Ühtne metoodika piima omahinna arvutamiseks

Projekti „Tulemusmõõdikute süsteemi rakendamine teadlikuma otsustusprotsessi juurutamiseks ning tootmise efektiivsuse tõstmiseks piimatootmisettevõtetes“ on kaasatud ligi 30 piimatootmisettevõtet, kes sisestavad vastavasse programmi oma andmed ja hakkavad saama pidevat tagasisidet. Projekt kestab 2021. aastani.

Üks kõige olulisem näitaja piimatootmise efektiivsuse hindamisel on piima omahind. Kuna aga projektiga alustamise ajal puudus Eestis ühtne, kõiki kulusid hõlmav piima omahinna arvutamise metoodika, siis tuli alustada selle väljatöötamist. Mõned artiklis kirjeldatud soovitused on ehk kohe rakendatavad, teisi aga tuleks veel koos tootjate ja teiste spetsialistidega analüüsida. Lõpliku variandini jõudmiseks on kolm märksõna – loogika, analüüs, kokkulepped.

Miks on vaja täiustada ja muuta piima omahinna arvutamise metoodikat?

Ka seni on enamik piimatootmisettevõtteid piima omahinda arvestanud, kuid tihti pole selles kajastunud kõik tootmisega seonduvad kulud. Lisaks on olnud erinevaid kulude jaotamise põhimõtteid toodanguliikide vahel, erinev kaasneva- ja kõrvaltoodangu arvestus, erinev algandmete kogumise täpsus jne.

2017. aastal Kadi Loodi magistritöö raames tehtud küsitlus, millele vastas 29 ettevõtet, näitas piima omahinna arvestustes suuri erinevusi (vt tabel).

Vastanud ettevõtete vähimaks piimatootmise omahinnaks oli ühes ettevõttes 184 €/t, kalleim oli 373 €/t ning keskmiseks kujunes 278 €/t.

Tootmiskulud ongi ettevõtete lõikes erinevad, kuid omahinna suure kõikumise põhjus on suures osas just erineva metoodika kasutamine kulude arvestamisel.

Tootjate võrdlemiseks nii riikide vahel kui ka riigi sees on enim kasutatud Euroopa Liidu andmete kogumise süsteemi FADN (Farm Accountancy Data Network), millest lähtudes kogub ja analüüsib paljude ettevõtete andmeid Maamajanduse Infokeskus.

Selle analüüsi käigus arvutatakse muu hulgas välja ka piima omahind ning olenevalt piimatootjate edastatud algandmete täpsusest peaks see olema võrreldav, kuid ka FADN-i metoodika ei hõlma kõiki piima tootmisega seonduvaid kulusid.

Kulude kogumise metoodika tõttu ei ole FADN-metoodika kasutamine ettevõttesiseseks omahinnaanalüüsiks artikli autorite hinnangul piisav. Kulud kogutakse ettevõtte kui terviku kohta ja tootmise omahinna leidmiseks kasutatakse kulude jaotamisel mitmesuguseid kokkulepitud koefitsiente. Ettevõtte tasandil peaks kulude jaotamisel lähtuma võimalikult objektiivsetest kriteeriumitest.

Illustreerimaks erinevate põhimõtete kasutamise ja piimatootmise omahinna vahelisi seoseid, tehti magistritöös näidisettevõtte andmete põhjal 15 erinevat kalkulatsiooni. FADN-metoodikaga arvestatud piima omahind saadi Maamajanduse Infokeskuselt. Võimalusi metoodikate kombineerimiseks on palju. Ilmeka näite pakub tulemus, mille kohaselt ühe näidisettevõtte andmete põhjal saadi erinevaid arvutamise metoodikaid kasutades tootmise omahinna näitajad, mis varieerusid 214 €/t kuni 284 €/t.

Ülaltoodu näitab, et seni pole tootjatelt ja mujalt saadud andmed piima omahinna kohta olnud võrreldavad ning on andnud valesid signaale nii tootjatele kui ka teistele, kes majanduslike või poliitiliste otsuste tegemisel on neid andmeid kasutanud (pangad, poliitikud, ametnikud, teadlased, tootjate organisatsioonid).

Millistele põhimõtetele peab vastama omahinna arvutamise metoodika?

• Tootmise omahind peab hõlmama kõiki tootmiskulusid. Senistes arvestustes on tihti puudu näiteks tootmise üldkulud. Rääkimata sellest, et peale majandusaasta lõppu tuleb arvestada omahinna sisse ettevõtte üldkulud. Teine kõige enam levinud puudus on olnud noorkarja üleskasvatamise kulude (põhikarja amortisatsiooni) piima omahinnas kajastamata jätmine.
• Omahinnas peavad kajastuma võimalikult täpselt tegelikud kulud.

Diskussiooni on tekitanud eelkõige see, kas omatoodetud söötasid tuleb kajastada õiglases (turu)väärtuses või tegelike kulutuste alusel. Bilansi koostamisel on õiglase väärtuse kasutamine teatud põhjustel kahtlemata vajalik, kuid piima omahinna kulukirjete võrdlemisel kaotaksime sel juhul võimaluse võrrelda neljandikku kogukulust (ligikaudselt selline on omatoodetud sööda maksumuse osakaal kogu omahinnast).

Omatoodetud sööda väärtuse kajastamine tegelikus hinnas tähendab aga ka taimekasvatuses korrektset kuluarvestust ja kulude jaotust kultuuride vahel.

Siinkohal tulebki välja finants- ja kuluarvestuse erinevate põhimõtete kasutamise vajadus. Finantsarvestuses ei moonuta õiglase väärtuse kasutamine ettevõtte kui terviku lõpptulemust, kuid kuluarvestuse ja tegeliku tootmise omahinna leidmiseks ei saa õiglase väärtuse kasutamist küll õigeks pidada.

• Omahinnal peab tekkima otsene seos ettevõtte piimatootmise kasumiga (kahjumiga).
  See põhimõte on seotud kahe eelmise punktiga. Teame, et on ette tulnud olukordi, kus piimatootmisettevõte on välja käinud piima omahinna, mis on müügihinnast väiksem. Selle põhjal on poliitikud jt otsustajad ning meedia teinud järelduse, et hädaldatakse ilmaaegu. Samas aga on ettevõte aastaaruande järgi suures kahjumis. Selline olukord tekib siis, kui omahinnas ei arvestata kõiki tegelikke kulusid (nii otseseid kui ka kaudseid).
• Omahind peab olema võrreldav.
  See tähendab, et kõik piimatootmisettevõtted, kes tahavad oma piima omahinda teiste tootjatega, grupi keskmisega vm võrrelda, peavad seda arvutama ühtse metoodika järgi.
  Algandmete kogumist, kulude jaotamist toodete vahel, kõrval- ja kaasneva toodangu arvestust ja muud taolist tuleb teha sarnaselt. Selleks töötavad piimatootmise tulemusmõõdikute projekti meeskond ja projektis osalevad ettevõtted välja soovitused. Need on vajalikud ka riskijuhtimise süsteemi rakendumisel. Üht osa neist allpool ka kirjeldame.
• Omahinna ühtne arvestusmetoodika peab võimalikult palju arvestama enamiku ettevõtete senise praktikaga. Selleks, et teada saada, kuidas ettevõtted piima omahinnas seni on üht või teist kulu või kõrvaltoodangut arvestanud, küsitleti magistritöö raames paljusid ettevõtteid.
  Kui projektis osalejate ja magistritöös küsitletud piimatootjate kasutatav praktika on vastuvõetav ka teistele, siis soovitame seda rakendama asuda.

7 soovitust piima omahinna arvutamiseks

Üldkulude arvestus ja nende jaotamine

Projektis (vt tutvustust lk 30)osalevatel ettevõtetel tuleb igakuiselt esitada andmeid tootmise omahinna kohta, milles sisalduvad kõik otsekulud ja tootmise üldkulud. Üks kord aastas, peale majandusaasta lõppu, kui toodetele on võimalik laiali jagada ka ettevõtte üldkulud ning selguvad omatoodetud söötade tegelikud hinnad, arvutatakse välja piima täisomahind.

Soovitus: kõigil piimatootjatel tuleks igakuiselt jälgida piimatootmise omahinda ja peale majandusaasta lõppu arvutada välja piima täisomahind, milles sisalduvad ka ettevõtte üldkulud. Ettevõtte üldkulud soovitame toodete vahel jaotada proportsionaalselt tootmiskuludele. Võimalusel on mõistlik edaspidi esitada avalikkusele piimatootmise täisomahinda.

Omatoodetud söötade hind

Kuna söödakulud moodustavad suurema osa piima tootmiskuludest, siis on väga olulise tähtsusega omatoodetud sööda arvelevõtmise väärtus. Magistritöö ankeedi vastustest selgus, et omatoodetud söödavilja ja silo arvestusel kasutab ligi 70% ettevõtetest erinevaid hinnangulisi kulude arvestamise põhimõtteid, seega on alust arvata, et hinnangute mõju piima omahinnale on arvestustes olnud märkimisväärne.

Omatoodetud söötasid peab piima omahinnas kindlasti arvestama nende tegelikus väärtuses. Eelmisel aastal toodetud söötade tegelikud hinnad on teada. Samal aastal toodetud söötade tegelikud hinnad saame teada peale majandusaasta lõppu, kui taimekasvatustoodangule on võimalik jaotada ka tootmise üldkulud.

Soovitus: omatoodetud söödad tuleks piima omahinna sisse arvestada nende tegelike kulutuste alusel.
Aasta sees, igakuisel piima omahinna arvestamisel, võiks samal aastal toodetud söödad kanda omahinda plaanilise tootmisomahinnaga või õiglases väärtuses ning peale aasta lõppu, täisomahinna selgumisel, korrigeerida piima omahinda tegelike kulutuste alusel.

Noorkarja kasvatamise kulud

Nii nagu me pärast tootmishoone valmimist hakkame selle maksumust kuludesse amortiseerima, tuleks amortiseerida ka põhikarja viidud lehmad. Me oleme põhikarja viimiseni teinud tema üleskasvatamiseks kulutusi ja need kulutused peavad hiljem sisalduma ka vastavate toodete (piim, praaklehmad, kõrvaltoodang) hinnas.

Klassikalisi amortiseerimisreegleid kasutades peaksime kehtestama lehmade amortiseerimisperioodi ja hakkama selle alusel iga üksikut looma amortiseerima.

Soovitus: piimatootmise tulemusmõõdikute projektis osalevad ettevõtted kasutavad lehmnoorkarja üleskasvatamise kulude kajastamiseks piima omahinnas põhiliselt kahte meetodit:

• Laktatsioonidepõhine amortiseerimine.
  Näide: Põhikarja viidud lehm amortiseeritakse kolme aasta jooksul. Esimese laktatsiooni loomi amortiseeritakse nende põhikarja viimise hinnas (soovitatavalt tegelikele üleskasvatamise kuludele võimalikult lähedases hinnas).
  Teise laktatsiooni lehmadel lahutatakse sellest hinnast 25%, kolmanda laktatsiooni lehmadel 25% ja neljanda laktatsiooni lehmadel 25%. Neljanda laktatsiooni ja vanemaid lehmi enam ei amortiseerita, vaid nad jäävad põhikarja selle hinnaga kuni karjast väljaviimiseni.
• Lehmnoorkarja tegelike üleskasvatamiskulude viimine otse piima omahinda.
  Selle variandi puhul kantakse lehmnoorkarja kulud piima omahinda vastavalt arvestusperioodil tehtud tegelikele kuludele, lahutades sellest summast eelnevalt müüdud mullikate üleskasvatamiseks tehtud kulud. Ülejäänud lehmnoorkarja üleskasvatamise kuludest kantakse piima omahinda 95%, mis tuleneb piima ja praaklehmade müügitulu suhtest (ligikaudu 95 : 5).
  Mõlema meetodi puhul on piima omahinda kantav summa enam-vähem ühesuurune, mistõttu neil ettevõtetel poleks vähemalt esialgu mõtet praegu kasutusel olevast meetodist loobuda. Küll aga peaksid kohe üht või teist meetodit hakkama rakendama need tootjad, kelle omahinna arvestustes praegu noorkarja üleskasvatamise kulud üldse ei kajastu.

Sõnniku kui kõrvaltoodangu arvestus

Kui sõnnikut toodanguna arvele ei võeta, aga seda kasutatakse oma tarbeks põldudele väetiseks, siis toimub kulude alajaotamine taimekasvatusele ning kulude ülejaotamine piimatootmisele. Samas tuleb arvestada, et sõnnik on piimatootmise kõrvaltoode ja põhitoodanguga võrreldes väheoluline ning selle kuluarvestuses tuleks hoiduda keerukatest ja kulukatest süsteemidest.

Kahjuks ei vasta sõnniku ja läga toimeainepõhine väärtus tema taimedeni jõudnud toimeaine väärtusele. Piiratud optimaalse laotamisaja, laotamisvõimsuste ja hoidlamahtude tõttu tuleb sõnnikut ja läga laotada ning mulda viia ka ajal, mil taimed kogu toimeainet ei omasta.

Seetõttu võiks seda kõrvaltoodangut loomakasvatuse kuludest maha arvata ning taimekasvatuse sisendiks lisada mõnevõrra madalama hinnaga.

Soovitus: sõnniku hinnastamine vajab põhjalikumat analüüsi. Magistritöös küsitletud 29 ettevõttest võttis vedelsõnniku arvele kaheksa ja nende keskmine läga arvele võtmise hind oli 2,94 eurot/m³.

Piimatootmisettevõtete tulemusmõõdikute projektis osalevate ettevõtete arvamusele tuginedes otsustati, et need ettevõtted, kes on siiani kajastanud ainult vedelsõnniku hoidmise, segamise, transpordi ja laotamiskulusid, aga ei ole määranud lägale hinda, hakkavad esialgu vedelsõnnikut arvele võtma hinnaga 1 euro/m³.

Sündinud vasikate väärtus

Sündinud vasikad on piimakarjakasvatuses kaasnev toodang, mille väärtuse võrra tuleks piima tootmiseks tehtud kulusid vähendada. Lehmvasikate puhul jõuab nende sünniväärtus enamasti põhikarja tuleva mullika üleskasvatamise kulude kaudu piima omahinda tagasi, pullvasikate puhul aga jääbki see sealt välja.

Soovitus: lähtudes eelnimetatud magistritöö küsitluse tulemustest, mille järgi ettevõtted võtavad sündinud vasikaid arvele hinnaga vahemikus 0,9–2,7 eurot kg kohta, soovitame sündinud vasikad arvele võtta hinnaga 2 eurot/kg või õiglases väärtuses ehk turuhinnaga.

Finantskulude kajastamine piima omahinnas

Paljud piimatootmisettevõtted on ehitanud kalleid lüpsilautu ja piimatootmiskomplekse, kasutades ehituse finantseerimiseks pikaajalisi laene. Laenusummad ulatuvad tihti miljonitesse eurodesse ja igal aastal makstakse suuri intressisummasid.

Sageli jaotatakse laenuintressid toodangu omahinda üldkulude kaudu. Kui aga investeering on tehtud konkreetselt ühe tooteliigi arendamiseks (piima tootmiseks), siis tuleks selleks võetud laenude kulud kajastada just selle toote omahinnas.

Soovitus: kajastada lüpsilautade ning lehmnoorkarja lautade ehitamiseks ja nendesse sisustuse ostmiseks võetud laenude teenindamise kulud (laenuintressid, lepingutasud jms) piima omahinnas.

Seda saab teha siis, kui laenuperiood ja investeeringu kasulik eluiga kattuvad. Kui investeeringu kasulik eluiga on pikem kui laenu tagasimakse periood, siis jaotuvad intressid tootmise omahinnas ebaühtlaselt.

Kas toodetud piima või müüdud piima omahind?

Enamik tootjaid jagab omahinna arvutamisel piima tootmiseks tehtud kulud piima kogutoodanguga. Samas sisaldab piima kogutoodangu näitaja ka mõne protsendi praakpiima.

Teiste toodete (näiteks mööbel, jalatsid vms) tootmisel ei arvestata hävitamisele kuuluvat praaktoodangut toodangu omahinna arvestamisel toodete hulka. Sarnaselt tuleks ka piima omahinna arvestamisel kulude kogusumma jagada müüdud ja sisetarbeks kasutatud piima kogusega, mis ei sisalda praakpiima. See tagaks ka omahinna parema seostatuse kasumiga/kahjumiga.

Soovitus: seni levinud omahinna arvutusvariandi (kulud : kogutoodanguga) kõrval kasutada ka müügipiima omahinna arvutust (kulud : müüdud piimaga). Selliste küsimuste puhul, kus omahinda tahetakse kõrvutada müügihinnaga, kasutada kindlasti müüdud piima omahinda.