Briti põllumees Andrew Howard ei jõudnud mitme kultuuri koos kasvatamiseni (ingl intercropping) laborikatsete või teooria kaudu, vaid väga praktilisel moel, nähes oma silmaga, et põllul ei pea kasvama ainult üks kultuur.
2012. aastal Prantsusmaal õppekäigul viibides kohtas ta põllumehi, kes kasvatasid samal põllul korraga mitut liiki taimi. See läks vastuollu sellega, mida õpetati põllumajanduskoolis, kuid äratas huvi. „See tundus kummaline, aga mulle hakkas see meeldima,“ sõnas Howard jaanuari lõpus Tallinnas toimunud foorumil Northern Roots.
Prantsusmaal nähtust kasvas välja aastatepikkune katsetamine Howardi Kagu-Inglismaal asuvas Bockhangeri farmis. Praeguseks on mitme kultuuri koos kasvatamine tema jaoks viis riske hajutada ja põldu tõhusamalt kasutada.
Andrew Howard defineerib mitme kultuuri koos kasvatamist lihtsalt: see tähendab, et kaks või enam kultuuri kasvavad põllul samal ajal, nende kasvutsüklid kattuvad. Mõnikord koristatakse ainult üks kultuur, mõnikord kaks. Oluline on see, et põld ei ole osa aastast tühi.
Miks see toimib?
Howardi kogemusel annab mitme kultuuri koos kasvatamine põllumehele eelkõige riskikindluse. Kui üks kultuur ebaõnnestub, võib teine siiski saaki anda. See on eriti oluline nišikultuuride puhul, millel on suur väärtus, aga ka suur ebaõnnestumise oht. Näiteks talivilja alla külvatud kaunviljad või läätsede kasvatamine koos põldtudraga (Camelina sativa, vähenõudlik ja väärtuslik õlikultuur – toim) on võimaldanud tal säilitada sissetuleku ka keerulistel aastatel.
Lisaks aitab mitme kultuuri koos kasvatamine:
- vähendada kahjurite ja haiguste survet,
- parandada taimede püstipüsimist (nt herned ei lamandu, kui neil on „tugikultuur“),
- kasutada mullaruumi ja toitaineid tõhusamalt, sest eri kultuuridel on erinev juurestiku sügavus ja vajadused.
Planeerimine on kõige alus
Andrew Howardi sõnul on kõige olulisem õppetund see, et intercropping ei ole „kaks seemet segamini ja põllule“. Enne alustamist tuleb endalt küsida: mis probleemi ma lahendan? Kas eesmärk on vähendada umbrohtusid, toetada mullaelustikku, parandada lamandumiskindlust või hajutada majanduslikku riski?
Edukas mitme kultuuri koos kasvatamine eeldab hoolikat planeerimist:
- Erinev juurestik – kultuurid ei tohiks konkureerida samas mullakihis.
- Erinev toitainevajadus – näiteks teraviljad ja liblikõielised täiendavad teineteist.
- Sobiv kasvurütm ja koristusaeg – liiga suur erinevus võib koristuse keeruliseks muuta.
- Seemne suurus ja kuju – kui plaan on saagid eraldada, peab see olema tehniliselt võimalik.
Viimaste aastate heitlikes oludes – ilm, hinnad, poliitika – on just mitme kultuuri koos kasvatamine andnud Howardi farmis parimaid marginaale. Howardi sõnum on selge: mitme kultuuri koos kasvatamine ei päästa farmi iseenesest, kuid läbimõeldult kasutatuna võib see olla väga tugev vahend põllumehe tööriistakastis. Samas ei varjanud Howard ka ebaõnnestumisi. Mitmed katsed töötasid vaid paar aastat või ei töötanud üldse. „Mõni asi võib ka raha kaotada, mitte teenida.“
Howard hoiatas ka, et kui põllul on juba tõsised umbrohuprobleemid ja keemia kasutamine on piiratud, võib mitme kultuuri kasvatamisega olukorra hoopis keerulisemaks teha.
Mida mitme kultuuri koos kasvatamine põllumehele annab?
Howardi kogemusest joonistub välja mitu selget kasu.
- Riskide hajutamine. Paljud nišikultuurid – herned, läätsed, kikerherned – on üksikult kasvatades suure riskiga. Koos kasvatades on alati varuplaan: kui üks kultuur ebaõnnestub, võib teine siiski saagi anda.
- Saagikindlus ja majanduslik tulemus. Mitmel aastal on Howardi farmi parimad marginaalid tulnud just intercropping’u põldudelt.
- Parem põlluhügieen ja taimede tervis. Segukultuurid võivad vähendada haiguste ja kahjurite survet ning parandada taimede püstipüsimist, eriti herneliste puhul.
- Paindlikkus keerulistel aastatel. Ilmastik, poliitika ja hinnad on muutlikud, kuid mitmekesisem süsteem peab muutustele paremini vastu.
