Eestis räägitakse põllumajandusest peamiselt numbrites: hektarites, saagikuses, loomühikutes ja toetustes. Me loeme usinalt vasikaid, arvutame kasumimarginaali ja teeme eesrindlikult järelpärimisi, aga inimest selle kõige taga ei märka. Just siin peitub põllumajanduspoliitika vundamendi süvenev mõra: vaikiv eeldus, et tootja vastupidavus on lõputu ressurss. Tegelikkuses on see murdumas.
Põllumajandusettevõtja igapäev on pidev virr-varr: tuleb öökülm – ei tule; saad toetust – ei saa; täidad nõudeid korrektselt – miks kõik ikkagi valesti on? Pidevalt muutuv ja vastuoluline surve on viinud paljud meie toidutootjad kroonilise stressini ning osa neist psühholoogilise murdepunktini – mõnel juhul ka hauda.
Tappev statistika
Euroopas läbi viidud uuringud kinnitavad, et põllumajandussektoris on vaimse tervise riskid ühed suurimad. Euroopa Parlamendis esitletud ülevaate järgi on sektori töötajate suremus 233% kõrgem kui teistes tööstusharudes. Stress, läbipõlemine, depressioon, tööõnnetused ja suitsiidid on talunike seas märkimisväärselt sagedasemad kui teistes ametites.
USA andmed näitavad, et põllumeeste suitsiidirisk on 63% kõrgem kui teistes valdkondades tegutsevatel meestel. Iirimaal läbi viidud uuringus selgus, et 20% talunikest on kogenud viimase kahe nädala jooksul enesetapumõtteid, ligi 40% kannatab kroonilise stressi all ning iga neljas on kogenud läbipõlemist.
Iirimaal tehtud uuringu põhjal nimetatakse peamiste stressiteguritena kliimapoliitikaid ja bürokraatiat, avalikkuse vähest mõistmist põllumajanduse olemuse suhtes, muret talu tuleviku pärast, ajapuudust pere jaoks ning piiratud sotsiaalset suhtlust.
Peeglike, peeglike seina peal. Kes teeb kõige rohkem bürokraatiat ilma peal?
Levinud narratiiv süüdistab igas täidetud bürokraatiapoognas Brüsselit ja iga uus vorm, kontroll ning sanktsioon kirjutatakse Euroopa Liidu (EL) arvele. Tegelikkus on märksa ebamugavam. 27 000 osalejaga EL-i võrgustiku uuring näitab, et kuni 60% põllumeeste halduskoormusest ei tulene mitte liidu nõuetest, vaid sellest, kuidas liikmesriigid neid rakendavad. Seda nimetatakse gold-plating’uks ehk ülekuldamiseks. Olukorraks, kus riik lisab EL-i reeglitele omapoolseid tõlgendusi, lisatingimusi ja kontrollitasandeid, muutes toidutootja jaoks reeglid keeruliseks, läbipaistmatuks ja koormavaks.
Kohalikke ebaproportsionaalseid kontrolle põhjendatakse sellega, et „meid ka ju kontrollitakse“. Tegemist ei ole pelgalt administratiivse ebamugavusega, vaid püsiva psühholoogilise survega, kus iga otsus võib osutuda veaks. „Eksimuse“ omaks võtmine tähendab tuhandeid kuni sadu tuhandeid eurosid toetuste kaotamist, õigluse otsimine kohtuteed. Siinkohal oleks paslik retooriliselt küsida: kas sellist Eestit me tahtsimegi?
Prognoosimatus ja teadmatus murrab
Soome sotsiaalkindlustusasutuse Mela uuringud näitavad, et põllumajandustootjate vaimset tervist kahjustab enim prognoosimatus. Põllumees on harjunud raske tööga. Võimekus ennustada ettevõtte kasvutingimusi on tema vaimse stabiilsuse ankur. Ja kui see ankur kaob, asendub see kroonilise distressiga.
EU-OSHA 2024. aasta raport toob välja, et kuni pool põllumajandustöötajatest teeb regulaarselt üle 48-tunniseid töönädalaid. Prantsusmaal sooritab üks farmer enesetapu iga kahe päeva järel ning mitmes Euroopa riigis on farmerite suitsiidimäär 20–60% kõrgem kui üldpopulatsioonis. See ei ole juhuslik, vaid üle-euroopaline muster, mis näitab, et tegemist ei ole üksikute inimeste läbikukkumisega, vaid süsteemse töö- ja elukorralduse kriisiga.
Euroopa Parlamendi saadik Eric Sargiacomo võtab olukorra kokku: „Me küsime oma põllumeestelt liiga palju: nad peavad olema korraga maailma konkurentsivõimelisimad ja täitma rangeimaid keskkonnanõudeid. Seda vastuolu on võimatu taluda.“
Kellele surve kõige valusamalt mõjub?
USA-s töötab 89% väikefarmidest alla 10% marginaaliga – see on tegutsemine noateral. Austria uuringud näitavad, et halb finantsseis suurendab põllumajandustootja suitsiidiriski 2,64 korda. 31% keskkonnameetmetes osalenud põllumeestest on tunnistanud, et just need programmid ja pidev kontrollihirm on nende stressitaset tõstnud.
Automatiseerimine on vähendanud meeskonnatööd ja jätnud põllumehe sageli üksi oma masinaparki. Eriti haavatavad on nooremad, alla viieaastaste lastega mehed, kelle puhul töö- ja pereelu konflikt on kõige teravam. Talu on korraga kodu ja äri ning piiri puudumine tähendab, et puhkust ei tunta ja haiguslehele jääda ei saa. Kui lehm poegib, peab kohal olema. Muidu võid nii lehmast kui vasikast ilma jääda.
Kusjuures naised täidavad põllumajanduses sageli kolmekordset rolli: töö talus, majapidamise juhtimine ja palgatöö väljaspool talu. Ikka selleks, et ettevõtluse tulude auku katta ja tervisekindlustus tagada. Kuigi suitsiidistatistikas domineerivad mehed, on naiste depressioonirisk isoleeritud maapiirkondades kohati kuni neli korda kõrgem.
Kas Eestis on teisiti?
Eelmise aasta lõpus rääkisin põllumajandustootjate vaimsest tervisest mitme nõustajaga. Üks neist meenutas juhtumit, kus talusse kohale jõudes selgus, et peremeest enam ei ole. Ta oli endalt elu võtnud. „Kahjuks ei olnud see eelmisel suvel ainus põllumehe enesetapp,“ lisas ta hiljem. Aga need lood ei jõua statistikasse. Eestis ei olegi tegevusvaldkondade põhist suitsiidi või vaimse tervise statistikat. Üldiselt oleme suitsiididega Euroopa keskmisest kolmandiku võrra ees.
Meil on siiski natuke statistikat Eesti rahvastiku vaimse tervise kohta. 2023. aastal avalikustatud uuringu kokkuvõte näitab, et 70% vaimse tervise abi vajanutest eelistas oodata või püüda ise hakkama saada. Takistusteks on pikad järjekorrad, teenuste hind, teadmatus ja vähene usk abi tõhususse. Meeste domineeritud põllumajandussektoris on need riskid eriti varjatud ja seetõttu ka fataalsemad.
Korralike andmete puudumine ei tähenda, et probleemi ei ole. See tähendab, et me ei tea, kui sügav see on.
Lahendused on olemas
Prantsusmaal on loodud nn „valvurite“ võrgustik, kus veterinaarid ja nõustajad on koolitatud märkama varajasi vaimse tervise ohumärke.
Ohumärkideks peetakse näiteks tööõnnetuste sagenemist; rutiinsetes tegevustes vigade tegemist või unustamist; sõpradest, kogukonnast ja suhtlust nõudvatest tegevustest eemaldumist; frustratsioonist tingitud konfliktide ja raevuhoogude sagenemist; huumorimeele kadumist ja tuimust tavapäraselt rõõmu pakkuvates olukordades; lemmikloomade ja asjade laiali jagamist; sagedasi füüsilisi vaevusi – peavalusid, kõhuprobleeme ja pidevat väsimust –, millel puudub selge meditsiiniline põhjus. Iirimaal on sarnast rolli täitnud programmid „Make the Moove“ ja „On Feirm Ground“.
Austraalia maaelu finantsnõustamisteenuse mudel näitab veenvalt, et majanduslik ja vaimne kriis käivad käsikäes. Riiklikult rahastatud teenus pakub farmeritele tasuta ja konfidentsiaalset finantsnõustamist, millele on lisatud vaimse tervise esmaabi oskused. Sümptomeid saab leevendada, kuid ilma juurpõhjuseid (prognoosimatust, finantssurvet ja ülereguleerimist) lahendamata taastoodab süsteem kriisi uuesti.
Eestis on positiivne asjaolu asendustalunike teenus, mis võimaldab loomakasvatajatel teatud tingimustele vastates puhkust ja haiguslehte võtta. Järjekorrad on küll üsna pikad ja tegelik vajadus on võimalustest suurem, aga see on lahendus, mis meil on täna ja praegu loomakasvatajate toetamiseks olemas.
Kindlasti on vaja võtta suund sinna, kuhu teised on juba liikunud: siduda vaimse tervise tugi olemasoleva põllumajandusnõustamisega. Nõustajatel, veterinaaridel ja põllumajandusjuhtidel on vaja vaimse tervise esmaabi oskuseid. Tootja saab ise koos nõustajaga otsida selgust ja tuge, kuid halduskoormuse vähendamine, toetuste etteaimatavus ja mõistlik kontroll on riigi vastutus. Vaimne vastupidavus ei saa jääda üksikisiku kanda sektoris, kus surve on süsteemne.
Kui me mõõdame põllumajanduse edukust ainult hektarite, saagikuse ja toetuste kaudu ning ei märka inimest nende numbrite taga, maksame lõpuks hinda, mida ei saa ühegi toetusega tagasi osta.
