„Konkurents“ on olnud alati üks õnnetu sõna, eriti halb on see Eesti-suguse väikeriigi puhul. Minu meelest võiks riigikogu võtta vastu seaduse, et niipea, kui huulile hakkab tulema sõna „konkurents“, asendataks see sõnaga „ühistöö“.
Ühistöö puudumine on üks tähtis põhjus, miks meie majandus, eriti aga põllumajandus, kipub viimastel aastatel kännu taha kinni jääma. Liialt palju tegutseme me individuaalselt, mitte koostöös.
Vaevalt nüüd sõna „konkurents“ väga lihtsasti käsu korras keelata saab, aga meil tasuks mõelda, milline võimas jõud on sõnal! Jõud muuta esmalt meie mõtlemist ja seejärel tegusid.
Nii mõnigi ütleb, et sõna „ühistöö“ või „ühistegevus“ kõlab õõnsalt, et see kõlbas Jaan Tõnissoni aegadesse. Ometi saab tuua värske näite Poolast, mille tõttu on meie loomakasvatajail üsna pingelised ajad. Kui teisi valdkondi uurida, leiame vägagi toimiva IT-sektori ühistöö siitsamast Eestist.
Eesti IT-sektori ambitsioonikad sammud
Pisut enam kui aasta tagasi esinesid meie IT-ettevõtjad Aafrika lääneosas Elevandiluurannikul, kus neid kuulas 40 juhti ja spetsialisti Aafrika riikide valitsusasutustest ja IT-organisatsioonidest. Teine saalitäis tuli neid kuulama Rwandasse.
Eestlased tutvustasid meie jaoks tavalisi teenuseid – digitaalseid kohtu- ja tervishoiusüsteeme, digiallkirja, positsioneerimislahendusi, turvalist andmesiiret. See oli otsene ühistöö tulemus.
Mõne aasta eest panid kümmekond Eesti IT-firmat, kes muidu omavahel kõvasti nii töötajate kui ka projektide nimel konkureerivad, Aafrika suunal pead kokku. Ühiselt töötati välja müügistrateegia ja demoteenused.
Ehkki mitu Eesti IT-ettevõtet on Aafrikas juba kliendid leidnud, on läbimurdest veel vara rääkida. Asjad käivad seal aeglaselt ja koroonakriis pidurdab asjaajamist veelgi. Ent see, et ühiselt Eesti e-edulugu jutustades on jõutud palju kaugemale võrreldes sellega, kui iga firma üksi pusiks, on ilmselge.
Eesti IT-ettevõtjatega väga sarnaselt mõtlevad ja tegutsevad ka Poola veisekasvatajad. Väga individualistliku mõtteviisiga farmerid nõustusid samuti lõpuks üheskoos tegutsema. Tulemus – Poola on veiseliha eksporti võimsalt kasvatanud, ka Eestisse. Muidugi võime poolakatele lihtsalt vihaselt rusikat näidata – mis nad tulevad meie õuele kaklema! Ent kavalam on uurida, miks neil nii hästi läheb. Ja uskuge, Poola farmeritelt on, mida õppida.
Poolas ei toimunud sellist sundkollektiviseerimist nagu Eestis. Kuid loomakasvatajate n-ö kooperatiividesse surumise sund kestis Poolas kuni 1980. aastate lõpuni. See muutis ka Poola põllumehed igasuguse ühistegevuse suhtes üliettevaatlikuks. Loomakasvatus vindus kuni 2005. aastani, mil moodustati Poola Veiselihaliit (Polish Beef Association). See keskendus lühidalt öeldes kahele eesmärgile: esiteks, meelitada poolakaid sööma rohkem veiseliha ning teiseks, tõsta liha kvaliteeti, et selle eest kõrgemat hinda küsida.
Aastal 2007 rakendus esimene kuueaastane tegevusplaan, mis hõlmas otsetoetuste süsteemi veisekasvatajaile, samuti 1,5 miljoni eurose aastaeelarvega veiseliha propageerimise fondi. Viimane pidi aitama tootjail ja toidutööstustel ühiselt propageerida Poola veiseliha nii Poolas kui piiri taga. Poolakad tegid ära just selle, mis Eestis pole seni täielikult õnnestunud – algas veisekasvatajate ja toidutöösturite sisuline ühistöö.
Veisekasvatuses ja toidutööstuses hakati süsteemselt rakendama teaduse uusimaid saavutusi, samuti parimaid kogemusi Euroopast, Ameerikast ja Austraaliast. Selleks loodi Poola Veiselihaliidu ja kahe Poola suurima põllumajandusülikooli ühine klaster. Neid tegevusi rahastati aastail 2009–2015 kümne miljoni euroga. Maailma suurima degusteerimisprogrammi raames katsetati 12 erinevat liha valmistamise meetodit ja 12 riigis söödi ära enam kui miljon tootenäidist.
Pole kahtlustki, et kõige sellega poleks ka suurim tootja üksi hakkama saanud.
Loomakasvatajate, toidutöösturite ja teadlaste ühisel jõul tegid poolakad kümmekonna aastaga veiseliha tootmis- ja ekspordihüppe teoks.
Veisekasvatajate kasu on käegakatsutav: iga kvaliteedisertifikaadiga lihakilo eest teenivad nad nüüd kuni 0,5 eurot rohkem. Sellest koostööst võitsid kõige rohkem just väiksemad farmid, kes muidu poleks üldse pildile pääsenud. Kasu said muidugi kõik veisekasvatajad, aga ka toidutööstused ja edasimüüjad.
President ja minister on parimad müügimehed
Sama oluline, kui on ühistöö iga tarneahela osaliste vahel, on see ka ettevõtjate ja riigijuhtide vahel.
President Kersti Kaljulaidi diplomaatiline tegevus on Eesti ekspordi edusammudele olnud väga oluline. Oma visiitidel on ta väga oskuslikult propageerinud Eesti IT-lahendusi.
Meenutagem, kui osavalt propageeris Jaapanis meie kunagine väliskaubandus- ja ettevõtlusminister Anne Sulling Eesti piimatoodete eksporti, rääkimata Hiinast, kus suutis isegi Hiina peaministri ütlema panna: Eesti piimatooted on Hiina turule oodatud! Oma olemuselt ei ole see taas midagi muud kui ühistöö.
Kui meie IT-lahendused on Eesti esimeseks visiitkaardiks, siis kohe selle järel võiks iga riigimees ja -naine ära mainida ka Eesti toidu. Puhta, tervisliku põhjamaise toidu.
Mis aga puutub Jaan Tõnissoni, oli ta 120 aastat tagasi ühistöö küsimuses tänasega väga sarnases olukorras ja temalgi oli alguses keeruline.
Nagu meenutab ajakirjandusloolane Krista Aru, mõistis ka Tõnisson, et ühistöö iseenesest ei teki. Tehes sel teemal aktiivset selgitustööd nii Põllumeeste Seltsis, tema asutatud Eesti Laenu- ja Hoiuühisuses kui ka mõistagi Postimehes, jõuti Eestis 1903. aastaks nii kaugele, et põllumeeste selts ostis ühiselt kogutud rahaga seemnevilja ja varustas põllumehi pärast talve külmakahjustusi hädavajaliku seemnega. Järgnesid kartuliseemne, kunstpõllurammu ja suhkru ühisostud, seejärel juba ühine põllutöömasinate ost. Seltsi juurde asutati oma kaubandusosakond. Just sealt see Eesti kuulsa või ja peekoni lugu idanema hakkas. Ühistööst!
Ma soovin väga julgustada neid inimesi Eestis, kes meie uues maailmas tahaksid teha päriselt koostööd/ühistööd kodumaise toidutootmise heaks. Rikastades Eestit mitmekesise ja kvaliteetse toodanguga, mida teised riigid tahavad meilt osta. Eestimaa rikkus – ka neis piirkondades, mis on pealinnast kaugel – toimib ja kasvab ainult ühel viisil: üksteisele väärtust luues, toetades üksteise ettevõtmisi ja pidades kinni kokkulepetest. Hoolides kõikidest inimestest, kelle töö tulemusel on meie toidulaual kodumaisest toorainest valmistatud toit.
Ei sõnale „konkurents“, roheline tuli sõnale „ühistöö“! Nagu ütleb konsulent Nelly Oinus: üheskoos ühes suunas liikudes saavutame edu!
