Loodan, et tulevikus me ei peaks enam rääkima sellest, kuidas peretalusid ja talupidamist maal säilitada või inimesi sektorisse juurde meelitada. Needsamad talunikud ja nende ettevõtmised on maaelu jaoks kandva tähtsusega nii töökohtade loomisel, maaelu traditsioonide kandmisel kui ka toidutootmisel. Nende roll ei vaja mitte ainult tunnustust, vaid ka sisulist tuge ja nähtavust.
