Septembri keskel toimus Eesti Maaülikoolis ja Rõhu katsejaamas jätkusuutliku silotootmise infopäev. Üritus oli osa Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja projektist „Sustainable Silage“. Arutlusele tulid teemad maisi keskkonnasõbralikest väetamisviisidest kuni uute põhimõtete järgi koostatud rohumaa seemnesegudeni. Lisaks pakkus huvi nüüdisaegne tehnikaala, mis meelitas kohale suure hulga põllumehi ja ka tudengeid.
Infopäeval osalesid põllumehed, teadlased, tehnikamüüjad, valdkonna spetsialistid ning tulevased agronoomid. Päeva jooksul toimusid seminarid, katsepõldude külastused ja uusimate põllumajandustehnika lahenduste esitlused. Suurt tähelepanu pälvis uuenduslik põllumajandusrobot AGX, mis töötab järelevalveta kuni 23 tundi, optimeerides tööaega ja sisendite kasutust. Väga populaarne oli ka põllumajandusdrooni demonstratsioon, mis võimaldab põllul toimuvaid protsesse jälgida ja analüüsida ning teha väetamis- ja taimekaitsetöid. Lisaks esitleti mitmeid teisi moodsaid seadmeid: vedelsõnniku mulda viimise lahendusi, rohumaa sügavkobestit, täiendkülvikut ja silokindlustuslisandi dosaatorit. Kõik need seadmed mängivad kas juba praegu või tulevikus suurt rolli kvaliteetse ja jätkusuutlikult toodetud sööda valmistamisel.
Silosöötade väärtus Eestis on ligi 100 mln eurot aastas
Üksnes võimas tehnika ei taga edu – piimatootmises tipus püsimiseks läheb lisaks tarvis väga põhjalikke teadmisi. Eesti, Soome ja Läti ühisprojekti „Sustainable Silage“ eesmärk oligi parandada silotootmise tõhusust ja keskkonnasõbralikkust, pakkudes põllumajandustootjatele teaduspõhiseid teadmisi ja praktilisi tööriistu. Kolme riigi teadlaste ja spetsialistide koostöös valmis projekti tulemusena ka elektrooniline käsiraamat „Jätkusuutlik silotootmine: Praktiline käsiraamat põllumeestele“.
Käsiraamatus on erilise tähelepanu all keskkonnahoiuga seotud teemad. Põllumeestele pakutakse praktilisi nõuandeid jätkusuutliku silotootmise korraldamiseks alates rohumaa seemnesegude valikust kuni silofrondi haldamiseni. Käsiraamatu lisatööriistana tehti tootjatele lihtsasti kasutatav silo omahinna arvutamise tabel, mis lisaks sisendite põhjal silo hinna arvutamisele on võimeline hindama ka tähtsamaid siloproovi analüüsitulemusi valgusfoori süsteemis (punane-oranž-roheline). Testimise käigus on see tabel pakkunud põllumeestele nii mõnegi üllatuse – söödatootmine on viimaste aastate jooksul arvatust kallimaks osutunud, ent kehva silo ja väga kvaliteetse silo tootmine maksab endiselt täpselt sama palju. Miks? Sest kulud rohumaa/maisipõllu rajamisele, koristustehnikale, kütusele, tööjõukuludele, silohoidlate ehitusele jne jäävad endiselt samaks.
Uued tuuled rohumaauuringutes
Kliimamuutused ja järjest suuremad ootused silo kvaliteedile panevad ka teadlasi katsetama uusi lahendusi. Näiteks rajati sellel aastal maaülikooli Rõhu katsejaama lappkatsed, kus rohumaa seemnesegus on suurendatud valge ristiku osakaalu ning testitakse erinevate laialehiste valgete ristikute sobivust meie tingimustesse. Mõned uued sordid on muljetavaldavate omadustega – näiteks kuni 10,4 cm laiuste lehtedega ja 50 cm kõrgused taimed, mis lisaks kõrgele toiteväärtusele lubavad ka head saagikust.
Katsetes on ka kaks Eestis aretatud lutsernisorti, segatuna aas-rebasesabaga. Need Jõgeval aretatud lutsernisordid on väga populaarsed näiteks Soomes, kus põllumehed neid kiidavad, kuid meie rohumaadel võib neid mingil põhjusel väga harva kohata. Selliste segude retsepti idee oli katsetada siloks segu, mis lutserni arengufaasi järgi niidetakse väga vara, et saada suur proteiini sisaldus. Sellel hetkel on lutsernis kiusisaldus veel väga väike ning kiud tulebki silosse just aas-rebasesaba kiirest valmimisest. Katsetes hinnatakse taimiku talvitumist, saagikust niidete kaupa, püsivust (botaanilist koostist niidete ja aastate lõikes), toiteväärtust ja vastupanuvõimet taimehaigustele. Põllumajanduses kahjuks kiireid tulemusi ei saa ning sedagi katset viiakse läbi vähemalt kolm aastat, enne kui põllumeestele lõplikke katsetulemusi presenteeritakse.
Maisikasvatuse ja väetamise põhimõtted muutuvad
Infopäeva raames külastati ka maaülikooli Rõhu katsejaama lüsimeetri põldu, kuhu on rajatud maisi väetuskatse. Lüsimeetri põllu eripära on umbes meetri sügavusele maa sisse rajatud torustike süsteem, mille abil kogutakse kokku läbi pinnase leostunud sademeveed, nende kogus mõõdetakse ja võetakse ka proovid. Katse käigus kasutati maisil kokku nelja erinevat väetusskeemi, alustades väetamata jätmisest ning lõpetades tugevasti üleväetatud katsealaga, kus imiteeritakse nõukogudeaegseid maisi väetussoovitusi. Lüsimeetri põllu katses jälgitakse, kas üldse ja kui palju ning mis ajal toitained maisi väetades põhjavette leostuvad.
Ka lüsimeetri põllu kõrvale katsealale oli külvatud mais, kuid sedapuhku teramais. Kuigi jahe ja vihmane suvi on olnud teramaisi kasvatamiseks äärmiselt ebasoodne, siis neljast sordist kaks jõuavad ilmselt siiski teraks koristamiseks sobivasse küpsusesse. See näitab, et kliimamuutuste tõttu tuleb erinevaid sorte kindlasti katsetada enne nende laialdast kasutuselevõttu.
Edasi uute teadmiste ja katseteni
Projekt „Sustainable silage“ hakkab lõppema. Selle raames on tehtud arvukalt minikatseid: vedelsõnniku mõju rohumaadele ja maisile, silo toiteväärtust suurendavad praktikad jpm. Need katsed on alles esimene samm, millele rajada järgmised põhjalikumad uuringud.
Mais muutub üha populaarsemaks meie piimakarjade söödaratsioonis, kuid vastuseta on veel mitu küsimust: millised on parimad väetuspraktikad, külviajad ja maaharimise praktikad? Neile otsitakse kindlasti edaspidigi teaduspõhiseid lahendusi.
