Kuigi väiketootjad annavad vaid murdosa Eesti põllumajanduse kogutoodangust, on nendel oluline tähtsus maaelu ja keskkonna hoidmisel. Euroopa Liidu järgmine finantsperiood muudab senist toetuste süsteemi ja loob eeliseid väikestele põllumajandusettevõtetele.
Viimase struktuuriuuringu andmetel oli Eestis 2023. aastal 10 712 põllumajanduslikku majapidamist. Nendest poolte ehk 5383 majapidamise majanduslik suurus* oli väiksem kui 8000 eurot. Nende kasutuses oli 6% põllumajandusmaast, 1% kasvatavatest loomadest ja nad andsid 2% põllumajanduse kogutoodangust.
Samas üle 250 000-eurose majandusliku suurusega ettevõtteid oli 737 ehk 7% kogu majapidamiste arvust. Nende kasutuses oli 54% põllumajandusmaast, nad kasvatasid 79% põllumajandusloomadest ja andsid 74% põllumajanduse kogutoodangust.
Hoolimata sellest, et väikeste ettevõtete panus toidutootmisesse on suhteliselt väike, on nendel väga oluline roll Eesti maaelus, kohalikus kultuuris ja ka loodusliku elukeskkonna säilitamises. Näiteks meie lambakasvatajad pakuvad keskkonnahoiu teenuseid suuremas väärtuses kui on toodetava lambaliha väärtus.
Ees ootavad suured muutused
Eelmise aasta juulis tuli Euroopa Komisjon välja järgmise finantsperioodi eelnõudega, mis muudavad oluliselt senist fondide ja sammaste struktuuri. Oluliselt muutub ka strateegiline planeerimine – põllumajandus saab olema üks osa riigiplaanist. Järgmises finantsperioodis käsitletakse kõiki ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) sekkumisi koos. Senised otsetoetused ja osad maaelu arengutoetused jaotatakse:
- sissetulekutoetusteks, mida rahastatakse nii ÜPP sihtotstarbelisest eelarvest kui ka üldisest riigiplaani eelarvest;
- muudeks ÜPP toetusteks, mida rahastatakse ainult üldisest riigiplaani eelarvest (koolikavad, AKIS, kohalikud koostööalgatused, LEADER).
Sekkumised väikeste ettevõtete arendamiseks
Järgmise perioodi vähenevat pindalapõhist sissetulekutoetust (PST) tuleb suunata eelkõige nendele ettevõtjate sihtgruppidele, kes seda kõige enam vajavad. Sihtrühmad on määratletud seniste sissetulekute põhjal, mille analüüsi on teinud Euroopa Komisjon, võttes arvesse kogu EL-i põllumajandussektorit.
Kõige enam abi vajavate põllumajandustootjate rühmade hulka on arvatud noored ja uued, naised, pere- või väikepõllumajandustootjad, aga ka segatootmises ning looduslikust või muust piirkondlikust eripärast tingitud piirangutega aladel tegutsevad põllumajandustootjad. Vähenevat PST-d võib maksta põllumajandustootjatele, kes tegelevad põllumajandusliku tegevusega ja aitavad aktiivselt kaasa toiduga kindlustatusele. Nende hulka loetakse ka väikepõllumajandustootjaid, kelle põhitegevus ei ole põllumajandus, kuid kes tegelevad põllumajandusliku tegevusega vähemalt minimaalsel tasemel.
Väiketootjad saavad toetust
Riigile on kohustuslik rakendada väikepõllumajandustootjate toetust, mis sisuliselt on lihtsustatud rakendusskeem asendamaks vähenevat PST-d, tootmiskohustusega seotud otsetoetusi ning looduslike ja muude piirangutega alade toetust. Samas on see toetus mõeldud väikeettevõtjatele, kes tegelevad põllumajandusliku tegevusega ja aitavad aktiivselt kaasa toiduga kindlustatusele. Iga-aastase toetuse suurus ei ületa 3000 eurot ja ainult selle toetuse saajad ei pea täitma uue tingimuslikkuse süsteemi ehk kaitsetavade tingimusi.
Sarnaselt noortele ja uuetele põllumajandusettevõtjatele nähakse ette ka väikepõllumajandustootjate arendamise toetus, mille saamiseks tuleb esitada nõuetele vastav äriplaan. Toetust võib anda kindlasummalise maksena, mida võib kombineerida ka finantsinstrumendiga ja diferentseerida erinevate kriteeriumite alusel. Toetuse maksimaalne summa on 300 000 eurot.
Järgmisel perioodil võib riik toetada ka põllumajandusettevõtete asendusteenust, mis võimaldab hüvitada piiratud aja jooksul põllumajandusettevõtte omanikku asendavate töötajate palgakulu haiguse, laste saamise, laste ja pereliikmete hooldamise, puhkepäevade ja muude sarnaste elusündmuste puhul ning koolitustel osalemise ajal.
Väiketootjad vajavad koostööd
Väikepõllumajandusettevõtete sissetulekute suurendamiseks, kulude vähendamiseks ja konkurentsivõime tõstmiseks on oluline ettevõtjatevaheline koostöö. Eesti põllumajanduses on selline koostöö tunnustatud tootjaorganisatsioonide kaudu oluliselt väiksem kui see on teistes Euroopa riikides. Riigina võtsime sellel programmperioodil selge suuna tulundusühistute arendamiseks ja nende tunnustamiseks tootjaorganisatsioonidena, kellel on teatud tingimused liikmete arvule, müügitulule ja tegevuse kestlikkusele arvestades ka sektorite eripärasid.
Praeguseks on Eestis tunnustatud üheksa tulundusühistut piima-, veiseliha-, lambaliha-, sealiha-, teravilja- ja kartulikasvatamise sektoris. Samas puuduvad meil tootjaorganisatsioonid puu- ja köögiviljasektoris. Teiste riikide näitel on just nende kaudu suudetud arendada selle sektori konkurentsivõimet, maandada tururiske ja tugevdada positsiooni tarneahelas läbi lepinguliste müükide nii mahu kui ka kvaliteedi osas.
Tunnustatud tootjaorganisatsioonide kaudu saavad ka väikesed põllumajandusettevõtjad suureks, kuna tootjaorganisatsioon võtab enda kanda osa nende igapäevastest tegevustest. Kas sisendite ühise ostmise, toodangu ühise säilitamise ja müügi kaudu või ka muude sihipäraste tegevuste korraldamise kaudu, näiteks koolitused ja õppereisid, mis võimaldavad parandada teadmisi toodangu kvaliteedi tõstmisest, innovatiivsete lahenduste rakendamisest ettevõttes või ka riskide ennetusest.
Eraldi sekkumine nii sellel programmperioodil kui ka võimalus selle rakendamiseks järgmisel perioodil on lühikesed tarneahelad, mis peavad hõlmama vähemalt kahe ettevõtja vahelist koostööd toodete turustamisel.
Eesmärgiks eristumine turul
Eestis on suhteliselt vähe kasutatud ka kvaliteedikavasid kui väikeste ettevõtete võimalusi oma toodetega turul eristuda. Meil on kaks riiklikult tunnustatud kvaliteedikava: „Rohumaa veiseliha tootmine“ ja „Biosfääri programmiala rohumaa veis ja lammas“. Kvaliteedikavade puhul oleme panustanud nii nende kavade arendamisse kui ka nende raames toodetud toodete müügiedendusse. Kõiki neid tegevusi teevad neid kavasid eestvedavad tootjarühmad eesmärgiga eristuda nende toodetega turul ja tõsta tarbijate teadlikkust kohalikest toodetest. Seeläbi panustatakse kohaliku elukeskkonna ja majanduse arengusse ja ka toidujulgeolekusse.
Igal riigil on kohustus tagada põllumajandustootjatele juurdepääs uutele teadmistele ja innovatsioonile, ettevõtjad saaksid ise uuenduslikke ja kestlikke lahendusi õigel ajal ja tõhusalt rakendada. Teadmussiirde ja innovatsiooni (AKIS) strateegia abil tagatakse teadmiste liikumine nõustajate, teadlaste, praktikute ja muude sidusrühmade vahel. Samuti tagatakse juurdepääs erapooletule ja kvalifitseeritud nõustamisele eesmärgiga soodustada ettevõtete kestlikkust ja tõsta vastupanuvõimet riskidele. Suurendada põllumajandusettevõtjate teadlikkust innovatsiooni, andmepõhiste lahenduste ja digivahendite kasutamiseks.
Lisaks eeltoodule on väikestel põllumajandusettevõtjatel võimalik saada tuge oma ettevõtte arendamiseks nii tootmisega seotud toetustest, investeeringutoetustest, põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetmetest jm sekkumistest, mida riik järgmisel finantsperioodil kas kohustuslike või vabatahtlikena rakendab vastavalt kokkulepitud tingimustele.
Kokkuvõtteks on ÜPP erinevate sekkumiste kaudu võimalik tõsta nii väikeste, keskmiste kui ka suurte põllumajandusettevõtjate konkurentsivõimet, kestlikkust ja suurendada vastupanuvõimet riskidele. Võimaldada keskkonnateenuste pakkumist ja panustada toidujulgeoleku suurendamisse nende vahendite ulatuses, mis uues riigiplaanis meie sektori arendamiseks kokku lepitakse.
*Ettevõtte majanduslik suurus ehk standardkogutoodangu väärtus eurodes arvutatakse standardtoodangu koefitsientide alusel, lähtudes kasvatatavate põllumajanduskultuuride kasvupinnast ja loomade keskmisest arvust aruandeaastal.
