Mirjam Pikkmets: väikeettevõtluse eelis on paindlikkus

Mätiku talu moodne avar mahelüpsilaut Oidrema külas hakkab silma juba kaugelt. Mätiku Talumeierei sealsamas lähedal on aga nõnda väike, et jääb juhuslikul möödujal tõenäoliselt märkamata. Kuid just neis ruumides valmivad tooted, mis Haapsalu ja Pärnu kandis juba üksjagu tuntust kogunud. Väikeettevõtluse suurim eelis on Mirjami hinnangul paindlikkus. Saad kasvõi toodangu sortimenti hõlpsasti selle järgi muuta, mille järele on nõudlust või mida on kasulikum parasjagu toota.

Reede lõunaks on tööpäev meiereis läbi saamas. Tooted on valmis, praktikant lõpetab koristamist. Meierei ainuke päristöötaja sel hetkel on Mirjam ise. Aga temagi on parasjagu lapsehoolduspuhkusel, sest pere kolmest lapsest noorim on aasta ja paar kuud vana. Nõnda plaanib Mirjam end tõestanud praktikandi tööle palgata.

Mirjam elab koos elukaaslase Argo ja kolme lapse, Armini, Mariani ja Mariiga, Oidrema külas, lapsepõlvekodust mõnesaja meetri kaugusel. Krundi kinkisid vanemad neile ühise elu alguse puhul.

Meierei asub kodumaja hoovil. Nõnda on Mirjamil mugav laste kõrvalt meiereitööl silma peal hoida. Aga lisaks meiereile peab ta ka kanu ja lambaid, kelle soetas noore taluniku toetuse eest.

Õuel seisab oma aedikus Kesk-Aasia lambakoera tõugu karjavalvur. Hiiglasekasvu beežikarvaline koer on võetud tallu selleks, et kaitsta lambaid huntide eest. Eelmisel aastal, kui kutsikas oli viiekuune ja alles harjus lammastega, murdis hunt karjast neli lammast. Nüüd ootab koer aega, mil lambad viiakse suvekarjamaale, kus ta saab valvuriametisse asuda.

Kanalaut ja -aedik asuvad kodumaja tagaõues. Enam kui sajapealine kanakari kiirustab Mirjami saabudes kohale. Perenaise tulek tõotab ju ikka midagi head.

Kanasid on kahte tõugu – pruunikirjud on Lohmann Brownid ning mustjad valgete tähnidega Dominantid. Kanu soetades teadis Mirjam, et Lohmann Brownid on kurjemad, aga munevad paremini, Dominantid on aga see-eest sõbralikud. Ta tõdeb, et iseloomud vastavad tõepoolest kirjeldatule, aga munemise kohta ei oska öelda, sest kanad on kõik koos ja munevad samadesse pesadesse.

Robotlüpsilauda sarvilised

Mätiku talu moodne robotlüpsilaut asub Mirjami kodust sajakonna meetri kaugusel. Seda juhatab Mirjami ema. Mätiku talu asutasid Mirjami ning tema viie õe-venna ema Helga ja isa Aivar. Oma esimese mullika said Aivar ja Helga Pikkmets vanematelt pulmakingiks 1979. aastal. Praegusesse Mätiku tallu Pärnumaal Lääneranna vallas Oidremal tulid nad kolme lehmaga kaks aastat hiljem.

Helga ja Aivar pidasid seda talu koos seni, kuni Aivar 2016. aastal suri. Oma meest ära saates lubas Helga, et viib tema poolelijäänud plaanid ellu. Üks neist oli robotlüpsilauda valmisehitamine. Mätiku talu tegemistes löövad ühel või teisel moel kaasa kõik pere kuus last, kes kõik elavad ümbruskonnas. Otseselt teevad lüpsilaudas tööd Mirjami kaks venda.

Lõuna paiku on laudas puhkehetk. Inimeste saabudes tulevad lehmad kohe aia äärde uudistama. Uues laudas on 85 lüpsilehma ja noorkarja elu vaba ja mõnus. Lehmad käivad sisse-välja nagu ise tahavad, ja lähevad lüpsile, kui leiavad, et on õige aeg. Mirjam räägib, et esialgu tuli lehmi siiski õpetada, kuidas robotlaudas lüpsile minna, aga nad võtsid hästi õppust. Inimeste jaoks oli kõige suurem muutus vanas laudas olnud sügavallapanust loobumine.

Mirjam tõdeb, et veel tänapäevalgi paljud ei tea, et mahetootmises on samamoodi moodsad laudad, kus suurem osa tööst tehakse ära automaatselt. Ta muigab, et isegi mõni loomakasvatuse spetsialist on talle irooniliselt öelnud, et kui mahelaut, siis on lehmad kindlasti selgapidi laes sõnnikuhunniku otsas.

Tänapäeva oludes eripärane on nende lehmade juures aga see, et neil on sarved peas. Vabapidamislauda loomadel need enamasti eemaldatakse, et vältida vigasaamist kakluste korral. Mätiku talus otsustati aga kõigepealt vaadata, kas loomad üldse tülitsevad nii tõsiselt, et seavad üksteise tervise ohtu. Selgus, et enamasti mitte. Kogemata võivad aga loomad üksteist vigastada ka sõrgade või peaga. Mätiku talu lüpsilehmadel on ka nimed, mitte üksnes number.

Mirjam näitab arvutit, kuhu läheb kogu info laudas toimuva kohta. Kui midagi on valesti või on vaja sekkuda, läheb sealt ka kohe teade Mirjami venna telefonile.

Gotlandi tõugu villapallid

Lambad elavad talvehooajal Mirjami ema maja taga avaras laudas, kust nad pääsevad jalutama väikesesse koplisse. Suve veedavad lambad kaugemal suurtel karjamaadel. Aprilli algul elavad lambad veel talvekorteris. Parasjagu on käimas ka poegimine, nii et iga päev suureneb kari mõne tillukese uustulnuka võrra.

Lambad on Gotlandi tõugu. Mirjam räägib, et lambakasvatust plaanides uuris ta hoolega, millist tõugu valida. Gotlandi tõul on mitmeid häid omadusi. Nende vill on pehme ja sellest tehtud lõng ei torgi. Neilt saab ka head nahka ja liha. Samuti on lambad rahuliku loomuga. Koguni sedavõrd, et isegi karja jäär Rolz elab suure osa ajast uttede ja talledega koos. Hirmulood tõujääradest, kelle peale kulub hulk puskimispuid ja kinnihoidmisvarustust, Rolzi puhul ei kehti. Päikeselisel päeval veedab õues aega trobikond uttesid koos veidi vanemate talledega.

Gotlandi talled näevad välja nagu läikivmustad lokkis villakerad kõrgetel jalgadel. Kui Mirjam lauta astub, tervitab teda vali mää-koor. Ta naerab, et ta vennad on öelnud, et kui määgimine kostab üle küla, siis on kohe teada, et nüüd läks Mirjam lauta.

Seekord aga ootab Mirjamit laudas ees ka üllatus. Ühel utel on sündinud kaksikud talled. Kaksikud pole lammaste puhul küll ebatavalised, aga Mirjam oli käinud laudas vaid paar tundi varem ja siis polnud veel märkigi sellest, et keegi kohe-kohe poegima hakkab. Nüüd aga seisavad uustulnukad juba kindlalt jalul ja otsivad ema kõhu alt teadjal moel piima. Vastsündinud ise on vaevalt kassisuurused, ainult jalad on kõrgemad.

Lisaks aga selgub, et peale värske ema tunneb tallede vastu huvi veel üks utt. Ta paistab olema tillukestest silmnähtavalt heldinud, hoides nende lähedusse ja suunates koonuga. Samas väga malbel moel, ilmselgelt teades, et need ei ole tema talled. „Paistab, et meil on ämmaemand,” muheleb Mirjam.

Eheda talutoidu maitse

Mirjam tõdeb, et väikeettevõtlusel on oma head ja vead. Tööd on tohutult ja kõikvõimalikud nõuded sama karmid kui suurtel, kellel on neid aga hõlpsam täita. Siiski peab Mirjam enamikku nõudeid põhjendatuks, eriti hügieeniga seotuid. Vaid mõned bürokraatlikud korrad tekitavad küsimusi. Õisu tehnikumis ja maaülikoolis piimatehnoloogiat õppinud Mirjam teeb ka ise oma ettevõttele raamatupidamist.

Ta tunnistab, et vahel on ta mõelnud küll, kuidas oleks, kui loobuks ettevõtlusest ja läheks palgalisena tööle. Hea muretu, töömõttedki võid peast heita, kui tööpäeva lõpus koju jõuad. Aga kuidas me siis süüa saame, on esimene küsimus, mis talle sel juhul pähe on turgatanud. Oma meierei toodang moodustab sedavõrd olulise osa pere toidulauast, et ta ei kujuta seda muidu enam ettegi. Ja kui maitsed näiteks Mätiku Talumeierei võid või joogijogurtit, ei teki küsimustki, miks nii. Mustasõstrajogurtis võid tunda nii selget värskete päikeseküpsete marjade maitset, justkui oleksid need hetk tagasi ise põõsa küljest noppinud.

Kommentaar

Väga tegus naine, kes ei igatse lihtsat elu

Airi Vetemaa, Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus

Mirjami kohta käib ütlus „kes palju teeb, see palju jõuab”. Kolme väikese lapse kõrvalt jätkub tal jaksu tegeleda nii oma põllumajandus- kui ka töötlemisettevõttega, vedada mitme mittetulundusühingu tegevusi ja lüüa kaasa projektides. Kindlasti pole mitmel rindel ettevõtmistega hakkama saada lihtne, aga Mirjam on naine, kes ei igatse lihtsat elu, vaid soovib, et talle südamelähedased valdkonnad edeneksid. Ta ei karda välja öelda oma arvamust ega oma põhimõtete eest seista.

Mirjam on üles kasvanud mahetalus ja mahepõllumajanduslik mõttelaad on talle juba nii-öelda emapiimaga kaasa antud. Mulle meeldib Mirjami juures ka see, et ta tähtsustab koostööd – eks seegi võib olla üks suures ühtehoidvas peres üleskasvamise plusspooli. Ta ei näe ühises tegutsemises konkurentsi, vaid võimalust olla tugevam, nähtavam ja saada kokkuvõttes paremaid tulemusi.

Olen Mirjamiga koostööd teinud juba peaaegu kümnekonna aasta jooksul ja tean, et tal on olnud ka väga raskeid hetki, aga kunagi pole ta nina norgu lasknud, vaid on alati leidnud võimaluse, kuidas edasi minna.

Uus pood Haapsalus

Mätiku Talumeierei toodangut saab osta eeskätt Haapsalust ja Pärnust. Eelmise aasta lõpus avati Haapsalu Läänemaa OTT-i ehk võrgustiku Otse Tootjalt Tarbijale talupood. Poodi ei ole neil kedagi tööle palgatud, vaid nad on ise kordamööda müümas. Mirjam on ka Pärnumaa OTT-i üks eestvedajatest. Samuti kuulub ta Talumeiereide Liidu juhatusse.

Tänu Talumeiereide Liidule saavad selle liikmed käia õppereisidel teistes maades. Need reisid on nii õpetlikud kui ka innustavad. Mirjam meenutab reisi Prantsusmaale, kus peaaegu igas külas tegutseb mitu talumeiereid. Ja nad ei tooda mitte turistidele, vaid kohalikud elanikud ise söövadki iga päev sealset toodangut.

Mirjam räägib, et Mätiku Talumeierei klientide seas moodustavad kaks suuremat rühma pensionärid, kes veel mäletavad ehtsa talutoidu maitset, ja noored emad, kes tahavad pakkuda oma lastele parimat. Ka Mirjami enda lapsed peavad koduõuel tegutseva meierei toodangust lugu. Eriti hinnas on lisaks joogijogurtile käsitööna valminud kohukesed, mis kaovad kausist imeruttu. Kõht täis, lähevad suuremad lapsed õue. Ei ole vaja, et ema nendega mänguväljakul istuks, kogu ümbrus ongi mängumaa. Peagi kaovad lapsed vaateväljast, aga kui piisavalt valjult hõigata, annavad nad kohe teada, kus parasjagu tegutsevad.