Tänapäeval pole palju inimesi, kes on truuks jäänud oma esimesele töökohale. Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juht Tanel-Taavi Bulitko on üks neist. Seetõttu pole ka imestada, et Eesti tõuaretuse eestvedaja Tanel-Taavi vastab küsimusele nii pika paigalpüsimise põhjuse kohta vaid ühe sõnaga: „Kutsumus!“
Kutsumuse juured ulatuvad lapsepõlve, sest Kuusalu kandis kasvanud ja kohalikus majandis suviti karjas käinud ning laudaski käed külge pannud Tanel teadis varakult, et tahab saada loomaarstiks. „8. klassis oli selge, et seda eriala tahan tulevikus õppida,“ meenutab ta. Eesti taasiseseisvumisega samal aastal asus noormees toonasesse Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse siiski loomakasvatust õppima ning tööraamatusse tehti esimene sissekanne 1995, mil 22-aastasest Tanelist sai Eesti Tõuloomakasvajate Ühistu Harju- ja Raplamaad teenindav aretusspetsialist.
Tuleb tunnistada, et 1990. aastate kontekstis oli tema elukutsevalik tavapärasest erinev, sest siis oli popp õppida ärijuhtimist või õigusteadust või üldse mitte õppida, sest äri sai teha ju haridusetagi. „Eks loomakasvatuse pisik oli mul lapsest saati sees, tundsin Kuusalus lauda loomi nägupidi ja käisin innukalt loomanäitustel. 1985. aastal Luigel toimunud näitusel hakkaski mind tõuaretus huvitama, sest väga põnev oli kuulda, mida loomade kohta räägiti,“ meenutab Tanel. Kiire arvutus näitab, et 1985. aastal oli tänane tõuaretuse eestvedaja vaid 12-aastane, nii et tõepoolest – mis muud, kui kutsumus!
„Iga aasta on olnud erinev. Kuna loomapidamise valdkond areneb kiiresti, peame arenema ka meie (ühistu – toim), et liikmed oleksid meiega rahul. Ja loomulikult on mul hea meel loomakasvatuse hüvanguks midagi ära teha,“ selgitab 2000. aastast ühistu juhatuse esimehe ametit pidanud Tanel, miks ta mujalt aeg-ajalt saabunud tööpakkumistele alati „ei“ on öelnud.
Klass omaette
Seda, mida Bulitko on koos oma meeskonnaga 22 aasta jooksul ära teinud, on keeruline paari lausesse mahutada. Eesti piimakari on toodangult Euroopas teisel kohal Taani järel, 96% loomadest on jõudluskontrollis (Euroopa piimanduse hälliks kutsutavas Hollandis on see number alla 90% ja Lätis-Leedus vaid 50%) ning elusloomi eksporditakse rohkem kui kümnesse riiki nii Euroopas kui ka mujal. Muide, näiteks Maltal on rohkem kui pooled saareriigi 8000 lehmast pärit Eestist.
„Meie kari on Euroopas ja kolmandates riikides nii tuntud, et ka kriisi ajal maksti meile loomade eest 30% rohkem kui teistele. Näiteks Hollandi farmerid said mullika eest 1000–1100 eurot, meie aga 1500 eurot,“ toob aretusühistu juht näite, kuidas Maarjamaa hea tõutüübiga, hea tervise juures ning kõrge potentsiaaliga kari piiri taga laineid lööb.
Tee selliste tulemusteni pole loomulikult olnud mõnus jalutuskäik päikesepaistelisel aasal, vaid järjepidev tõsine töö. 1990. aastatel oli lehmade piimatoodang madal, noorkarjakasvatus kehv ja söödatootmine käis viisidel, mida praegu keegi enam ettegi ei kujuta. Näiteks võis mõni farmer esimese niite tegemiseni jõuda alles augustikuus. „1990. aastate teise pooleni oli meil olukord, kus aretusmaterjali elusloomade näol ei lubatud Eestisse tuua. Põhjuseks mõnes Euroopa riigis levinud hullu lehma tõbi. Alles 1997. aastal osteti Hollandist seitse noorpulli, see oli suur sündmus,“ meenutab Tanel-Taavi.
Kvaliteet on alus
Õige otsus oli ka see, et ühendati Eestis tegutsenud aretusorganisatsioonid – eesti punase karja oma Tartus ja mustakirju karja oma Kehtnas. See annab võimaluse ressursse mõistlikumalt kasutada. „Lätis tegutseb endiselt kolm seemendusjaama. See tähendab, et nad ei saa tehnoloogiasse piisavalt investeerida,“ võrdleb Tanel olusid lõunanaabritega.
Meie kari on Euroopas ja kolmandates riikides nii tuntud, et ka kriisi ajal maksti meile loomade eest 30% rohkem kui teistele. Näiteks Hollandi farmerid said mullika eest 1000–1100 eurot, meie aga 1500 eurot.
Tanel-Taavi Bulitko
Praegu elab ühistu Kehtna seemendusjaamas 170 sugupulli, kelle abil toodetakse igal aastal ligi pool miljonit sügavkülmutatud spermadoosi. Seejuures saab osta sugu-selekteeritud spermat, mis tähendab, et farmeril on võimalik valida, kas ta tahab karja lehm- või pullvasikaid. „Umbes 5% kogu müüdud spermast on suguselekteeritud sperma. Meil endal seda tehnoloogiat pole ja seetõttu peame suguselekteeritud materjali väljast ostma,“ selgitab Tanel ühistu vahendajarolli.
Kui piimakarjakasvatuses oleme Euroopas toodangult teisel kohal, siis lihaveisekasvatuses veel nii hästi ei lähe. Hoolimata sellest, et sektor on viimastel aastatel tugevalt arenema hakanud. „Lätist ja Leedust oleme veel maas. Eelkõige selle tõttu, et meie lihaveisekasvatus on alguse saanud sellest, et kui piimaveisekasvatajad oma tegevust lõpetasid, hakkasid nad piimaveiseid lihaveiste spermaga seemendama. Kuid Leedu ja Läti on tegutsenud vastupidi, andes riigi vahendeid farmeritele investeerimiseks, et nad saaksid puhtatõulist karja mujalt osta,“ kirjeldab Bulitko.
Tõuaretus sai tõsise hoobi
Riigi sekkumisest tundis ta puudust ka hiljutise valusa kriisi ajal, mil lehmi tuhandete kaupa tapamajja saadeti. „Kui tekivad kriisid, millega pikaajalise töö viljad hävitatakse, siis on kõikide osapoolte panustatud ajast ja tööst väga kahju. Põllumajandussektor on nii väike, ja kui tekib kriis, mis pole põllumehest tingitud, siis peaks riik kiiresti reageerima, et näiteks kriisifondi kaudu põllumehi aidata,“ valutab Bulitko südant.
Kui piimatootjate jaoks on kriis tänavuse aasta piimahinna tõusuga õnneks lõppenud, siis milline on olukord tõuaretuses? „Kriis jääbki kestma, sest edukaks tõuaretuseks peab olema arvestatav populatsioon. Neid 12 000 lehma, kes kriisi ajal hävitati, me ju ei taasta. Küll aga saan öelda, et farmerid teevad praegu juba julgemalt aretusotsuseid. Hästi ei mõju aga see, et meie noorkarjakasvatuses paaritatakse mullikaid loomulikul teel, sest tõuaretuse mõttes pole pulli kasutamine, kellest me suurt midagi ei tea, suur edasiminek,“ mainib Tanel.
Nii ongi Kehtnasse muretsetud hulk genoomhinnatud pulle, et loomakasvatajal oleks väga hea valik. „Kui varem teadsime pulli puhul vaid tema vanemate tausta ja pidime ootama, kuni pull saab oma lüpsvate tütarde järgi hinde, siis nüüd võimaldab genoomhindamine DNA alusel kohe peale pulli sündi tema väärtuse kuni 70% usaldusväärsusega kindlaks teha,“ selgitab Tanel ja lisab, et genoomselektsiooni nimetatakse tänapäevase veiste tõuaretuse revolutsiooniks.
Tulevikku vaadates näeb tõuloomakasvatajate ühistu juht vajadust ühistulise lihatööstuse järele, kus meie veisekasvatajad saaksid loomi realiseerida. Samuti peaks Eestis riiklikult jälgima veiste haigusi: rinotrahheiiti ja infektsioonset viirusdiarröad. Sellega alustamise võimaluste üle on ühistu veterinaar- ja toiduametiga mõtteid vahetanud. „Mitmed Euroopa riigid on jõudnud sinnamaani, et nende karjad on neist haigustest puhtad,“ viitab Tanel eesmärgile, mille ka Eesti peaks saavutama.
Eesti Euroopas esimeseks
Tema unistuste hulka kuulub ka 600 looma mahutava veiste kogumiskeskuse laiendamine ning võimaluse loomine siseruumides loomanäituste ja konkursside korraldamiseks. „Nagu horse show,“ toob ta näite juba aastaid oktoobrikuus Saku suurhallis toimuvast suurüritusest. „Tahaksin, et viie aasta pärast oleks Eesti Euroopa edukaim piimatootja toodangu mahult lehma kohta ning veiste arv oleks kasvanud 300 000-ni. See on reaalne, sest lihaveisekasvatus areneb tublisti ja ka piimakarju suurendatakse,“ paneb Tanel tulevikuplaanide kirjeldamisele rasvase punkti.
KOMMENTAAR: väga hea juht ja spetsialist ühes isikus
Peeter Padrik, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhatuse liige
Tanel-Taavi on väga hea nii juhina kui ka oma eriala spetsialistina. Tal on olemas kõik vajalikud juhiomadused: juhendada, suunata, toetada. Aretusspetsialistina on ta ääretult kompetentne ja pühendunud. Teaduse poole pealt vaadates on Tanel igati valmis kasutama innovaatilisi lahendusi. Väga hästi õnnestunud on ka koostöö erialaorganisatsioonidega mujal maailmas ja kolmandate riikide arenguabi projektid.
Tunnen Tanelit sellest ajast, kui ta ühistusse aretusspetsialistina tööle tuli. Paarikümne aastaga on ta juhi vastutuse all tõsisemaks jäänud. Sära pole ta silmist kuhugi kadunud, aga otsused tulevad tundvalt kaalutletumalt: juhi koorem kohustab palju. Muidu on ta ikka elurõõmus ja seltskondlik, kortse pole näkku tulnud ja juuksed halliks läinud, vaatamata sellele, et vahel on situatsioone, mis neid esile kutsuksid.
Tänu Tanelile on meie piimakari väga heal tasemel. Kusjuures seda mitte ainult Eesti põllumeeste silmis, vaid ka Gruusia, Venemaa jt riikide põllumehed tunnustavad meie karja. Eesti loomi on võrreldud Saksamaalt, Tšehhist ja Hollandist ostetud loomadega ja tõdetud, et Eesti omad on paremad. Võiks isegi öelda, et käib väike konkurents, kes saab meie karjast kõrge kvaliteediga loomi osta.
Eesti veised on piiri taga hinnatud kaup
Tanel-Taavi Bulitko räägib, et ühes riigis n-ö ukse lahti saamine võib väga kaua aega võtta, sest iga riik esitab eksporditavatele elusloomadele omad tingimused. Lisaks tuleb mängu poliitiline risk. „Eelmisel aastal hakkas Türgis loomade ostmist korraldama riik riigihangete kaudu. Kuid Baltimaades on veisekasvatuse maht nende jaoks nii väike, et me ei suuda enam konkureerida,“ nendib ühistu juht, et kunagisel heal eksporditurul on tegevus soikunud.
Tahaksin, et viie aasta pärast oleks Eesti Euroopa edukaim piimatootja toodangu mahult lehma kohta ning veiste arv oleks kasvanud 300 000-ni.
Tanel-Taavi Bulitko
Ekspordi ladusasse korraldamisse on Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu tublisti panustanud. Kaks aastat tagasi rajati veiste kogumiskeskus. Sisuliselt on tegemist loomade hotelliga, kuhu saabuvad müüki minevad loomad, kes seal partiidesse komplekteeritakse ja vajadusel on võimalik ka vereanalüüse teha. „Ilma selleta poleks nii suures mahus eksportimine võimalik. Enne, kui meil kogumiskeskust polnud ja kasutasime teiste pindu, maksime looma nn hotellis majutamise eest ööpäevas 10 eurot + käibemaks. Praeguseks on hind kukkunud 2,5 euroni,“ kirjeldab Tanel.
Ta lisab, et küllap tuleb kogumiskeskust laiendadagi. „Loomapidajad soovivad, et tegeleksime ka pullvasikatega, keda sünnib Eestis aastas umbes 42 000. Neist suurem osa ei jää Eestisse, vaid müüakse maksimaalselt 42 päeva vanustena Euroopasse. Neid võiks ju Eestiski nuumata, aga kui kasvataja saab pärast nuumapulli eest 800–900 eurot, siis ei tasu see ära. Kergem on loom ühe-kahenädalaselt 100 euroga ära müüa,“ selgitab Tanel loomapidajate ees seisvaid valikuid.
