„Mu esimene reaktsioon oli tunne, et vastutusekoorem jäi väiksemaks ja see oli väga hea tunne,“ ütleb Märt Riisenberg, kes mullu suvel Kehtna Mõisa OÜ tegevjuhi ülesanded poeg Siimule üle andis.
See aga ei tähenda, et üle 20 aasta Kehtna Mõisa juhtinud Märt Riisenberg oleks ettevõtte tegemistest kõrvale astunud. „Isa läheks hulluks, kui peaks jalad seinale lööma,“ teab Siim Riisenberg. Paberil on Märdist niisiis senise juhatuse esimehe asemel saanud 12 osanikuga osaühingu kolmeliikmelise juhatuse liige. Praktikas aga lööb ta Kehtna Mõisa tegemistes kaasa, lihtsalt tema kanda on veidi väiksem vastutuskoorem kui seni.
Kas isal ei teki vahel tahtmist poega õpetada ja öelda, et asjad peaksid ikka just nii käima, nagu tema arvab? Märt selgitab, et kui Siim mullu tegevjuhiks sai, lepiti omavahel kokku, et ühte protsessi ei saa kaks inimest paralleelselt juhtida. Kui peaks tekkima mõni teema, milles erimeelsusel ollakse, siis arutatakse see läbi ja jõutakse kokkuleppele. Seni on asjad sujunud, kuigi Märt tõdeb, et tegevjuhtimise üleandmise protsess kestab siiani ning on võrratult keerulisem, kui näiteks uuele omanikule auto üle andmine.
Siiski on asi vähemalt selle võrra lihtsam, et Siim tunneb ettevõtet ja selle 48 töötajat nagu oma viit sõrme – on tal ju Kehtna Mõisas seljataga ligi 20 aastat töökogemust. Siim mäletab, et kui ta 2000. aastate alguses isa juhitavasse firmasse insenerina tööle asus, kohtas ta aeg-ajalt suhtumist, et „sina, nolk, ei tule ütlema, kuidas ma pean asju tegema“. Mullu, kui ta juhatuse esimehe kingadesse astus, enam sellist mõtteviisi ette ei tulnud. „Ju olin suutnud end heast küljest näidata,“ leiab Siim.
Märt sõnab poja iseloomustamiseks, et Siim on väga energiline, avatud, hea suhtleja. „Siim juhib avatud talude päevi, sugulaste kokkutulekuid ning oskab töötajate ringis läbi huumori asju lahendada. Need iseloomuomadused tulevad juhile kasuks – see oli ka üks põhjuseid, miks ta ettevõtte juhiks sobib,“ kinnitab Märt.
Ellu jäävad ainult efektiivsed
Lisaks uue tegevjuhi ametisse astumisele jääb 2017. aasta Kehtna Mõisa ajalukku ka väga heade majandustulemuste poolest – käivet tehti kolm miljonit ja ärikasumiks kujunes pool miljonit eurot. Märt selgitab, et mullu oli soodne piimamüügi aasta ja seetõttu tuli ka hea tulemus. On ju ettevõtte põhitegevusala piimakarjakasvatus ja piima müük. Tänavune aasta nii soodus pole ning käibe- ja kasuminumber tulevad väiksemad.
Piimaandjad on Kehtna Mõisas tublid – farmi 600-pealise lüpsikarja piimatoodang on looma kohta 10–10,5 tonni aastas. Toodangu suurendamiseks ühe looma kohta enam peaaegu kasvuruumi pole, järelikult saab ettevõtte kasv tulla loomade arvu suurendamise ja efektiivsuse parandamise teel.
Järgmise viie aasta eesmärgiks ongi võetud piimakarjakasvatuse laiendamine. Esimene vaheetapp sai läbitud tänavu septembris, kui avati 1,6 miljonit eurot maksma läinud 500 lüpsilehma mahutav uus laut ja lägahoidlad. Ka noorloomadele uue lauda ehitamiseks on esimene samm tehtud ja ettevõtte maadel asuvad vanad sigalahooned lammutatud. „Praegu peame pangalaenust kosuma ja rohkem piima tootma. Hinda me määrata ei saa, küll aga kogust. Samuti saame piima omahinda madalal hoida,“ räägib Siim sellest, mida nad koos oma 48 töötajaga mõjutada saavad ja mida mitte.
Kui me efektiivsemaks ei muutuks, siis me ellu ei jääks. Siim Riisenberg, Kehtna Mõisa OÜ tegevjuht
„Loodan, et viie aasta pärast töötab meil farm, kus on 1000 lüpsilehma,“ tutvustab Märt tulevikuplaane konkreetsemalt. Siim täiendab, et kui täna müüb Kehtna Mõisa OÜ 16 tonni piima päevas, siis 5–10 aasta pärast võiks see olla 35 tonni päevas. „Seejuures aga kõik muu, sh kulud, ei tõuse kaks korda. Järelikult on eeldus efektiivsemaks muutumine. See on ellu jäämise valem! Kui me efektiivsemaks ei muutuks, siis me ellu ei jääks,“ kinnitab Siim ja selgitab oma seisukohta: „Turul on piima hinnad väga volatiilsed, kord on nad üleval, kord all ja kunagi ei tea, kui kauaks hind alla jääb. Viimane piimakriis kestis kaks aastat – kui oleks kestnud kolm aastat, siis me täna koos siin laua taga ei istuks. Kui meil on aga piima rohkem, siis on isegi piima hinna languse korral suurem lootus ellu jääda kui väiksema karja ja piimatoodangu korral.“
Segatootmine tuleb kasuks
Piimatootjale on abiks ka see, kui loomasööt on omast käest võtta. Kehtna Mõisas just nii ongi. Siim nendib, et eks see ole põllumajanduse eripära, et põhitegevuseks vajalikke sisendeid on palju ning seetõttu tuleb eriti kriisi ajal segatootmine kasuks: üks valdkond toetab teist. Tänavuse söödapuuduse tingimustes saavad Kehtna mehed õnne tänada – heina ning siloga pole muret, kuigi augusti alguseni olid ärevad ajad, sest rohumaad olid üsna nutuses seisus. Tänavuse viljasaagi iseloomustamiseks lausub Märt, et see on neli miinus või kõva kolm pluss – taliviljasaak tuli päris hea, suviviljad kannatasid veidi enam.
Lisaks piimakarja- ja teraviljakasvatusele ning kanalale on Kehtna Mõisas ka lihatööstus. See sai alguse nõukogude ajal, mil kohalikku katlamajja pandi vorstitootmise seadmed sisse. Tootmine jätkub seniajani, kuid suurim probleem on suitsuvorstide, sinkide ja muude Kehtna Lihatööstus OÜ-s valmivate lihatoodete mahamüümine. „Me oleme ühelt poolt natuke liiga väikesed – jaekettidesse pole sisse saanud, ja samal ajal ka veidi liiga suured – paari kohaliku kaupluse jaoks on meil toodangut liiga palju,“ nendib Siim.
Lihatooteid müüakse Raplamaa poodides, kus poolsuitsuvorst „Kehtna“ on Siimu sõnul sama tuntud mark nagu õllemaailmas on Saku Originaal. Samuti on õnnestunud pääseda mõnede lasteaedade ja koolide köökidesse, kuid see turg on sama habras nagu kevadine tiigijää. Koole-lasteaedu toitlustavad suurtegijad, kes peavad hankes määratud madala hinna eest laua ometi mitmekesiselt katma. Nii polegi parata, et sageli pääseb löögile välismaine toidukraam – see on Eesti omast odavam. „Paraku lähevad lihatööstuse ees uksed aina rohkem kinni. Eks mõnda aega proovime veel ja püüame kulud madalal hoida,“ nendib Siim.
Märt Riisenberg, väsimatu ühistegevuse eest võitleja
Lisaks Kehtna Mõisa juhtimisele on Märt Riisenbergi töisesse ellu jagunud hulgaliselt muidki asjaajamisi. Ta on eest vedanud Imavere rapsitehase rajamist, on piimaühistu EPIKO nõukogu esimees, Eestimaa Piimatootjate Ühistu juhatuse liige ja olnud aastaid Kehtna vallavolikogu liige. Tõsi, vallavolikogu liikme teatepulga andis Märt ligi kümme aastat tagasi poeg Siimule üle.
Keeruline ülesanne: ühistegevus
Märt selgitab, et need tegevused on seotud põllumeeste koosettevõtmistega, kuid nendib, et põllumeeste ühistegevus on väga keeruline teema. „Võib-olla on tegemist ka ajalooliste põhjustega – kui nõukogudeaegsest tsentraliseeritud juhtimisest lahti saadi, siis tundsid kõik, et on nüüd ise peremehed ja oma õnne sepad ning saavad otsustada oma äranägemise järgi. Kui aga laiema pilguga vaadata, pole Eestis ühtegi nii suurt põllumeest, kes suudaks oma piima, liha või teravilja üksinda nii edukalt turustada, kui saaks seda teha ühiselt. Kui inimestega rääkida, saavad paljud sellest aru, aga kui tegutsemiseks läheb, siis arusaajaid enam nii palju pole,“ nendib Märt.
Märti kuulates kipub vägisi pähe küsimus – miks ta siiani ühistegevuse vagu üritab künda, kui teised kipuvad vaootsa maha jääma? „Ma olen veendunud ühistegevuse pooldaja,“ kinnitab Märt ja lisab, et ta poleks julgenud Kehtnas veisefarmi laiendamist ette võtta, kui iga piimatootja peaks üksinda kraapima piimakombinaadi ust ja omale hinda kauplema.
Vaja on hinnastabiilsust
„Piimahinna volatiilsus on tohutu. Ühistu mõte on hinnastabiilsuse saavutamine – et ei oleks suuri langusi. Tõsi, ka suuri tippe ei saavutata, aga ühiselt tegutsedes ei kustutaks iga piimakriis sind kohe kaardilt ära. See ongi laiem eesmärk. Viimase piimakriisiga läks Eestis 12 000 lehma loojakarja. Kui tuleb järgmine kriis, peab mõtlema meetmete peale, mis sel juhtuda ei laseks. See ongi põhjus, miks ma seda teen,“ selgitab Märt.
