Tänavuse põua kahjusid saame hinnata sügisel, lõpliku hinnangu anda aga alles järgmisel aastal. Üks on juba selge – sademeid on olnud väga vähe, temperatuur tavapäratult kõrge, rohusööda kasv pärsitud ja saak jääb loodetust tagasihoidlikumaks.
Elame ajastul, kus halvad uudised kõlavad kõvemini kui head uudised. Nii on keskmisel eestimaalasel tekkinud arusaam, et ikaldus on üldine. Ilmselt nõustute, et tänavune põud on tõepoolest puudutanud enamikku põllumajandustootjatest. Kuid on oluline eristada, et osade piirkondade tootjate jaoks tähendab see loodetust tagasihoidlikumat saaki, teiste jaoks aga väga tõsist probleemi või katastroofi. Nii peaks põuda ka suhtuma – looduse vastu ei saa ja ikalduse kahjusid ei jõuaks ka kõige rikkam riik kinni maksta. Oluline on, et kõige suuremas hädas olijaid maha ei jäetaks.
Abi kõige suurematele hädalistele
Kindlasti on ettevõtjate hulgas neid, kelle probleemi põhjus on halb majandamine või liigne riskijulgus, kuid riik peaks appi tulema nendele, kelle puhul saab rääkida ootamatu põua tõttu tekkinud erakorralisest olukorrast. Selline põhimõte on kooskõlas ka nn riskijuhtimise püramiidi loogikaga – tavapäraste riskidega peab ettevõtja oma majandustegevuses ise toime tulema, osade riskide maandamiseks on turul olemas vajalikud instrumendid ja erakordsete riskide puhul on vajalik riigi sekkumine. Usun, et üldiselt ettevõtjad seda loogikat mõistavad ja käituvadki ratsionaalselt. Kõigepealt vaadatakse, mida ise saab ära teha, et ettevõttel pikaajaliselt hästi läheks – hajutatakse tootmisriske, investeeritakse efektiivsuse suurendamisse, kogutakse headel aastatel reserve jne. Tururiskide maandamiseks müüakse osa viljast eellepingute ja fikseeritud hinnaga ette, samuti kindlustatakse oma vara või loomi.
Kuigi toetused on üks osa praegusest põllumajanduspoliitilisest süsteemist, arvan, et erakorralise abi peale ei julge oma äriplaanis loota ükski mõistlikult majandav ettevõtja. Mis ei tähenda, et kriisiolukorras sellist ootust üldse tekkida ei võiks – eriti arvestades senist praktikat ja kujunenud taustsüsteemi. Erakorralist abi on siiani makstud ja ilmselt makstakse ka tulevikus. Piimaturu kriisi leevendas Euroopa Komisjon kolme erakorralise abipaketiga, ka möödunud aasta liigniiskuse kahjude leevendamiseks eraldati näpuotsaga toetust. Nii ei saa ka tänavu lootust maha matta, et euroliidu tühjana näivas taskupõhjas on siiski veel mõni euro varuks. Eks näis, igatahes soovib Euroopa Komisjon augusti lõpuks saada riikidelt infot põuakahjude ulatuse kohta, et hinnata „täiendavate meetmete“ rakendamise vajadust.
Valitsuse kritiseerimiseks pole põhjust
Üsna palju kriitikat on saanud valitsuse otsus, millega eraldati Maaelu Edendamise Sihtasutusele (MES) 20 miljonit eurot käibelaenude ja tagatiste andmiseks. Kriitikud peaksid selle otsuse siiski asetama õigesse konteksti – praegune valitsus on erinevalt eelmisest ära kasutanud peaaegu kõik peamised võimalused põllumajanduse riigipoolseks toetamiseks ÜPP lubatud raamides, makstes kolme aasta jooksul maksimaalses mahus välja üleminekutoetused. 20 miljoni eraldamist 36 miljoni euro suurusest valitsusereservist võib pidada isegi väikeseks imeks – kuigi valimised tulevad ja imestada ei tasu tänavu millegi üle. Kokkuvõttes usun, et MES-i antav laen on sihipärane leevendus just neile, kes on sattunud põua tõttu kõige suuremasse hätta.
Põuakahjusid võiks leevendada ka viljaturul toimunud hinnatõus, kuid selle mõju turuosalistele on väga erinev – paljud rõõmustavad, et kõrgem hind aitab katta saagikaotuse tõttu saamata tulu; nendel, kes eellepingutes fikseeritud koguseid põua tõttu tarnida ei suuda, suurendab hinnatõus aga probleeme veelgi; ka loomakasvatajad kratsivad kallima sööda tõttu murelikult kukalt.
Tulevikku vaadates jõuame taas tõdemuseni, et vajame terviklikku riskijuhtimise meetmete süsteemi, mis aitaks põllumajandus- ja toidu¬sektoril kriisid üle elada nii, et tootmismaht ei kahaneks ning headel aegadel saaks tootmise areng normaalselt jätkuda. Pelgalt tulekahju kustutamine on vaid ajutine lahendus parema puudumisel.
