Kitsekari annab leiva lauale

Viljandimaalt pärit Anne ja Võrumaa poiss Lenno said kokku internetis. Selgus, et noortel on ühised unistused ja soovid, nimelt tahtsid mõlemad elada maal.

„Me elasime Tartus, mina õppisin maaülikoolis maastikukaitset ja -hooldust ning olin palju käinud Järvselja metsades praktikal. See koht tõmbas nagu magnetiga,“ meenutab Anne ja lisab, et mingil ajal panid nad lausa Läänistesse bussipeatusse kuulutused, et tahavad talu osta. „Keegi ei pakkunud midagi. Samal ajal vaatasime muudkui netist kinnisvarakuulutusi, kuni leidsime Üvasi talu. Kohale ei julgenud kohe tulla, sest hind oli meie jaoks krõbe ja majapidamine oli mitu aastat tühjalt seisnud. Otsisime edasi ja midagi ei leidnud,“ räägib Anne.

„Alles mitu kuud hiljem julgesime oma ideega panka minna ning selgus, et saame laenu küll. Tulime siis kohta vaatama ja kui hoovi astusime, siis oli mõlemal tunne, et see ongi meie koht. Kulus veel paar nädalat ja nii saigi. Kusjuures teisi maju me vaatamas ei käinudki.“

Anne räägib, et talu olnud maakoha kohta üsna tavapärases seisus – polnud vett, kanalisatsiooni, põrandad otse mullal. Ega väljast polegi hooneid muudetud, küll aga on sisu uus. Kõige viimasena valmis meierei, mis ehitati ümber puukuurist.

Algaja kitsekasvataja katsetused

Alguses ei plaaninud Anne ja Lenno hakata kitsedega tegelema. Suur hobusesõber Anne tõi koju hoopis hobused ja tahtis hakata ratsutamisvõimalust pakkuma. Praegu on tal Iirimaalt pärit tinkeri tõugu Dora. „Tema on ületöötanud ettevõtja parim stressiravim,“ naerab Anne. Ja nii ongi – kui ikka tunned, et enam ei jaksa ja lained löövad üle pea kokku, tuleb minna hobusega maastikule, teab Anne. Piisab kasvõi tunnikesest, kui kõik tundub jälle parem.

Mõnikord alustan juustuga hommikul kell 6, kell 12 võtan sisse järgmise piima ja teen ka selle laari kohe ära. Keskööl võtan juustu soolast välja ja ega vahepeal ei käi rohkem meiereist ära, kui ainult toas söömas. Anne Grünberg juustuvalmistamisest

Kitsefarmi rajamine sai Grünbergide peres alguse pooljuhuslikult. Lenno tervis vajas kosutamist ning Anne otsustas koju hankida kitse.

„Tõime Võrust oma esimese kitse koos tallega. Ma polnud varem kitse ostnud ja kui hommikul teda lüpsma hakkasin, selgus, et nisadest ei saagi piima kätte. Lõpuks viskas kits end lihtsalt kõhuli. Tema piim oli täpselt selline, nagu paljud kitsepiima teavadki – väga „kitsemaitseline“. Juua see ei kõlvanudki,“ sõnab Anne.

Piim ja juust osutusid üle ootuste menukaks

Igatahes müüdi see loom maha ja algasid uued kitseotsingud. Nüüd oli Anne juba targem – looma vaatama minnes palus ta alati, et kitse tema nähes lüpstaks ja maitses ka piima. Niimoodi leidiski ta paar sobilikku kitse, kellest üks on siiani karjas. Tallekesi sündis ka juurde ning karja rajamine oligi alguse saanud.

Varsti hakkas piima üle jääma ja Anne proovis, kas sellest saab jogurtit ning juustu valmistada. Saigi! Seda anti proovida ka tuttavatele ja sõpradele ning juba mõne kuu pärast küsis tutvusringkond pidevalt Annelt kitsepiimatooteid. Järgmisel kevadel tuli kaupa vedada juba Tartusse. Lenno käis tollal veel Tartus tööl ja viis alati ka kaupa linna.

Viimased neli aastat on Üvasi kitsefarm ka jõudluskontrolli all ja õigupoolest on ta Eestis ainuke kitsekasvatus, kus toimuvat niivõrd täpselt jälgitakse. Anne selgitab, et väga oluline on kasvatada loomi, kes annavad toodanguks sobivaimat piima.

„Meil pole mõtet pidada kitsi, kes annavad vähe või lahjat piima. Süüa ja hoolitsust tahavad nad ju samamoodi nagu teisedki. Just sellepärast teemegi jõudluskontrolli, et siis on täpselt näha, kui palju keegi piima annab ja mis kvaliteediga see on,“ selgitab ta.

Kvaliteetsest piimast saab head jogurtit ja toorjuustu

Keskmiselt annab Üvasi karja kits piima 2,9–3,3 liitrit, kusjuures 20 kitse on alles esimesel lüpsil. Rasvaprotsent on piimal suur, 3–4 ringis. Ja parem ongi, sest just sellisest piimast saab Anne valmistada parimat siidiselt kreemjat toorjuustu ja jogurtit.

Üvasi kitsekari on praegu üsna kirju – siin on n-ö tavalisi kohalikku tõugu valgeid loomi, on mõned Rootsi ristandtõugu kitsed, kuid aina enam hakkab olema lontkõrvalisi anglo-nubiani tõu esindajaid, sest just sellised sikud on karja soetatud. Perenaine Anne selgitab, et see on Inglismaal aretatud tõug, mis on Eestis üsna vähetuntud, kuna nende hind on kallis. Nüüd võib tekkida küsimus, miks siis kallist kitse osta, kui saaks ka odavamalt?

„Ta on väga hea piimaanniga, just rasvaprotsendi poolest on piim väga sobilik juustu valmistamiseks. Püüdlemegi nüüd sinnapoole, et saada endale järjest puhtamad anglo-nubianid,“ kirjeldab Anne ja näitab eemal karjas kurameerivat sikupoissi.

Osadel kitsedel on juba seljad sinised ning see tähendab, et sikk on oma „töö“ teinud. „Sikul on rakmed seljas ja kõhu all nende küljes marker. Üksiti värvib ta toimetamise ajal ka kitse selja ära ning me saame endale üles märkida, et see kits on paaritatud,“ räägib Anne.

Kommentaar

Kerli Ats, Talupidajate Keskliidu juhataja, talukonkursi žürii liige

Üvasi talu paistis silma sellega, et lisaks piima tootmisele valmistavad nad ise tooteid. Iga nende äri tahk on hästi läbi mõeldud, sellest annab tunnistust see, kuidas nad oma toodangut väikeses meiereis väärindavad. Üvasi talu pererahvas teab väga täpselt, mida nad teevad ja mitte midagi juhuslikku nende ettevõtmistes pole.

Kitsepiima tarbimine ja huvi sellest valmistatud toodete vastu on tõusmas. Tõsi, tarbijad alles õpivad ja harjuvad nende maitsetega. Näen meie kitsekasvatajate jaoks arengupotentsiaali küll ja küll, sest kuigi kaubanduses on kitsepiimatooteid saada, siis suuresti on need välismaist päritolu. Eks meie kitsekasvatajad peavad oma tooteid aina enam inimestele tutvustama, sest nii loovad nad ise nõudluse.

Tundub, et põllumajandus alana on hakanud noori palju enam kõnetama. See puudutab just alternatiivseid põllumajanduslikke tegevusi, sest uute trendide n-ö maaletoomine ja tutvustamine on noorte eripära.

Hea on näha, et järjest rohkem huvitab maaelu ka linnanoori. 30+ põlvkond hakkab otsima alternatiivi kiirele linnaelule, kolitakse maale ning enamasti kerkib siis ka küsimus, mida maal teha. Põllumajandus on valdkond, millega on võimalik endale ise töökoht luua.

 

Anne nuputab ja Lenno ehitab

Tööjaotus on Grünbergide peres selline, et Anne juhib farmi ja mõtleb välja lahendusi, kuldsete kätega Lenno aga ehitab.

Nii on Rasina mõisa endisest magasiaidast saanud kodu kitsedele. Oma kätega on siia püsti pandud ka lüpsiplats. See on vana lehmalüpsisüsteem, mida Anne ja Lenno DeLavaliga konsulteerides kitsedele ümber kohandasid. Ja toimib hästi – nüüd käib kogu lüps torusse ja piima kvaliteet on palju parem.

Lausa nii hea, et toorpiimale saab anda ametlikult viiepäevase säilivustähtaja, kuigi klientide kogemuste järgi säilib see värskena ka nädalajagu.

Laenu ei kiputa võtma

Investeeringutega on nii, et neid on Grünbergid katsunud teha jooksvalt. „Me ei taha võtta suuri laenusid, sest kui ühel hetkel tundub, et ei taha rohkem kitsedega tegeleda, siis on lihtsam lõpetada. Nii olemegi ehitanud jooksvalt, vastavalt sellele, kuidas raha tuleb. Vaid meierei ehitamiseks võtsime hiljuti laenu ja viis aastat tagasi saime ka noortaluniku toetust, mille eest soetasime traktori ja masinaid,“ selgitab Anne.

Üvasi puukuur sai eelmisel aastal ümber ehitatud meiereiks ja alates jaanuarist on see ametliku tunnustusega. Anne valmistab siin imelist grilljuustu ning plaane, kuidas tootevalikut laiendada, on samuti.

Suvel tuleb 70 kitselt päevas piima 250–260 liitrit ja juustutegu tuleb võtta ette tihti. See on kogu päeva töö. „Mõnikord alustan juustuga hommikul kell 6, kell 12 võtan sisse järgmise piima ja teen ka selle laari kohe ära. Keskööl võtan juustu soolast välja ja ega vahepeal ei käi rohkem meiereist ära, kui ainult toas söömas,“ kirjeldab Anne.

Selliseid tööpäevi oli tal suvel palju ja praegugi on nädalas vähemalt kaks päeva nii pikad. Paar päeva nädalas teeb ta ka koduköögis jogurtit, kohupiima, toorjuustu ja salatijuustu. „Olen ka seda teinud, et hommikul lüpsan kitsed, siis pakin asjad, vean kauba laiali, tulen tagasi ja jälle lauta. Nii aga kaua ei jaksanud ja otsustasimegi, et Lenno jätab palgatöö ning pühendume mõlemad kodusele ettevõttele.“

Turundus vaeslapse osas

Kauba laialiveo eest hoolitsebki nüüd Lenno. Laudas käib Annel abiline ning kui farmi veel suuremaks kasvatada – ja see plaan noortel on –, siis saab ehk ka meiereisse ühe abilise juurde võtta.

Piima ja sellest valmistatud tooteid üldiselt üle ei jää, kuid Anne tunnistab, et just turundus on see, milleks tal lihtsalt ei jää piisavalt aega. „Kogu aeg mõtlen, et pean tooteid rohkem tutvustama ja reklaamima. Kasvõi murdma müüti, et kitsepiimatoodetel peab tingimata juures olema mingi imelik kitselõhn. Ei pea – tunned ju ise, et mingit kõrvalmaitset pole,“ ulatab Anne ajakirjanikule tüki grilljuustu. Tõepoolest, juust on imehea ja spetsiifilisest „kitselõhnast“ pole juttugi. Ongi järjekordne müüt murtud!