Elujõulisust mõjutavad toetused ja hinnad

Eri riikide otsetoetuste võrdlemisel ollakse harjunud nn maapõhise lähenemisega, kus võrreldakse keskmist otsetoetuste summat kasutatava põllumajandusmaa hektari kohta. Eesti ja teised Balti riigid on selles teadagi ebavõrdses olukorras. Samas on ÜPP-teemalistes aruteludes kasutatud analüüsiühikuna ka põllumajanduslikku majapidamist. Selle lähenemisviisi järgi on otsetoetuste eesmärk tagada põllumajanduslikele majapidamistele piisav sissetulek, mis ei pea tingimata olema suurem, kui teistes majandusharudes hõivatud leibkondadel.

See loogika on alus ÜPP arutelusuundadele, mis peavad majanduslikest ja sotsiaalsetest aspektidest lähtuvalt oluliseks väiksemate põllumajanduslike majapidamiste täiendavat toetamist ja suuremate otsetoetuse saajate toetuste piiramist.

Kuivõrd Eestis on nii väga väikeseid kui ka suuri põllumajandusettevõtteid, võib väiksemate tootjate täiendav toetamine ja suuremate tootjate toetuste piiramine tulevikus meie põllumajandust mõjutada.

Järgnevalt analüüsime, milline oli majanduslikult jätkusuutlike põllumajandustootjate osakaal aastal 2015 ja vaatame, kuidas mõjutaks tootjate majanduslikku jätkusuutlikkust otsetoetuste, MAK-i toetuste (v.a investeeringutoetused) ja toodangu hindade

muutumine.

2015. aasta andis küll rekordilise teraviljasaagi, kuid loomakasvatussaaduste hinnad olid madalad. Seetõttu pole üllatav, et me metoodika alusel (vt lk 41) leitud majanduslikult jätkusuutlike tootjate osakaal oli kõrgeim (44%) taimekasvatajate seas. Segatootjatest olid majanduslikult jätkusuutlikud 19%, piimatootjatest 14% ja loomakasvatusele spetsialiseerunud tootjatest 13% (vt joonised lk 38).

Kõikide tootmistüüpide puhul kehtib seos, et suuremate ettevõtete seas on majanduslikult jätkusuutlike tootjate osakaal suurem. Näiteks enam kui 400 ha põllumajandusmaaga taimekasvatajatest olid 2015. aastal majanduslikult jätkusuutlikud 79%.

Ka otsetoetusteta (ÜPT ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetus) oli kõige enam majanduslikult jätkusuutlikke tootjaid taimekasvatajate seas (25%). Segatootjatest olid otsetoetusteta majanduslikult jätkusuutlikud 8%, piimatootjatest 4% ning loomakasvatajatest 3%. Kui lisaks otsetoetustele maha arvata MAK-i toetused (v.a investeeringutoetused), väheneb jätkusuutlike tootjate osakaal veelgi.

Kõige väiksem on otse- ja MAK-i toetuste maha arvamise mõju tootjate majanduslikule jätkusuutlikkusele kuni 40 ha põllumajandusmaaga taimekasvatajate ja 51–100 piimalehmaga piimatootjate seas. Kuna väiksemate ettevõtete grupis oli pensionäridest omanike-juhtide osakaal suurem, siis oma roll on siin pensionidel kui majapidamise täiendaval sissetulekul. Väiksemates ettevõtetes on tehtud vähem investeeringuid ja põhivara väärtus, millelt 5% tootlust arvestada, on väiksem. Samuti on väiksemad rendi- ja intressikulud. Kuni 100 piimalehmaga majapidamistes on oluline ka piimalehma kasvatamise otsetoetus.

Kuidas mõjutaks tootjaid toetuste muutumine?

Eesti ja teiste Balti riikide eesmärk on järgmisel eelarveperioodil siinsete otsetoetuste võrdsustamine EL-i keskmisega. Teiste väljakutsete ja Brexiti tõttu on aga EL-i ja ÜPP järgmise perioodi eelarve suure surve all ja ei saa välistada ka otsetoetuste vähenemist. Seetõttu analüüsisime, milline oleks ÜPT ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse suurenemise või vähenemise mõju (võrreldes 2015. aasta tasemega) erinevate tootmistüüpide ja erineva suurusega põllumajandustootjate majanduslikule jätkusuutlikkusele.

ÜPT-d ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse vähenemine või suurenemine mõjutaks kõige enam taimekasvatusettevõtete majanduslikku jätkusuutlikkust. Toetuste suurenemine 30% võrra suurendaks jätkusuutlike tootjate osakaalu 7 protsendipunkti võrra ehk 51%-ni. Toetuste vähenemine 30% võrra kahandaks aga jätkusuutlike taimekasvatajate osakaalu 9 protsendipunkti võrra 35%-le. Piimatootjate puhul suureneks jätkusuutlike tootjate osakaal otsetoetuste 30%-se suurenemise järel 16%-ni, loomakasvatajate puhul 15%-ni ning segatootjate seas 24%-ni.

Toetuste suurenemine mõjutaks positiivselt kõige enam keskmise suurusega, 40–100 ha ja 100–400 ha, tootjaid. Kuni 40 ha ja üle 400 ha tootjate majanduslikku jätkusuutlikkust mõjutaks otsetoetuste suurenemine või vähenemine vähem. Erand on enam kui 400 ha maakasutusega loomakasvatusettevõtted, kus rohkem kui 40%-line toetuste kärbe vähendaks jätkusuutlike tootjate osakaalu hüppeliselt.

Mis juhtub, kui toodangu hind kallineb/odavneb?

Põllumajandustoodangu hinnad on Balti riikides madalamad kui Kesk- ja Põhja-Euroopas. Viimasel kümnel aastal on põllumajandustoodangu hinnad olnud ka varasemast volatiilsemad. ÜPP-d on alates 2003. aastast reformitud nii, et põllumajandustootjad muutuksid enam turule orienteerituks. Selleks, et analüüsida hinna muutumise mõju tootjate majanduslikule jätkusuutlikkusele, muutsime põllumajandustoodangu hindu vahemikus –30% kuni +30%. Piimatootjate puhul muutsime samal ajal sama protsendi võrra ka sisseostetavate söötade maksumust.

Tootjate sissetulekust tuleb suurem osa toodangu müügist ja seega on ootuspärane, et toodangu hindade muutmine (–30% kuni +30%) mõjutab tootjate majanduslikku jätkusuutlikkust enam kui ÜPT ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse vähendamine või suurendamine. Kui toetuste suurendamine või vähendamine mõjutas suhteliselt enam keskmise suurusega põllumajandustootjaid, siis toodangu hinnad mõjutavad selgelt enam suuremate tootjate majanduslikku jätkusuutlikkust (vt joonised lk 40).

Väiksemate ettevõtete puhul ei parandanud tootjate majanduslikku jätkusuutlikkust ei ÜPT ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse ega toodangu hindade suurendamine. Ka toodangu hindade 30%-line kasv ei muutnud nende suurusgruppide tootjate väljavaateid oluliselt paremaks.

Seitse järeldust

Mida saame analüüsi põhjal järeldada Eesti põllumajanduslike majapidamiste majandusliku jätkusuutlikkuse kohta ja arvesse võtta ÜPP teemal käivates aruteludes?

• 2015. aastal olid majanduslikult jätkusuutlikud peaaegu pooled taimekasvatajad, kuid vähem kui viiendik piimatootjatest, loomakasvatajatest (karjatatavad loomad) ja segatootjatest. Seega on toetuste roll põllumajanduslike majapidamiste sissetulekute ning majandusliku jätkusuutlikkuse tagamisel endiselt oluline, eriti just madalamate turuhindadega perioodidel.
• Suuremate ettevõtete seas on majanduslikult jätkusuutlike tootjate osakaal suurem, väiksemate puhul väiksem.
• ÜPT ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse suurenemine või vähenemine mõjutaks positiivselt või negatiivselt suhteliselt enam keskmise suurusega tootjaid.
• Otsetoetuste piiramine ei vähendaks oluliselt suuremate tootjate majanduslikku jätkusuutlikkust. Põllumajandustoodangu hindadel on nende majanduslikule jätkusuutlikkusele oluliselt suurem mõju.
• Otsetoetuste suurenemine ei parandaks oluliselt ka väiksemate tootjate majanduslikku jätkusuutlikkust. Ka toodangu hindade tõus ei omaks nende majanduslikule jätkusuutlikkusele olulist mõju.
  Seetõttu tuleb pikemas perspektiivis majanduslikult jätkusuutmatutel tootjatel kas sektorist lahkuda või oma tegevus niimoodi ümber korraldada, et selle majanduslik jätkusuutlikkus paraneks. Selles saab aidata ka ÜPP, kuid otsetoetuste asemel tuleks kasutada hoopis väiketootjate arengut enam mõjutavaid instrumente.
• Näiliselt majanduslikult jätkusuutmatute tootjate püsimise põhjus võib olla täiendav palgatöö, muud toetused, intresside või dividendide kaudu saadavad sissetulekud, kuid selle hüpoteesi kinnitamiseks pole Eestis ega teistes EL-i liikmesriikides piisavaid andmestikke.
• Selleks, et Eesti põllumajandustootjate majanduslikku jätkusuutlikkust pikemas perspektiivis tagada, tuleks pöörata rohkem tähelepanu sellistele poliitikameetmetele, mis aitavad parandada tootlikkust, saavutada kõrgemaid tootjahindu ning tasandada nende suurt volatiilsust (investeeringutoetused, rahastamisvahend, ühistegevus, toiduainetetööstuste arendamine, innovatsioon, tootearendus, turundus ja turustamine, tarneahela läbipaistvus ja riskijuhtimismeetmed).

Analüüsi metoodika

• Artiklis kirjeldatud analüüsis on kasutatud Eesti põllumajandusliku raamatupidamise andmebaasi (FADN) andmeid ja vaatluse all on erinevate suurusgruppide taimekasvatusele, piimatootmisele, loomakasvatusele (karjatatavad loomad) spetsialiseerunud tootjad ning segatootjad.
• Tootjate jätkusuutlikkuse hindamise alus on jätkusuutlikku arengut tagav arvestuslik netolisandväärtus (NLV). Selle puhul on eeldatud, et NLV peab katma konkurentsivõimelise palgataseme töötajatele (sh omaniku ja tema pereliikmete tasustamata tööjõule 90% maakonna keskmisest palgast) ja 5% tootluse ettevõtte põhivara (v.a maa) aasta keskmisest väärtusest, mida võib pidada normaalseks (minimaalseks) tuluks investeeritud kapitalilt.
• ÜPP üks eesmärk on kindlustada põllumajandustootjatele õiglane sissetulek. Kuigi sissetuleku mõõdikuna kasutame NLV-d, puudub Euroopa Liidu tasandil ammendav info põllumajanduslike majapidamiste leibkondade mittepõllumajandusliku sissetuleku kohta (Matthews, 18.05.2016; O’Donoghue jt, 2016).
  Seetõttu on analüüsis pensioniealiste põllumajanduslike majapidamiste omanike, kes samal ajal ise ka majapidamist juhtisid, sissetuleku hulka arvestatud ka 2015. aasta keskmine vanaduspension 366 eurot kuus ehk 4387 eurot aastas. Pensioni sissetulekute hulka arvamine on oluline just väiksemate tootjate majandusliku jätkusuutlikkuse analüüsimisel.
• Põllumajandusliku majapidamise leibkonna liikmete väljaspool põllumajanduslikku majapidamist tehtava palgatöö, saadud muude toetuste, intresside, dividendide ning muude finantstulude kohta FADN-i andmebaas paraku infot ei anna.
  Majandusliku jätkusuutlikkuse hindamiseks võrdlesime iga FADN-i valimis olnud ja otsetoetusi saanud ettevõtte tegelikku NLV taset eelpool kirjeldatud arvestusliku jätkusuutlikkuse tasemega.

Kriteeriumid olid järgmised:

• põllumajanduslik majapidamine on majanduslikult jätkusuutlik, kui tegelik NLV oli üle arvestusliku jätkusuutlikkuse taseme;
• NLV, mis on alla arvestusliku jätkusuutlikkuse taseme, ei taga perspektiivis ettevõtte jätkusuutlikku arengut.