Põllumeeste ellujäämiskursus

Nii mõnigi võib öelda, et põllumehed pole kunagi rahul ja alati on ilm neil süüdi. Süüdi polegi keegi, lihtsalt ettearvamatu ja ekstreemsustega ilmastik on muutunud meil uueks normaalsuseks. Saagi kujundajaid põllul ongi ju tegelikult peamiselt kaks – „peaaktsionär“ ehk ilm ning põllumees. Põllumehed lihtsalt püüavad kohaneda mitmendat aastat järgemööda kestva ellujäämiskursusega.

Tegelikult saab täna juba öelda, et tänavune 2018. taimekasvuaasta on lõppemas, sest tavatult vara on mitmedki põllumajandusettevõtted kombainikoristuse lõpetanud või kohe jõudmas lõpusirgele. Tagasi mõeldes eelmisele aastale, siis sel aastal on koristusaeg sel ajal lõppemas, kui eelmisel aastal vihmahoogude vahelt esimesed kombainid üldse põldu jõudsid. Kõlab nagu kõik oleks väga hästi, kuid reaalsus on midagi muud.

Kõik algas eelmisel, 2017. aasta sügisel, kui saadi külvata talivilju vähem ja optimaalsest külviajast väga palju hiljem. Põllumees ei löönud käega ja hoidis lootust, et sügisel külvatud põldudel ka kevadel eluvaim sees oleks. Õnneks nii läks, taliviljad talvitusid ja varakult saabunud kevadsoojus tõotas head.

Siis aga jätkus suvitajatele ja puhkajatele ideaalne palav kevad ja sellele järgnes kuumarekordite ja päikesepaistega suvi. Vihmata, isegi võib öelda, et täiesti pilvituid päevi kogunes alates maikuust kuude kaupa ning pruuniks, 2. juuniks said küll kõik soovijad. Taimekasvuks oli selline ilm lootusetu – kõrbetingimused tekitavad taimedes stressiseisundi, mistõttu hakkavad taimed ise õisi suretama, loobuma osade seemnete kasvamisest ja seeläbi saaki vähendama. Silokultuuridest on sel aastal ainult soojalembene mais ennast võrdlemisi hästi tundnud, kuid see ei muuda fakti, et loomakasvatajatel on tekkimas loomasööda puudujääk.

Ühelt poolt tegi rõõmu, et juba juulikuus sai alustada koristushooaega, kuid iga põllumees teadis sisimas, et head see ei tõota. Sõltumata põllukultuurist täitus kombainipunker aegamööda ning saaginumbrid olid loodetust kordades väiksemad.Halva olukorra juures on pisut rõõmu teinud küll see, et peaaktsionär hoidis koristuse ajal vihmapilvi tagasi ning võimaldas vähemalt saaki kuivalt koju tuua ning kuivatuskulud on sel aastal mõistlikud. Oleks sellise saagi juures veel ilm nöökima hakanud…

Fikseeritud hindadega viljakogused, väetiste ja teiste sisendite maksetähtajad, loomasööda puudumine ja paljud muud ellujäämiskursuse peatükid vajavad nüüd mõtlemisaega. Põllumajanduses on tõesti keerulised ajad.

Uue saagiaasta algus toob uued lootused

Alanud on 2019. saagiaasta taliviljapõldude rajamine ning esimesena uute talirapsipõldude külvamisega. Põud ja kuivus taanduvad väga visalt, sest ka augusti esimene dekaad, mis on talirapsi parim külviaeg, oli täiesti vihmata. Õnneks on eelviljad koristatud ja külviks saab olla iga päev valmis. Vihmaloits on muidugi põllumeestel igapäevaselt huulil.

Proovime jälle uuesti!

Sel sügisel tasub panustada taliviljade külvimahtu

Soovitused sügiseks taliviljapõldude talvekindluse saavutamiseks:

• Optimaalsed külviajad on määrava tähtsusega mitte ainult taliviljade talvitumise seisukohalt, vaid ka saagipotentsiaali maksimaalseks saavutamiseks. Valel ajal külvatud taimiku saagivõimekus on järgneval taimekasvuhooajal kuni 50% kehvem, sõltumata õigetest turgutus- ja kasvatusvõtetest hooajal.
• Taliviljadel on suurem saagipotentsiaal ning hea talvitumise korral on maksimumsaagi saavutamine võimalik. Ilmataadi heale koostööle lootma jäädes muidugi. Sobivate külviolude olemasolul tasub sel sügisel panustada taliviljade külvamisse.
• Sügisene umbrohutõrje tagab konkurentsivaba keskkonna taliviljadele. Umbrohud on sügisel kiire kasvuga, jättes kultuurtaimed varju ning valguse-, toidu- ning ruumipuuduse kätte, mistõttu kultuurtaimed nõrgestuvad. Ettearvamatud kevaded tekitavad vajaduse otsuste kaalumiseks ja tööde planeerimiseks, milleks sügisel tehtud umbrohutõrje piisava kevadise mõtlemisaja annab.
• Taimehaigused on aktiivsed ka sügisel ning sügisene haigustõrje on lisakindlustus talvitumiseks. Sademed, mis suvel tulemata jäid, kindlasti taevasse ei jää, seega lumikatte alla minnes võiks olla haigustekitajate arvukus taimedel võimalikult minimaalne.

Soovin visadust!