Euroopa loomakasvatus seisab olulise muutuse lävel, kuid mitte seetõttu, et loomade heaolu oleks uus teema. Vastupidi, see on olnud Euroopas aruteluks juba aastaid ning Euroopa loomade heaolu standardid on juba praegu maailma kõrgeimad. Muutunud on aga see, et eurooplaste väärtushoiakud toetavad selgelt seda, et liigume veelgi kõrgemate standardite poole.
Euroopa Komisjon on sellele ootusele reageerinud ettevalmistatava regulatsioonipaketiga, mis karmistab nõudeid loomade pidamisele, transpordile ja tapamaja protseduuridele. Komisjon peaks uue regulatsioonide paketi avaldama 2026. aastal.
On selge, et muutused on vältimatud ning kujundavad Euroopa loomakasvatuse reeglid niikuinii ümber. Nendega vastandumine ei peata protsessi, kuid võib jätta Eesti tootjad keerulisemasse positsiooni. Seetõttu ei ole küsimus enam niivõrd selles, kas me neid arenguid soovime, vaid selles, kuidas me suudame uues olukorras oma konkurentsivõimet hoida ja tugevdada.
Loomade heaolu kui osa Euroopa identiteedist
Selle aruteluga käivad loomulikult kaasas ka loomakaitseorganisatsioonid, kelle mõju Euroopa poliitikakujundusele on viimastel aastatel märgatavalt kasvanud. Nende strateegia tugineb teaduslikele tõlgendustele, tugevale emotsionaalsele kommunikatsioonile ja laialdastele kodanikualgatustele. Loomade heaolu käsitletakse üha enam mitte üksnes tehnilise nõudena, vaid moraalse väärtusena ja osana Euroopa identiteedist.
Viimased avalikud arutelud ja ettepanekud – sealhulgas ideed käsitleda loomade õigusi osana Euroopa Liidu põhiväärtustest – ei ole enam üksikute aktivistide algatused. Need on kujunenud laiemaks poliitiliseks suunaks, mille eesmärk on mõjutada Euroopa õigussüsteemi pikaajalist arengut. Aruteludes on kõlanud ka mõtteid, et Euroopa Kohtu tõlgendused võiksid tulevikus laieneda loomade õiguste käsitlemisele ning Euroopa Liit peaks liikuma loomade heaolu ja õiguste tagamisel järgmisele tasandile.
Sellises keskkonnas on oluline, et põllumajandustootjad positsioneeriksid end aktiivsete osapooltena, mitte üksnes reageerijatena. Sektoril on võimalus näidata, et ta suudab ja soovib ise arengut vedada, pakkudes lahendusi, mis arvestavad nii teaduse, ühiskonna kui ka turu ootustega. Samuti selgitada, et kõrgemad standardid saavad olla kestlikud ainult juhul, kui tootjaid tasustatakse õiglaselt.
Loomade heaolu on kahtlemata teema, mis on tähtis nii tootjatele, tarbijatele kui ka kogu ühiskonnale. Samas tuleb mõista, et osa aruteludest ja ettepanekutest liigub palju kiiremini ja kaugemale kui see, mida praegune põllumajanduse ja loomakasvatuse tegelikkus võimaldab. Toidutootmine peab olema jätkusuutlik nii loomade heaolu, keskkonna kui ka majandusliku toimimise mõttes – ettevõtted peavad suutma oma kulud katta ning konkureerida üleilmsel turul riikidega, kus loomade heaolunõuded ei ole võrreldavadki Euroopa praeguse tasemega.
Loomakaitseorganisatsioonide eesmärgid ei pruugi alati kattuda tasakaalustatud kompromissiga, mis arvestaks samal ajal nii loomade heaolu, tootmise toimivust, majanduslikku jätkusuutlikkust kui ka toidujulgeolekut. Nende lähenemine lähtub sageli ideaalpildist, mis on oluline ühiskondliku arutelu osa, kuid ei pruugi alati haakuda põllumajanduse igapäevase reaalsusega. Samas on selge, et nende mõju poliitikakujundusele ja avalikule arvamusele on märkimisväärne – ning seda tuleb sektoril arvestada.
Ostuotsused ei lähtu ainult väärtushinnangutest
Loomakaitseorganisatsioonid on suutnud ühiskondlikke hoiakuid oskuslikult poliitilises protsessis kasutada, tõlgendades väärtushoiakuid kui ühemõttelist nõudlust kõrgemaid heaolustandardeid rakendanud loomakasvatajate toodete järele. Kuid alati jääb küsimus, kas hoiakute kandjad on ka need, kes reaalselt poes ostuotsuseid teevad. Seni näitab statistika, et mitte: kuigi heaolumärgiste toetajaid on palju, kaldub valik leti juures sageli odavama toote kasuks. Samal ajal on ühiskondlik ja poliitiline surve loomade heaolu tõstmise suunas tugev ja stabiilne. Ka avaliku arvamuse uuringud näitavad, et Euroopa tarbija väärtustab loomade heaolu üha enam, kuid tegelikes ostuotsustes see eelistus sageli ei kajastu. Peamine valikukriteerium on jätkuvalt hind. Seda kinnitab ka Eurostati statistika: vaesusrisk Euroopa Liidus on tõusutrendis, inimeste reaalsed sissetulekud on 2024–2025 vähenenud ning majapidamiste toimetulekuraskused märgatavalt kasvanud.
Siin peitubki Euroopa loomakasvatuspoliitika üks keerulisemaid paradokse. Loomade heaolu parandamine nõuab investeeringuid ja suurendab tootmiskulusid, mis omakorda kajastuvad lõpphinnas. Kui hinnatundlikkus kasvab, võib kiire nõuete karmistamine viia olukorrani, kus kodumaine liha, mis on toodetud kõrgemate heaolustandardite järgi loomi kasvatades, asendub odavama impordiga kolmandatest riikidest. Riikidest, kus loomade pidamistingimused, ravimikasutus või keskkonnamõjud ei vasta ligilähedaseltki Euroopa standarditele. Paraku on see liha odavam ning hinnasurve tekitab tootjatele olulise konkurentsiraskuse.
Seega ei ole küsimus selles, kas loomade heaolu on tähtis – loomade heaolu on oluline igale loomakasvatajale. Küsimus on selles, kuidas tagada, et Euroopa tarbija ei oleks majanduslikult surutud odava impordi poole ning ka Eesti tootmine püsiks elujõuline. Tasakaal on võtmetähtsusega, sest ainult konkurentsivõimeline tootmissektor saab täita üha kõrgemaid nõudeid.
Kõiki Euroopa loomakasvatajaid ei saa ühe vitsaga lüüa
Elu on ka näidanud, et mõned ettepanekud ei pruugi arvestada Euroopa liikmesriikide erinevaid tingimusi. Euroopa Liit on kliima, tootmissüsteemide ja loomapidamise praktikate poolest väga mitmekesine, mistõttu ei sobi alati lähenemine „üks lahendus kõigile“. Näiteks nõue vähendada veiste transpordil külmakahjustuse riski ei vasta Eesti oludele – lihaveised elavad ja liiguvad –10 °C juures täiesti tavapäraselt. Samas sigade transpordil pindalanõuete suurendamine võib tekitada hoopis heaoluriske: loomadel võib hakata külm, nad ei saa üksteise soojust kasutada või suureneb vigastuste oht liikumisel.
Sellised näited piltlikustavad, kui oluline on kaasata regulatsioonide kujundamisse praktikuid ja tootjaid – inimesi, kes puutuvad loomadega kokku iga päev ning teavad, millised lahendused tõepoolest loomade heaolu parandavad. Loomade heaolu on iga tootja töö eeldus ja prioriteet, sest ilma selleta ei ole tootmist ega majanduslikku jätkusuutlikkust. Seetõttu tuleb vältida lahendusi, mis põhinevad abstraktsetel ideaalidel, kuid ei arvesta loomade bioloogiat ega Euroopa eriilmelisi tingimusi.
Eestis ei ole võimalik täita kõiki nõudeid lihtsalt uue lauda või ühe tehnoloogilise lahenduse ostmisega. Loomade heaolu parandamine tähendab aastakümneid kestvaid investeeringuid: kaasaegseid farme, nuumafarme, kogumispunkte ja töötlemisvõimsusi ehk terviklikku järgmise põlvkonna tootmisstruktuuri. See ei ole ainult loomade heaolu küsimus, vaid küsimus sellest, kas Eesti suudab oma toidutootmise säilitada.
Kui investeeringuid ei toetata, ei saa Eesti tootjad karmistuvate nõuetega sammu pidada. Pikemas plaanis vajab Eesti loomakasvatus terviklikku uuendamist, mitte üksikute paranduste tegemist.
Kõik need investeeringud oleksid vajalikud ka ilma loomade heaolu reformita. Ent uus regulatsioon survestab meid tegutsema kiiremini kui kunagi varem. Ja meie valik on selge: kas kohaneme või kaotame. Eesti vajab tootjaid, kes suudavad uusi nõudeid täita. Selleks on vaja konkurentsivõimet ja majanduslikku tuge, sest loomade heaolu ei saa paraneda sektoris, millel puudub võimekus investeerida.
Seetõttu peab arutelu loomade heaolu üle Eestis olema aus ja tasakaalus: loomade heaolu eest hoolitsemine on tulnud, et jääda, kuid selleks, et Eesti tootjad saaksid nende heaolu päriselt tagada, peame looma tingimused, mis võimaldavad neil muutustega kaasa minna. Vastasel juhul kaotame mitte ainult tootmise, vaid ka võime pakkuda Eesti tarbijale kodumaist, kontrollitud ja kvaliteetselt kasvatatud toitu.
